Pallid vastu seina

Kevadhooaeg läheneb kulminatsioonile! Esimesed võimalused heleda leegiga läbi põleda on maha mängitud. Kuid ärge muretsege, on veel võimalusi.

Täna päeval juhtus midagi erakordset. Viimase kuu jooksul pole sellist emotsiooni pärast treeningut olnud. Peale kevadist jalavigastust on minu sportlikus vormis olnud paigalseis. Kiired treeningud on tulnud raskelt kätte. Kiirus on olnud oluliselt viletsam kui eelmisel kevadel. Treening on küll pakkunud naudingut. Olen ju siiski fanaatiline treenija. Kuid kiiretest treeningutest tulin siiski koguaeg koju lõug vastu rinda, pilk häbelikult maha suunatud.

Täna otsustas päike hetkeks pilve tagant välja tulla. Plaanis oli joosta 4x1km maksimumil ca 3 minutise pausiga. Rajaks valitud krossijooksu eestikate 1km ring - pehme, reljeefiga ja mõõdetud. Ja kus ma alles tõmbasin. Liiva lendas kahte lehte, orgasmilähedane hingeldamine peletas noori emasid ja kepikõndijaid, tugevad päkatõuked kobestasid jooksurada ja higipiisad lendasid kaarega rajaäärsete mändide tüvedele. Jooks tuli mugavalt. Ei valmistanud raskusi. Ei pidanud võitlema. Ja iga lõigu lõpus kella vaadates olin rahulolev.

Peale nii õnnestunud trenni on märksa parem tunne tulevikule mõelda. Üks raske treening veel ja siis on vaja see kõik töösse rakendada Balti MV tavarajal, kus on lisaks tiitlitele mängus ka 2 kohta MMile. Võib ka juhtuda, et need on viimased 2 kohta. Aga sellele kõigele on aega mõelda siis kui see käes on. Praegu tuleb vaid nautida protsessi ja seda emotsiooni, mida kvaliteetsed treeningud mulle pakuvad. Emotsiooni, et naised tahavad mind ja mehed tahavad mina olla.