Teine vaatus...

... ehk eelmisel nädalavahetusel oli siiski kaks starti. Lisaks lühirajale panin enda füüsise proovile ka tavarajal. Ja füüsis vedas alt. Ei. Tegelt vedas pea alt. Füüsis sõitis nii mõnigi kord peast ette. Mõnes mõttes oli tore oma astraalkeha näha seljatagant imeilusa tehnikaga paaristõukeid jagamas. Võimas. Kahjuks keeras ta koguaeg valele rajale ja tegi halbu valikuid. See on mingi suusaorienteerumise eripära, et murdosa sekundi jooksul teed vale otsuse ja siis nii mitu minutit, kui etapp pikk on, kahetsed seda valet otsust. Lõbus. Ma jõudsin seal peaaegu 1,5 tundi kahetseda. Koguaeg läks midagi nihu.

Tavaraja 1. osa

Tavaraja 2. osa

Kolmapäeval osalesin mingi minu jaoks täiesti tundmatu 45 aastase jorsiga Raisios suusatamise sprinditeates. Distantsiks 2x4x1,5km. Kolm päeva ei olnud selgelt piisav aeg nädalavahetusest taastumiseks. Kogu keha oli pööraselt väsinud. Sinna lisaks väga vilets lipe ja 4x4 minutit kannatamist sai reaalsuseks. Minu sooritused jäi kahvatuks ja meeskonnakaaslase omad lausa katastroofilisteks ja nii lõppeski võistlus meie jaoks auhinnatu viimase kohaga. Treening siiski hindele 5. Sellist piimhappevanni polnud ma ammu võtnud. Salendavat piimhappevanni. Peale esimest (natuke pikemat ehk 1,6km pikkust) ringi kukkusin sirgelt jalalt pikali. Ei suutnud püsti seista. Õnneks venis rong nii pikaks, et viimased kaks sain omas tempos sõita. Muidu kirjutasin neid ridu tõenäoliselt haiglavoodist.

Peale kolme intensiivse trenni ja kolme võistluse suutsin viimase kahe nädala jooksul ka palju käsitööga tegeleda ja üle pika aja olen oma teose üle uhke. Tõenäoliselt on see ilusaim kamin, mille me teinud oleme. Ilus!

No on ilus noh!