01 november 2005

375 tundi

Aga ma vähemalt loodan, et need olid efektiivsemad tunnid kui 2004. aasta 420. Treeninguliikide kaupa oli ajakulu selline:
Jooks teedel 213 h
... ja maastikul 8,5 h
O-treeninguid (põhiliselt päevakud) 20 h
O-võistlusi 32 h
Jooksutehnikat ja tõuse 8 h
Suusatamist 39,5 h
Ujumist, aeroobikat (esimene osa) ja ratast 41 h
Jõuharjutusi 13 h
+ mõned matkad ja süstasõidud

Intensiivsusest saab aimu järnevalt graafikult

Talvises treeningus oli sel aastal minu jaoks uus lõikude jooksmine. Varem olid minu esimesed kiired sammud kevadised võistlused, pulsi sain vahepeal üles vaid mõnede kiirete suusasõitudega. Kevadise lõunalaagri järel oligi minek päris hea, kuid peale Karjalaske edu ei osanud ma kiire trenniga piiri pidada (järgmise kahe nädala sisse jäi 3 rahulikuna klassifitseeruvat treeningkorda (+ 2 puhkepäeva)) ja pingutasin üle. Juba Pekol ei olnud enesetunne ja kiirus kuidagi vastavuses ja Jüriööl ei suutnud ma kuidagi noortel välejalgadel järel püsida. Peale seda olin ma nädala haige ning ragistasin Ilvese kuidagiviisi läbi. Seega oli mu üllatus suur, kui nädal hiljem täiesti valmistumata (eelmise päeva Virumaa o-jooks) Tartu kevadjooksu 23 km 1.22-ga läbisin. See andis Baltikateks kõvasti eneseusku juurde.

EMV öistele pani mind Viivi millegipärast kirja, kohusetundlikult kannatasin ma selle ära, kuigi kevadjooksu väsimus oli sees ja viimase startijana öises metsas uitamine pole mulle kunagi naudingut pakkunud. Balti MV-ks taastusin aga ilusti ära ja jooksin 3/4 tavarajast ka kenasti, kuid siis ei saanud enam leedukate kaardist midagi aru ja tegin tihnikuse lohuga 6-minutise vea. Teatejooksuga olen aga rahul, kuigi lõpuspurdis teisele kohale neljandaks jäin. Rajal suutsin igatahes ilusti konkurentsis püsida. Viimane vahetus pole lihtsalt minu positsioon.

EMV lühiraja õnnetuses tahan ma aga loosi süüdistada. Kolmandana metsaminek tugevaimas eeljooksus ei olnud küll minu lollide vigade põhjendaja, kuid õhtune esimene stardipositsioon oli küll väga ebaõiglane. Miks mu keskendumine häiritud oli, lugege Orienteerujast. EMV teatega seevastu olen ma tänavustest o-jooksudest ehk enim rahul — küllaltki kehva enesetundega suutsin ma raskel rajal (peaaegu) lõpuni ilusti grupis püsida. I täpp jäi panemata tagant kolmandas võsas, kus mind tillist tõmmati.

Juunikuu aga midagi muud positiivset ei pakkunud. Peale EMV-d väänasin sulgpalli mängides jala välja ja pidin nädala jooksuga vahet pidama, misjärel ei tulnud enam midagi välja. Sprindi suutsin vähemalt lõpuni kannatada, aga Ilvesteade oli ikka täielik surm — pingutasin oma valusa jalaga nagu jõudsin, aga ikka liikusin nagu Maru vanamehed ja Kopra lapsed. Peale seda võtsin aja täiesti maha, sõitsin vaikselt ratast, kui hüppeliiges sörkida ei lasknud ning 4EST-il ja Fin5-l (väga head o-trennid!) tulemustetabloo äärde ei läinud.

Enne ärasõitu jooksin veel igati positiivse üllatuse pakkunud Harku järve jooksu (korraldus pakkus küll hoopis negatiivse üllatuse) ja pettumuseks osutunud Kehtna sprindi (eelmise nädala kiirus oli jälle kuhugi kadunud).

Taanis hakkasin eelkõige valmistuma maratoniks, nautisin pikki tõuse ja ilusaid vaateid. Jooksin WRE võistluse Munkebjergis, kus alustasin liiga kiirelt ja väsisin tõusuderikkal rajal lõpuks päris ära — kuid ei võtnud seda väga tõsiselt. Septembris käisin ka kohaliku klubiga kaks korda nädalas orienteerumas, kuid maastikud ei pakkunud suuremat ja keskendumine oli raske tulema. Lisaks olin poolteist nädalat septembri alguses piisavalt tõbine, et mitte trenni minna.

Maratonist olete juba lugenud, kommenteerin veel, et paar päeva peale jooksu hakkas mul labajala pealne selle koha pealt, kuhu võistluse ajal kiip oli kinnitatud, nii hullult valutama, et segas kõndimistki. Olen edaspidi selliste asjadega ettevaatlikum. Lisaks tabas mind jälle mingi viirus, mistõttu jäi aasta viimaste tundide tagaajamine ära. Sörkisin rahulikult oktoobri lõpuni, et uuele, 450-tunnisele aastale vastu minna.

---

Aasta oli seega väga ebaühtlase vormiga — nii mõnelgi korral pööras enesetunne nädalaga ikka oma 540 kraadi. Ma pean selle põhjuseks nõrka aeroobset põhja ja liiga rohket intensiivsete trennide jooksmist. Vähemalt eelmistel aastatel, kui ma palju rahulikumalt olen treeninud, selliseid probleeme nii teravalt esinenud pole. O-rajal takistab mind veel vähene jõuvastupidavus — kui siledal maal võin ma kõrget tempot tunde hoida, siis tõusud tapavad mu kiiresti. Selle vea parandamiseks on novembrisse-detsembrisse planeeritud 3 korda nädalas jõu- ja 2 korda jooksutehnikaharjutusi. Kiirustada ei plaani ma ka intervallide jooksmise alustamisega ja nende hulga tõstmisega. Või mida targemad soovitavad?

Järgmine kord kirjutan lühemalt!

2 kommentaari:

peeter ütles ...

jõu ja jooksutehnikaga on sul minu mustriga väga lähedane süsteem! ei pea ennast targemaks aga ma teen esimeses tsüklis ka korda 12 minutisi lõikke, teises juba igal nädalal. aga tühjaks ma ennast nendel ei pigista, võibolla peaks mingi tempolrossi või fartlaki nende asemel suruma oopis! ei tea. kiiretsi on lihtsalt vaja ka joosta, muidu kaob kahe kuuga ikka igasugune fiiling ära jalgadest!

Annika ütles ...

Miks te ei pane kohe algusesse oma nime, kes kirjutab .. ma tükk aega pidin mõltema, et kelle kokkuvõte see on, kuni Fin5 lõiguni, sests siis suutsin välja vaagida selle tammeka, kes kirjutab ja taani koha pealt oli täiesti selge.
Ilus kokkuvõte, ma jään täpselt 100h sulle alla :) aga ega hooaeg oli ka üks ülimata ebaõnnestunud minu jaoks.
Edu treenimisel!