Kuhu sekundid kaovad

Täna joosti Haanjas päris esindusliku koosseisuga mitmepäevajooksu Ilves-3 esimene võistluspäev. Nagu tulemustest näha, oli uut nokamütsi presenteerinud Aadli ülekaal taaskord veenev. Endised klubikaaslased Chief ja Marek moodustasid järgmise grupi, kolmandas kategoorias oli konkurents aga oodatult tihe. Peeter sai 6. koha, mina olin 12., kusjuures meie aegade vahe oli 1.25. Kuna jooksukiiruselt risuses metsas olime üsna võrdsed, on huvitav jälgida, kuidas need kaotussekundid kogunesid. Kaartidel on Peetri liikumistee punane ja minu oma sinine.

Etapp 1-2.
Etapi liikusime põhimõtteliselt identselt. Palju variante muidugi ei olnudki – tee peale ja mööda künkaid punktini. Teerajalt maha keerates kaldusin mina veidi liiga vasakule, enne punkti tegi aga Peeter väikse lisahaagi. Vahe 6 sekundit minu kasuks.

Etapp 3-4.
Mõlemad mööda teerada üle mäe ja siis alla. Peeter keeras raja pealt varem ära, mina jooksin hooga alla teele välja. Peeter jooksis jälle punkti võtmise asemel lageda äärde välja. Vahe siiski tema kasuks 6 sek.
Etapp 4-5.
Piki metsaväljaveoteid ojani. Siis läksid meie teed lahku. Peeter jätkas kõrgemalt piki nõlva, mina kartsin ülevalt õigest soost mööda minna ja ründasin punkti altpoolt. Otsetee oli siiski 9 sekundi võrra kiirem.

Etapp 6-7.
Kõigepealt jooksin juba punktist liiga paremale välja. Teerajast saan märkamatult üle. Raiesmiku ääres sain siiski raja peale. Rajalt lahkudes kaldusin jälle paremale ja vajusin soo äärde välja. Risu ajas mind ikka veel paremale. Alles künka peal taipasin, et nüüd on viimane aeg vasakule hoida. Punkti võtmisega probleemi ei olnud, aga kaotust kogunes 31 sekundit.
Etapp 9-10.
Teevalikuetapp. Mõlemad otsustasime (erinevalt näiteks Aadlist) sood vältida. Peeter tõmbas nõlvast üles ja leidis sealt teeraja, mis viis lagedale ja üle lageda punkti. Mina jooksin nii, nagu ka Peeter esialgu oli plaaninud – nõlva alt (üllatavalt hea läbitavus), järsust nõlvast üles (üleval väga risune), nägin lageda otsa ära ja püüdsin võtta punkti sihtide abil. Risu tõmbas mäe peal tempo väga alla. Peeter oli 17 sekundit kiirem.
Etapp 10-11.
Siia kadus terve minut. Pilt räägib enda eest. Mäest alla jõudes arvasin, et olen veel rohkem paremal ja tahtsin joosta enamvähem jooneni ja siis üle soo tõmmata. Üllatuslikult paistis ees juba lage. Tiik tundus miskipärast looduses suurem kui kaardil. Otsustasin kaarti mitte usaldada ja keerasin eelmise raja pealt metsa. Tulemuseks kohutav S. Kaotust Peetrile, kes tahtis ka otse üle soo minna, aga kaldus lagedale, 1.15.
Etapp 11-12.
Peetril ei jätkunud kannatust punktist välja teise tee peale joosta. Minul jätkus. Peetril ei jätkunud kannatust isegi etapi keskel teeristini välja joosta. Ega rohelise lõpuni. Kannatamatus maksis talle 37 sekundit.
Etapp 12-13.
Kummagi variant polnud hea, aga minu oma 12 sekundit aeglasem. Etapi algul jäin veidi tihnikusse kinni, edasi oli joosta hea, aga ring liiga suur. Ilmselt tuli punkt võtta hoopis paremalt suusarajalt.
Viimased punktid.
Peeter kartis, et 17. punkti juurde viiv siht ei ole hästi joostav. Tegelikult oli. Sihi kasutamine andis mulle 10+20 sekundit tagasi.

Moraal: Lühim tee on otsem tee.