Back in business!

Jalg on terve! Tegelikult tegin esimese jooksu juba nädalapäevad tagasi Tartu sisehallis. Jalg on muidu nagu uus aga kui üritan värskelt jooksutehnikatrennis õpitud tarkuse järgi päkka tõsta, siis on tunda, et jalg on nõrk. Pead korraliku taastusravi läbiviima. Trenni, trenni, trenni...

Olen siiski rahulikult alustanud ja intensiivsed trennid suusatades teinud. Üks intensiivne trenn tuli lausa nii intensiivne, et pärast õhtul asja analüüsides jõudsin järeldusele, et see võis mu elu üks väsitavamaid treeninguid olla.

Suusatasin Raisios Kerttula suusarajal 6x2,9km ringi nii kiiresti kui keha lubas. Keskmiselt 8minutit ringile. 2 minutise taastumisega. Trenni järgselt oli kõik OK kuni kodus maha istusin ja keha lõdvaks lasin. Järsku oli väsimus selline, et ei jõua istuda ka. Varvastest sõrmedeni kogu keha tuikab tuimalt ja igas asendis on ebamugav. Meeletu väsimus. Otsustasin siis magama minna, et äkki on pikali parem. Ei! Ootasin 2 tundi und, iga paari minuti tagant asendit vahetades. See on väsimus! See on töö. Kartsin, et järgmine päev ei saa voodist püstigi aga hommikuks oli masin töökorras jälle. Back in business.

Suusatreeningute kulminatsiooniks osalen nüüd nädalavahetustel 9 aastase pausi järel suusaorienteerumisvõistlustel väljaspool Eesti piire. Tuleb tõdeda, et Eestis on vale arusaam alast jäänud. Suusaorienteerumine on väga keeruline ala ja heast suusavormist on seal väga vähe tolku. Tänane lühirada oli nii keeruline, et võtsin sealt endale jõukohase tulemuse. Tühistamise. Topelttühistamise. Kõigepealt jätsin ühe punkti vahele ja lõpetuseks sõitsin rada valepidi. Sellest kõigest hoolimata oli tõeliselt lahe võistlus, kus orienteerumispinget jätkus rohkem kui piisavalt. Homseks pean ennast korralikult mobiliseerima. Seda nii füüsiliselt kui vaimselt. Täna olin vilets kõigis elementides.