Heavy Metal Nonstop

Nagu viimasel aja kombeks, algab ka tänane sissekanne hitihoiatusega. Seekord siis pigem hitimeeldetuletusega. Aastal 96 kuulsin Kurgjärve laagris laskesuusatajate magnetofonist seda lugu. Interneti ajastul olen ma teda otsinud aga kuna originaalis anti välja vaid kasseti kujul, siis ei õnnestnud teda hankida. Nüüd 2009 aasta suvel tuli B.D.Ö. jälle kokku, esines Rabarockil ja andis välja best of kogumiku nimega Heavy Metal Megahits. Täna õnnestus album omale soetada ja vaimustus on suur. Peal on kõik klassikud! Antud lugulaulu kohta ütleb youtube info nii: Ilmselt B.D.Ö. kõige esimene video. Epohhiloov hümn helgele homsele. Esimese nonstopkasseti nimilugu jne. Lugu on ligemale 20 aastat vana, homne on käes. Kas on ka helge?

Sportlikus plaanis on olnud töökas kuid mitte läbimõeldud nädal. Esimesed kaks päeva tegin hommikuti korralikud jõutrennid ja õhtuti kerged orienteerumised. Neljapäeval toimus fiasko Hiiemäel, kus tulemus jäi viletsa vaimse, füüsilise ja tehnilise valmisoleku taha. Vähemalt sain korraliku pingutuse ja ilm oli ilus.
Laupäeval kogunesime Jürgeni, Timmo, Mareki ja Rehaga värskelt avatud Vabaduse väljakule ja panime Rapla poole leekima. Kui esimesed kilomeetrid pingutasime, et rahvaga kaasas joosta, siis linnapiiril pidime Presidendi kõne tõttu kaotatud aja tagasi jooksma. Iseenesest kurb, kuna raja äärde oli kaasa jooksma tulnud omajagu inimesi aga graafikujärgne 3:50 tempo käis enamusele jõu. Sellest hoolimata tundusid inimesed õnnelikud. Joosta oli ka põnev. Natuke ajas hamba verele ja tahaks võistluse formaadis midagi analoogset joosta. Samas nauditavaks tegigi ürituse graafikujärgne tempo, mis ei käinud üle jõu. Igatahes jõudsime ilma vahejuhtumiteta Raplasse täpselt siis kui pidime ja saatsime järgmise meeskonna teele. Preemiaks saime ilusaimad riided millega ISC on kunagi maha saanud. Komplimendid disaineritele minu poolt.

Pilt varastatud internetist!

Tulev nädal läheb puhkamisele ja kiiruse timmimisele ja juba järgmine laupäev saan teada, kas peaks hooaja pooleli jätma ja järgmiseks valmistuma hakkama või üritan veel sügisel endast viimast kätte saada. Starte igatahes jagub!
Ahjaa..., tulevikule mõeldes tahaks siia tsiteerida mõttetera: Ma tean, et elada tuleb nii: käsi kullas, perse mullas. Just nii. Mitte: käsi kullas või perse mullas. See on argpüksidele. Käsi saab kulda ainult nii, kui vajutad teise käega pidevalt perseid mulda. Võõraid perseid.

If I had legs, I could run away

Täna oli plaanis kirjutada siia aknasse natukene orienteerumisest aga elu söötis mulle ette ühe video, millest ma ei saa kohe üle. Te võite kerida sellest üle ja lugeda ainult lõike, kus kirjeldan 4 päevase laagri treeninguid ja võistlusi soomes. Kui aga tahate täielikku multimeedia ja kultuurielamust, siis vaadake videod ikka mõttega läbi. Eriti soovitan seda nooremale lugejaskonnale, kelle tühjasid paberilehti täidavad telekas ja raadio ainult prügiga.

Plaan oli pakkuda teile samu emotsioone, mida tundsin ise eile enne võistlust ja võistluse ajal. Kuna oli vihmane ilm, siis otsustasime viivitada võistluskeskusesse minekuga ja kuulasime autos raadiot. Viimase loona söödeti meile ette Metallica All Nightmare Long. Hakkasingi otsima, et kas keegi selle ka youtube-i laadinud. Oli ja kuidas veel! Tuleb välja, et Metallica on teinud/lasnud teha loole video, mis on avaldatud ainult internetis. Video oli nii diip värk, et ma esimesel katsel muusikat ei kuulnudki. Kogu keskendumine läks pildile. Sisu põhineb siis väljamõeldud sündmustele, mis järgnesid ühe maailma salapäraseima meteoriidikraatri tekkimisele. Keerake siis kõlarid maksimumile ja nautige!

Minul tuli igatahes seda videot vaadates mõttesse kohe üks vanem Metallica video. Aastal 1988 ilmunud ...And Justice for All albumi kolmandale singlile One tehti ka video, mis on minu jaoks üks meeldejäävamaid ja paremaid muusikavideosid üldse. Balanseerib lausa täiuslikult bändi ja filmilõikude vahel. Lugu ongi kirjutatud mõeldes romaanile Johnny Got His Gun , mille põhjal on ka videos kasutatud film tehtud. Ühel heal päeval ma võtan ennast kokku ja hangin raamatu/filmi ja loen/vaatan ta läbi. Kuigi elu on mulle õpetanud, et ei maksa head ära solkida. Tõenäoliselt jääb idee sellest filmist paremaks kui ta tegelikult on. Selles videos igatahes on see idee täiuslik!

Vältimaks muljet, et mu toas on seina suurune Metallica altar, üritan ma tulevikus kirjutada ka mõnest teisest artistist siia. Ideid mul on!

Aga nüüd kübeke spordijuttu ka. Möödunud neljapäeval sõitsin üle lahe, et teha mõned kvaliteettreeningud maastikul. Varasem plaan oli 15.08 joosta Hiiu staadionil Nõmme Seeriajooksul 10000m. Kuna aga EMV ja Koprakarikas näitasid mulle, et ma ei oska orienteeruda, siis otsustasin lihvida oma oskusi Soomes. Neljapäeval ja reedel olime Porvoos ja jooksime SM tavaraja treeningmaastikel. Olid uskumatult kehvad maastikud. Maastikupõhi oli suhteliselt kivine ja ebamugav. Seda eriti nõlvadel. Kivist maapinda kattis päris lopsakas rohttaimestik ja erinevas vanuses raiesmikud. Soome tavarada saab kindlasti tulema uskumatult raske võistlus. Treeningud jooksin maastikel rahulikult, kuna ees oli kaks päeva võistlusi nädalavahetusel. Kui esimene treening oli 1:10000 kaardil ja orienteerumine ei sujunud kohe mitte kuidagi, siis ülejäänud 2 treeningut olid 1:15000 kaardiga ja tulid juba palju mugavamalt.
Nädalavahetusel pakuti välja Päris-Soome (jube hea tõlge!!!) meistrivõistlused tavarajal ja teates. Olid üllatavalt väiksed võistlused, kuigi alal on mitu päris suurt ja tugevat klubi. See aga ei vähendanud nende võistluste treeningväärtust.
Tavaraja võistlus läks umbes samas tuuris nagu teised augusti stardid. Jooksin üksi, puudu jäi võitlusvaimust, jooksin aeglaselt kuigi jõudu nagu oli. Esines ka omajagu ebakindlust, eriti punktivõtmisel. Tulemus tuli täpselt sooritusekohane.

Tulemused


Teatevõistlus oli tegelikult see, mille pärast ma Soome sõitsin. Ükskõik kui väike teade ka poleks, on siiski raske vältida olukorda, et sa rajal kordagi kaasvõistlejaid ei näe. Seda siis esimeses vahetuses. Ja esimese vahetuse ma endale ka kohe krabasin. Ma vajasin hädasti vahetut võitlust ja see oli ainuke võimalus. Kuigi võistlus oli naeruväärselt väike ja stardijoonel oli 6 tiimi, siis oli siiski Angelniemen Ankkuri esimesse vahetusse välja pannud Tuomo Mäkelä, kes on hetkel Soome edetabelis Olle järel 11ndal kohal. Alguses tõmmati oodatult tempo peale. Hajutused olid suured ja meeskondi vähe. Esimesest punktist alates algas individuaalne võistlus. Jooksin suhteliselt puhast jooksu. Viienda punktiga pudistasin 10sek. Seitsmenda punkti juures tekkis silmside lühemat hajutust jooksnud Paimio jooksjaga. Kaheksandasse joostes tee peal võtsin ta kinni. Sealt maalt edasi taas individuaalne võistlus. Üritasin joosta kiirelt aga kindlalt. Pudistasin siin-seal kokku nii 40-50sek ja jõudsin teate üle anda esimesena. Mäkeläle pritsmed põsele 3 minutiga. Hea tunne oli kohe. See võistlus oli täpselt see, mida ma vajasin!

Tulemused


Kui tulemusi vaatate siis näete, et mul jooksis jube ustavalt üks vana selja taga terve raja. Hingeldas nagu põrguline. Pärast teadjamad kommenteerisid, et selle tulemuse võib tal elu jooksuks tembeldada.
Edasi nüüd mõned raskemad treeningud nädala alguses, Hiiemäe jooks Palukülas neljapäeval ja laupäeval tõenäoliselt Balti keti jooks. Tulge astuge mulle vastu!!!

Kobras Cup

Olid ajad kui Koprakarika nimeline võistlus oli suunatud rohkem läände ja kandis palju kõlavamat nime. Näiteks 1998 aastal, kui jooksin oma elu esimese Koprakarika triloogia. Tol korral oli H14A klassis 15 poissi, kes kolme päeva kokkuvõttes tulemuse kirja said. Eesti orienteerumise üks paremaid raisatud andeid võttis siis oma. Ja nagu nüüd 11 aastat hiljem, oli Markus juba siis minust mäejagu üle.

1998 Kobras Cup tulemused

Eelmise nädala sissekande lõpetasin julge väljaütlemisega, et füüsiliselt olen EMV tavarajaks valmis. Eksisinrängalt. Ma pole füüsiliselt valmisolekule lähedal ka. Ainult üks tegur (baasvastupidavus) on nii valmis, kui ta sel aastal olla saab. Kõik muu logiseb rängalt või on üldse puudu. Minu mõõdikute järgi kuumuses joostud 3 päeva olid just nimelt füüsiliselt kahvatud. Viimase kahe nädala jooksul joostud 10 orienteerumist on vaevaliselt, aga siiski, aidanud leida üles orienteerumisrütmi. Sellest aga ei piisanud enamaks, kui 5. koht esimesel päeval. Teisel päeval vajus konkurents laiali ja 2. koht 5 minutise kaotusega ei rahulda ei mind ega ka tuhandeid pöidlahoidjaid.
Viimasel päeval pakuti seda, mida Koprakarika viimasel päeval enamasti ikka pakutakse - füüsiliselt nõudlikku rada. Tulemusi vaadates tundub, et kõik peale minu ja Silveri andsid esimesel võimalusel alla. Eelmise päeva korralikud peksasaamised rabaetappidel värskelt meeles, üritasin kõik rabaetapid hoida tihedad sammu. Lõpus lubasin omale natuke viga ka preemiaks ja nii see tuligi. Arvestades enesetunnet, mind isegi üllatas võit Silveri üle.
Seekord siis sai kuus meest tulemuse kirja. Võimas! Inimesed tulge orienteeruma kurat võtaks. Mida helvetti te sussutate seal rattamaratonidel ja kanuuvõistlustel?

Tulemused

Livin' la vida loca...

...ehk I would die for Ricky Martin! Enne järgmise loo lugemist palun pange kõigepealt käima järgnev lugulaul. See aitab lõõgastada meeli ja paremini seedida pakutavat informatsiooni.
Juba 5 aastat tagasi, kui ma jooksin esimest aastat meeste klassis, olin ma valmis võtma medalit EMV öiselt. Teistel distantsidel polnud mul lootust kuue parema hulka mahtuda aga juba siis oli selge, et EMV öisel piisab puhtast jooksust ja medal on kotis. Öise mõistes puhast jooksu on ülimalt lihtne joosta. Eriti treeningutel. Võistlusärevuses aga on erakordselt raske pidureid peal hoida. Kui kõikidel varasematel aastatel oli öistel siiski toimunud totaalne fiasko, siis eelmine aasta jooksin juba medali graafikus kui mõned kilomeetrid enne lõppu kustus lamp. Sel aastal soetatud uus varustus ja ohtrad öötreeningud sisendasid minusse ensekindlust ja usku, et sel aastal lõpuks saan oma kauaoodatud medali kätte.

Nagu ikka joostakse enne öiseid ka sprindimeistrivõistlused. Sprindile ma eriti rõhku ei sea. Juba medal on eneseületus. Kaks nädalat varem joostud mäkkejooksu võistlus veel kehas, oli ülesanne minu jaoks eriti raskeks tehtud aga, et ma nii labaselt hea jooksu maha mängin, seda ma oodata ei osanud. Kui siiani on sprindivõistlustel mu vead piirdunud nii 5-15 sekudiga. Seda siis kogu raja peale kokku. Siis gramm üle minutine viga kohe raja alguses oli küll selline pauk, mida ka mustas tsenaariumis ei osanud ennustada. Selliseid vigu teevad ainult eesti naised üldiselt. Nagu ei kaota pead ka, lihtsalt ei ole objekti ja ei näe ka punkti. Kõnnid ja paned reha, niiet kael kange. Punkti sain kätte lõpuks tavaliselt kammimismeetodil - süstemaatilise töö tulemusena. Peale viga oli rütm rikutud ja üritasin mõnel etapil tempoga viga siluda aga selle tulemusena jooksin ennast totaalselt lukku. Raja teise poole jooksin juba autopiloodi peal mõeldes õhtusele võistlusele. Tulemuseks siis 1,5 minutit võitjale ja mugavalt esikümnesse.

Joonis 4.6. Fiasko.

Raske oli peale sellist sprinti mitte sellele mõelda ja keskenduda õhtusele võistlusele. Siiski sain õhtuks ennast korralikult häälestatud, võibolla et liigagi. Pikka soojendust ei teinud, kõht oli korras!
Stardis kohe enesekindlalt minema, mis siin ikka pikalt sörkida. Kuigi neljana punktiga tegin kuuenda punktiga tegin ohtralt viga ja olin etapil totaalselt eksinud, oli edu lähima konkurendi ees julgelt üle 3 minuti. Seitsmenda punktiga tegin suure vea suunajooks ei suijunud kohe üldse. Tee ületasin kohas X ja kammisin natuke reljeefi mis öösel tundus, et klapib. Viga ca 3 min. Kui lõpuks punkti leidsin, paistis tagant üks lamp. Chiefi kartuses surusin järgmised etapid kiiresti, lamp kadus. Pikal etapil oli raskusi enda jooksma sundimisega. Punkti sain kätte tänu pimedale õnnele kätte kiiresti. Võistlus kestnud 43 minutit, lähima konkurendi ees edu siiski minuti ringis.
Kompass näitab igal vaatamisel 90 kraadi erinevat suunda. Mets on tihe, peab lootma kompassile. Kompass mängib minuga nagu kass hiirega. Jõuab läbi pimeda õnne lagedale. Jooksen mööda lageda serva. Kontrollin igas kurvis kompassi. Järsku on ees pikk sirge. Olen juba möödas. Keeran metsa ja loodan, et panen suunaga pähe. Kompass jätkab olukorra kontrollimist. Kui kaugus täis saab, olen eksinud. Ühtegi objekti pole millest kinni võtta. Kõikvõimalikke kõlvikuid, nii lagedamaid kui vähem lagedamaid. Kompass muudab meelt iga 10 sekundi järel. Lõpuks näen lampe, jooksen nende peale, et nõu pidada. Leian meeste abiga punkti nr 52. Abivalmis Mairolt näitab punkti asukoha kätte. Jooksen ja võtan enda punkti ära. Viga ca 6 või enam minutit. Võitlusvaim = 0.
Edasi suunaetapp vaatekasse. Kompass on ikkagi peremees. Jooksen kompassi järel rongis. Kompass jõuab raiesmikule räigelt paremal. Pole hullu, eesmärk on finišisse jõuda. Edasi paar etappi sujub suht korralikult ja selle käigus näen esimest konkurenti. See süstib minusse nii palju elevust, et järgmise punktiga panen kohe kolossaalse vea. Olen nagu õiges kohas aga punkti pole. Siis hakkan edasi liikuma kuna arvan, et olen liiga vara otsima hakanud aga tuleb välja, et olin möödas. Punkti leian suure tee abil. Viga ca 3 minutit. Võitlusvaim = -2. Sörgin raja lõpuni. Raja lõpus pakkus võistlus siiski kaks võimalust rõõmustamiseks. Esimene kord naeratasin kui nägin Chiefi ja teine kord siis finišijaamas SI piiksu kuuldes.
Korralik seiklus oli. Lihtne on tulemust Mati Poomi müüdud tipptasemel kompassi kaela ajada. Kurat teab kaua Mati seda oma skorpa pagassis mööda Eestit loksutanud on. Tõsiasi on aga see, et võistluse käigus ei töötanud paar orienteerumise baasfunktsiooni üldse. Stopp-funktsioon oli täielikult rivist väljas ja tagantjärele mõeldes puudus soorituse üle igasugune kontroll. Ei planeerinud etappe läbi ja lihtsalt jooksin. Öisel aga see üldsuunaga mõtlematu jooksmine eriti ära ei toida.

Joonis 4.7. N14 kaart, koos kolmanda koha saanud sportlase liikumisteega.

Samas teeme me vigu, et nendest õppida. Nädalavahetusega tehti mulle selgeks, et hästi orienteeruda saab ainult orienteerumist harjutades. Suve keskel tähendab see minule orienteerumisvõistluste jooksmist. Eelmise võistluse jooksin juuni lõpus. 5 nädalane paus oli kõik oskused paksu roostekihi alla matnud. Nüüd on 4 nädalat aega raudharjaga see kiht sealt maha kraapida, et EMV tavarajal kõrgetele kohtadele kaasa mängida. Esimesed kvaliteettreeningud on juba tehtud. Edasi tulevad 3 päeva Koprakarikal, 4 päeva Soomes ja siis viimane lihv kodus Sauel. Sekka kindlasti tugevaid jooksutreeninguid ja mõned jooksuvõistlused. Ennekõike tuleb siiski tegeleda vaimse poolega. Füüsiliselt olen juba valmis!