Kaks nädalat päikest ja tööd on seljataga. Väsimus hakkab murdma või on juba murdnud aga ma ei saa sellest veel aru. Ilm on jahedamaks läinud. Nina jookseb meeletult. Sellest kõigest teinekord.
Nädalavahetusel sai tehtud käesoleva hooaja 2-4 start. Lahe oli. Enesetunne oli igas mõttes ootuspärane. Mõni viga jäi hinge kripeldama. Kui tavaraja suurim viga oli lihtne samastamisviga, siis esmaspäevasel lühirajal lasin ennast häirida täiesti kõrvalistel teguritel. Või kas olid ikka kõrvalised. Kui ma näen punkti ümbruses kõndimas kolme meest käes kp nr 53 ja pilk legendi ütleb, et ma jooksen punkti nr 53. Kas see on ikka kõrvaline tegur. Igatahes närvi ajas, ja nii närvi, et järgmise punktiga tegin ikka katastroofilise vea.
Sprindivõistlus oli omaette elamus. Fantastiline maastik ja hea rada. Mõnusa lisategurina veel kasutusel olev kompostrikaart. See segas kaarte ikka korralikult. Igas punktis kadus järg täielikult. Imestama pani vaid asjaolu, et vähemalt 90% ulatuses sama rada müüsid sun-o inimesed treeninguna juba mitu nädalat. See seletab ka mingi tundmatu prantslase ehmatavalt kõva võiduaja.
Võistlused võistlusteks. Laager jätkub. Kuigi eile sain trennis selle aasta võimsaima haamri. Edasi ootab ees 4 päeva jooksul 5 võistlust Portugalis. Enne seda paar päeva raskeid treeninguid. Tõenäoliselt suren Eestisse naastes ära. Seega tuleb nautida seda elukest, kuni seda on.
Jagshemash!
Tavarada!
Sprint!
Lühirada!
1 kommentaar:
Tänud vaimutoidu eest!
Vaatad neid kaarte ja jalad hakkavad sügelema... ja süda tilgub verd. Peab vist kompassi üles otsima, igaks juhuks.
Jõudu, ja ära üle pinguta. Augustini on veel pikk tee.
Andreas
Postita kommentaar