Võit!

Hiljuti sain väljakutse millele oli raske mitte vastata. Soomlasest klubikaaslane Samuli väitis, et teda pole ükski orienteeruja suusarajal veel võitnud. Mitte, et ma temas kahelnud oleks aga tervislik konkurents on ju progressi võti. Asi jäi tookord sinna paikka. Tema on Finlandiahiihtol olnud 17. Mina Tartu Maratonil 72. Taseme vahe! Pole midagi vaielda.

Läinud pühapäeval sain sõnumi, et neljapäeval 06.01.2011 olen kell 12:00 Alastaro suusarajal Maakuntaviesti stardis. Distantsiks 5km klassikalises sõiduviisis. Meeskonnaks Liedon Luja II. Oponendiks Liedon Luja I tiimis Samuli Salmenoja. MS Parma mitteametlikud meistrivõistlused. Klubi foorumis sain hääletusel 8 häält Samuli 6 vastu. Samas sai kolmas klubiliige Sami 12 häält. Suur toetus lõi aga noorel poisil kõhu lahti ja starti ta ei tulnud.

Duell tõotas tulla võimas. Valmistusin nii, kus suutsin. Jooksin tempokrossi, suusatasin pika otsa. Salaja aga suusaotsade sisse tegin ka mõned kiirendused. Tunne oli hea, olin võidus kindel kui ainult suusa toimima saan.

Võistluse eelõhtul käisin alevi peal suuski tegemas. Mu enesekindlus löödi kõikuma kui nägin kuidas hooldemees on konkurendile ette valmistanud mitu paari suuski. Lisaks vaatasime eelneva aasta tulemusi ja spekuleerisime kui palju suusatajatele kaotada võiks. Lisaks veel mälestused viimasest suusavõistlusest, mis lõpped kolmepäevase kopsutükkide köhimisega ja oligi tulemus käes. Ma kartsin!

Ma polnud ammu sellisel võistlusel käinud ja mitte kordagi veel soomes. Asi on kõrgemal tasemel, kui ma oma noortevõistlustest mäletan. Meeletu askeldamine ja määrimine. Ja siis mina oma ühe määrde ja ühe suusapaariga seal keskel. Öine lumesadu ja kerge tuisk külvasid korralikku segadust. Määrimine oli sama raske minu ühe määrde ja konkurentide 20 määrde puhul. Kummaline on see, et kui muidu töötavad mu suusad 7 päeva nädalas, siis alati kui peab võidu sõitma on pidamine läinud. Murphy? Ei tea. Igatahes ei saanud ma oma suuska kuidagi pidama, ka laenatud tippmäärete abiga. Starti tuli minna teadmises, et tuleb erakordselt ebamugav sõit. Stardipositsioon oli mulle antud ebanormaalselt halb - Tagareas, väliskurvis.

Stardist pandi minema erakordsel kiirusel. Andsin täiest jõust aga kõik kaugenesid. Müstika. Esimesel tõusul osa seltskonnast rahunes ja vahetasin oma viimase positsiooni tugevate paaristõugete abil 12-13 koha vastu. Ees oli ca 20m kaugusel Samuli selg ja see tuli kinni võtta. Kiirendasin sihikindlalt kuid siis hüppas kõrvalrajalt mulle ette kaks meest ja olingi karbis. Samuli libises eest. Järgmisel tõusul selgus, et üks eessõitjatest üritab paaritõugetega rada läbida. Jooksin tast ohutuse mõttes mööda. Sealt järgmisel tõusud skalpeerisin Estili stiili kasutades veel ühe mehe ja taas terendas ca 20m kaugusel Samuli selg. Läksin ründele. Umbes kilomeeter hiljem oli ta käes. Hetkeks mõtlesin, et kas peaks nüüd passima ja lõpus kiirendama aga nii hea hoog oli sees, et jätsin ta kohe seljataha. Olukord oli kontrolli all. Silmanurgast nägin, et seljataga on grupp aga keegi ei hinganud ohtlikult kuklasse. Seda kuni viimase suurema laskumiseni kui üks mees must ootamatult mööda libises ja juhtohjad enda kätte võttis. Umbes kilomeeter enne lõpu tuli vastu raja raskeim tõus. Kahjuks jäi minust mööda tuisanud sportlane minu jaoks seal liiga aeglaseks ja meid sai kinni ka juba vahepeal maha jäänud Samuli. Rongis laskusime suusastaadionile. Kõik andsid endast maksimumi. Pool suusapikkust minust ees oleva suusatajaga pidasin küll veel lahingut, kuid silmanurgast veendusin samal ajal, kas olen võitnud sõja. Olin! Orienteeruja, kes polnud veel orienteerujale suusarajal kaotanud, kaotas orienteerujale. Hea meel oli!

Aega kulus 5km peale 14:39, koht oli esimesel vahetusel 8. Võitjast jäin maha 1:20 (palju raisk). Lahe võistlus oli. Keskmine pulss 166 ja maksimum 177. Uskumatult väiksed numbrid. Sellise rabelemise peale võiks küll suuremad olla. Ju siis polnud minu mootori jaoks piisavat tõusu Alastaro kandis.

Olukord ca 500m enne lõppu. Nr 51. Mika Kilpeläinen, nr 201 Peeter Pihl, nr 81 Samuli Salmenoja.