Hammer time!

Tänane päev läheb ajalukku kui päev kui kogu eesti koondis sai haamri. Teiste sooritusi ma siin kommenteerima ei hakka, keskendun enda omale.

Kõik käis negatiivse tsenaariumi kohaselt. Eilsed kaks jooksu olid liiast. Juba eile õhtul olin natuke liiga väsinud aga siiski täis laetud optimismi ja positiivset energiat. Tänane võistlusmaastik oli Primorskost mõnikümment kilomeetrit sisemaale. See tähendas 5-6 kraadi soojemat kliimat. Niiske ja päiksepaisteline ja 30 kraadine päike. Ideaalne kombinatsioon haamri saamiseks.

Soojenduse tegin minimaalse, vedelikku tarbisin palju. Stardist läksin ründama. See oli minu distants, see oli minu maastik, see oli minu päev.

Panin kiirelt minema ja esimese punkti võtsin lennult. Teine oli ebamugav etapp ja jooksin vist võimalikult halva variandi. Pikalt mööda järsku nõlva ja võsa, punktiga veel minutine lisakaar ja 2 minutit hiljem startinud Smola oli juba möödas. Etapp tema tuules ja siis rohelises kaotasin kontakti. Tõusud tapsid. Etapil 4-5 takerdusin kogu kehaga okaspõõsasse. Valus. Mõni meeter hiljem takerdusin peadpidi okaspõõsasse. Valus. Võitlus tumerohelises lõppes metsa võiduga. Sealt väljusin juba kaotajana. Järgmisel tõusul said jõuvarud lõplikult otsa. Jooksin suhteliselt puhtalt lõpuni. Mõni väiksem viga tuli jõu puudumise tõttu. Tõusud kõndisin. Tasasel ja mäest alla jooksin nii palju kui keha lubas. Lõppu jõudes olin pigem rõõmus kui kurb. Hea et see läbi sai. Tegelikult oli taaskord suhteliselt lihtne finaali joosta aga täna polnud lihtsalt see päev.

Kahjuks on suur oht et kaks eelmist päeva kummitavad mind ka homme. Pean lootma mingi kõrgema jõu sekkumisele. Väiksemat sorti imet on vaja. Aga teen endast kõik, et oleksin valmis homme 110% pingutama ja oma koha finaalist kindlustama.