Mina olin kahe päeva kokkuvõttes kuuendal positsioonil ja võtsin 3 minutiga taga olnud Peetri eelmise õhtu provokatsioonid vastu külma rahuga. Kaks minutit peale mind pidi startima Sander. Ei ole ju võimalik, et Peeter Sandrit minutiga võidaks!
Nagu ma kohe soojenduse alguses veendusin, osutus eileõhtune saun (kahe vihaga!) Ninsa juures jalgade pehmendamises väga efektiivseks. Vähemalt ei olnud lihased enam otseselt valusad. Meenutasime Sandriga, missuguse kergusega noorteklassides mitmepäevased võistlusi joostud sai. Vanadus ei ole naljaasi.
S-1 Mul oli au startida koos H20 klassis kolmanda koha saanud lätlase Kalvis Mihailovsiga. Vähemalt stardist pani poiss minema nagu tuul (et mitte halvemini öelda). Ise jooksin kohe üles mäkke ja teiselt poolt alla, punkt paistis poole laskumise pealt ära. Vahepeal jäin korduvalt risusse kinni ka. 10. etapiaeg, 2:06, kaotus etapi parimale 0:22
1-2 Kümmekond meetrit piki nõlva ja siis agressiivselt üle soo. Mööda rada järve äärde, enne suusaraja ületamist saan kätte metsaväljaveotee. Teen sookeses jalad märjaks, fikseerin oma asukoha kaardil. Punktipiirkonda aga täpselt välja ei loe, olen nõlval liiga kõrgel ja kuigi tunnen, et isegi 1:15000 kaardil ei saa punkt nii kaugel olla, jooksen edasi. Leian ennast rajalt, keeran vasakule alla ja leian raja ka kaardilt. Paistab ka sooserv, liigun selle äärest punkti. Kuulatan, Sandri raginat pole (veel või enam?) kuulda. 20., 4:29, 1:17
2-3 Eilsest tuttav koht. Üle soo jõudnult jätkan piki maariba. Ülehindan selgelt oma kiirust ja keeran õigest kohast mitusada meetrit varem soo peale. Läbitavus on hea, jätkan üldsuunaga. Aru ei saa midagi. Risti ees on kraav, mida ma kaardilt ei leia. Jooksen edasi. Küngas. Sooke. Vähemalt suund on õige. Otsin juba punkti tagant objekte (tee), mis mind kinni peaks. Vasakul on lagedam soonurk. Vahetult punkti ees on kaardil samasugune. Oleks nüüd künka taga punkt ka... Ongi. Huh. Pääsesin kergelt. 16., 3:43, 0:47
3-4 KP-d võttes näen oranži särki. Mis sellel Sandril täna seljas oligi? Kontrollin kompassi ja leian üllatavalt hea tee läbi risuse soo. Natuke kaugemal vasakul, kui plaanis, aga mis sellest. Lagedal annan jalgadele valu. Üle õla ei julge vaadata. Otsustan tõusu võtta mööda teed. Loen järgmist etappi. Kurvist keeran metsa, kerge seisak, tähis paistab. 3., 6:45, 0:28
4-5 Punktis on kõik vaikne. Vist ei olnud siiski Sander. Püüan tõusu vältida ja vajun hoopis allapoole. Ronin üle puutüvede, kuni jõuan suusarajale. Uurin veelkord etappi. Vasakult läbi Kurgjärve baasi või paremalt järve äärest? Järveäärne rada teeb liiga suure kaare. Ajan teerajad segi, tahan eelmisest ristist ära keerata. Ei. Vaatan kaarti. Edasi tuleb veel minna. Lõikan läbi metsa nurga maha. Teel vaatan tahtmatult tagasi, sealt läheneb lennates oranži särgiga Sander. Kurgjärve baasi läbides uurin pikka etappi. Otsustan joosta samamoodi nagu eile, mööda lagedat. Etapi alguse ja lõpu jätan veel lahtiseks. 5. punkt tuleb lihtsalt. Sander on veel taga. 6., 5:28, 0:33
5-6 Kardan, et rabaäärne küngas on risune ja püüan minna täiesti mööda joont. Sander leiab raba servas siiski kõvema pinnase ja pääseb mööda. Punkti võttes tunnen, et jalad on saiast. 2., 2:27, 0:10
6-7 Pikk etapp. Tahtsin minna etapi alguse mööda sooriba, Sander suundubki sihile jõudes paremale. Mind pani aga eelmine etapp ümber mõtlema. Eilsest on meeles, et joonealuses reljeefipesas läksid head lohad. Täna ma enam neid ei leia, takerdun korduvalt mahaalangenud puutüvede taha. Suusarajal näen Sandri selga korraks kaugel ees vilksatamas. Üles lagedale jõudes vaatab ta juba lageda keskelt tagasi. Viskan mõtte teda püüda peast ja püüan etapi lõppu lahendada. Viimasel hetkel otsustan lageda lõpus otse läbi metsa suurele teele lõigata, mitte mööda rada vasakult ringi joosta. Mets on suurepärase läbitavusega. Viin lagedal tehtud plaani ilusasti ellu, punkt on täpselt seal kus vaja. 3., 11:40, 0:38
7-8 Seisatan punktis, panen suuna paika ja jooksen otse ülerahvastatud punkti. Lihtsam kui tundus. 1., 1:07
8-9 Kardan rohelist ja jooksen mõttetult nurga välja. Edasi liigun mööda mäeharja, kõik tuleb vastu täpselt nii nagu vaja. Viimaselt künkalt ründan punkti. Sander lõikab kuskilt vasakult punktis mulle ette. 5., 3:15, 0:14
9-10 Teist korda ma Sandrit eest ei lase! Tõmban talle järgi. Kaarti ei vaata enne teerajale jõudmist. Sander keerab vasakule tee peale. Miks ta sinna läheb? Jooksen otse edasi, läbi soo otsa ja üle kahe tipu. Sander on ka jälle olemas. Näen ülemisi sookesi, punkt on alumise lõunaotsas. 1., 1:58
10-11 Sander jookseb natuke liiga mäest alla. Mina lähen paralleelselt nõlvaga. Rõngakujuline soo on sama äratuntav kui eile. Suur orvand vasakul, künka ja nõlva vahel punkt. Sander tahab ikka veel vasakule ära kalduda. Mina jooksen otse punkti. 1., 1:43
11-12 Punktist välja joostes tundub, et Sander läheb jälle kuidagi vasakule alla. Ise jooksen kergelt ülesmäge teeni. Seal jään korraks isegi seisma. Kindlust ei saa ikka. Äkki olen hoopis mina liiga paremal ja Sander läks õigesti? Kaardist ei saa enam aru. Sander jookseb äkki risti eest läbi. Kallutan veel natuke vasakule. Siht! Nüüd on selge, Sandrile järgi, kõik klapib jälle. Punkt on olemas. 13., 2:46, 0:32
12-13 Teen spurdi ja võtan Sandri jälle kinni. Kaarti pole aega lugeda, usaldan tugevamat konkurenti. Äkki jääb Sander ees seisma. Mul on asi selge, uurisin eile samas kohas viga tehes selle piirkonna päris hästi läbi. Oleme punktirõngaga kaetud teerajal. Jooksen ehk natuke liiga suure ringiga ümber tihniku punkti. Sander tuleb ka. 1., 1:44
13-14 Valik on tehtud, vasakult mööda järvekallast. Sukeldun otse üle tee võssa. Rada seal küll ei ole. Jään põõsasse kinni. Sander on targem ja jookseb natuke mööda suurt teed, otse mulle ette lõigates. Üle suusaraja ja mööda juba teiselt etapilt tuttavat rajakest. Järve äär on päris kõva. Tõusu võtan Sandrist natuke kõrgemalt paremalt, kuulen, kuidas noor täht floorat trükimusta mittekannatavate väljenditega kostitab. Laskumisel läheb ta must jälle mööda. 4., 4:34, 0:13
14-15 Kaks punkti veel! Sander jookseb päris kiiresti. Ma ei taha maha ka jääda, kuigi kaarti hästi lugeda ei jõua. Kõik on segane, tundub, et Sandrile ka. Raiesmik, mingid väiksed künkad? Tahan ühe künka tagant punkti võtta, aga mul ei õnnestu see, kuna punkti ei ole. Lõpuks näen seljataga järve, oleme õigest kohast 100 m edelas. KP paistab ka nüüd kaugele. Sander on vahe sisse saanud ja juba punktis. 16., 3:55, 1:29
15-16-F Otse, aga mitte eriti õnnestunult. Puud kipuvad minust kinni haarama. Finišisirge jooksen lõdvemalt kui eile. 10., 1:17, 0:10 ja 9., 0:24, 0:05
Kolmanda võistluspäeva kohta oli füüsiline seis täitsa OK. Tehniliselt oli teine päev (välja arvatud raja viimane veerand) siiski parem (loe: rahulikum), täna oli rabistamist seoses Sandriga liiga palju. Kindlasti tõmbas Sander mulle aga hoogu juurde, nii et kaotusprotsent Aadlile tuli täna väiksem.
Nädalavahetus oli kokkuvõttes kindlasti positiivne. Kuigi tänaseks on hüppeliiges jälle kergelt valus, see jooksmist ei seganud (kui, siis natuke laskumistel ja reedel libedatel okstel). Kui reedene Aadli tulemus välja arvata, et tundu isegi võitjate ajad enam mulle ebareaalsed.
11 kommentaari:
jutt oli nii pikk, et ma ei hakanud läbi lugemagi. jätan pühapäevaks pannkookide kõrvale.
See ei olegi korraga lugemiseks mõeldud. Ega ma Pullerits ei ole, et kohe jälle samasuguse seeriaga ründan. Nendest lugudest peab ikka natukeseks ajaks jätkuma. Soovitan võtta kaks etappi päevas, ühe hommikul ja teise õhtul.
Väga huvitav lugemine!
Mulle ka meeldis. Rada tundub ka põnev, selle jutu peale oleks tahtnud isegi joosta. Tundub, et Sander sahmis risti-rästi, kuid kõik, mis tegi, tegi hästi.
6-7 etapp, punktist väljudes oleksin hoidnud rohkem paremale ja suusaradade kolmnurga lõiganud paremalt poolt sood, see on kohe üle valgustatud suusaraja minekul.
13-14 etapp, minu meelest oleks pidanud jooksma vasakult, mööda suusarada. See järveäärde laskumine on alati loterii olnud ehk kuidas joppab veeseisuga, võsaga jne. Lisaks veel väsinud peaga keerulisem orienteerumine.
terv. Ott
Mehed pommitavad sellise seeriaga, et ei jõua juttegi lugeda, rääkimata kommentaaridest.
Aga vanameister Ott nägi mõlemad õiged ära.
6-7 jooksin ise just sealt paremalt poolt sood (arvan samuti, et oli parem)ning 13-14 pani Nõmm ainukesena vist vasakult ringi ning sai parima aja.
Samas on see natuke selline Eesti suhtumine, et igalt poolt ringi. Mujal pannakse enamus etappe ikkagi otse. Lühim tee on otse. Tihti ka ikkagi kiireim, kuigi mitte alati.
EM-i ajal oli näha, et ka siin joostakse palju otse, ei ole nii hullu midagi. Vahel saab läbitavuse pealt peksa aga enamus etappe on nii ikkagi kiirem. Oleneb muidugi maastikust.
Aga tore võistlus oli!
to Erkki
Minu meelest peab julgema julgeid valikuid teha ja aluseks on ikka maastiku omapära. Haanja maastik võimaldab kõikidel pikkadel etappidel teid kasutada. Antud etapil on ringi jooks eriti lihtne valik, 0 risk.
Jürgen jooksis 13-14 etapi täpselt minu planeeringu järgi, välja arvatud siis alguse. Kraas ja mõned veel, jooksid etapi keskmise osa otse. Väikse kaarega põllu kaudu oli kindlasti kiirem, peale selle oleks seal saanud kõige tehnilisemat osa rahulikult ette lugeda.
Küsimus veel 3-4 etapp, et miks ei joostud etapi lõpus sujuvalt õigele kõrgusele? Kas kasutati seikluse kapakat, et mindi rajani ja siis alles ülesse?
Ott
Mina jooksin 3-4 etapi lõpu otse. Mäest üles ja õigele kõrgusele. Aga ma ei märganud kaardil sihti. Jooksin sellest üle arvates, et oli esimene rada, siis teise raja peale (mis tegelikult oli esimene) ja reljeef ei klapi. Siis aretasin seal raja peal natuke kuni panin suunaga edasi ja jõudsin õige teise tee peale. Siis oli kohe aru saada. Arvan ka, et oleks pidanud lõpu nii minema nagu ma läksin, ei saa ju mingite seikluste kapakate järgi orienteeruda, eriti veel need kes seiklusel ei käi :)
Aga pika jooksin ka mina keskelt otse mööda sihti ja siis lagedaid ja radu pidi lõpu nagu Jürgen. Etapi teine aeg oli, ei saanud väga kehva variant olla:) Sanderile kaotasin, aga ta imes sellel etapil Jürgenit tagant kinni, eks see andis natule tuult juurde ja ta ju võrreldes minuga kiire ka.
Ott, ma jooksin 12 etapi vasakult mööda sihti. Mitte kiiruse pärast aga, et kindla peale minna. Sain peksa mingi 20 sek-i.
Minu Eesti teejooksude mõte oli selles, et siin otsid pidevalt igal etapil mingit teed või lagedat kus joosta. Siis ongi see, et kuskil tee jalge alla saades joostakse mööda seda, mingu see või risti etapiga.
Muidugi on eriti raja lõpuosas mööda teed hea minna, riskivaba. Aga mulle tundus see tee ring liiga pikk.
Seikluse kapakaga selline lugu, et seda sai kasutada ka seiklusel osalemata. Point selles, et kui jõuad kapaka algusesse ja sul on kaks võimalust, diagonaalis kohe ülesse või selge kapakas raja suunas, siis psüühika kisub kapakale.
Kui vaadata 6-7, seda lahku minemise kohta (sihi algus) ja uuesti kokku saamise kohta (enne kruusakat), siis on selge ja riskivaba eelis paremalt minekuga. Sihil võib igasugu paska olla.
7-13 on kõik otse. 12 punni minnes on sihile minek juba suur viga, siin pididki peksa saama. Seal mets praegu hea nähtavusega, mäe serval hea otse joosta, abistavaid objekte piisavalt palju.
Ott
Aadli võttis asja korretselt kokku: "Lühim tee on otse". See reegel pidas mingi 95% juhtudes paikka.
Kahjuks mitte 13-14 etapil siiski. 3-4 läksin täpselt samamoodi nagu talvel järvi vallutades.
panin 4 etapi lõpu samuti nagu Jürgen, mäe alt kapakat mööda teise teeni ja siis teed mööda üles. Minu jaoks oli see variant kiirem, sest diagonaalis minnes oleks olnud pikk ja pehme tõus, mida ma praeguses konditsioonis ei talu. Kõval pinnasel sain kuidagimoodi ikka üles mäkke joostud.
13-14 panin ringi jah. Alguses tundus, et äkki sai liiga suur ring valitud. Selle vea parandamiseks tõstsin tempot, aitas :)
A tegelt on jah nii, et kardetakse ringijookse. Ise jooksen suht palju ringi.
1. pea puhkab
2. tempo vahe on tegelt väga suur, mööda teed lahmid praktilliselt ilma lugemata. Otse minnes on ikka kerge pidur peal ja kontroll olemas, ja kui juhtub väike suunaviga ka sisse, siis ongi vahe olematu.
Marek
Postita kommentaar