Läinud nädalavahetusel oli võimalus startida kõrgseltskonnas. Soomes, Närpiös, joosti Soome koondise katsevõistlusi. Tundus, et kõik peale Ikose olid kohal. Rahvusvahelist mõõdet lisasid Hramov, Tsvetkov, Krepsta, Gvlidis ja loomulikult mina.
Ma mäletan selgelt oma esimest Jukola teadet Seinajoel. Või siis seda emotsiooni ennekõike, mis mind valdas peale jooksu ja kogu pika bussisõidu ajal Helsingi suunal. Ma olin vihane soomlaste peale, et neil on nii kuradi ebameeldivalt vastikult kivised maastikud, kus ristiinimesed joosta ei saa. Kaks tundi põlvetõstet kivipõllul oli minu treenimata kehale siis liig, mis liig.
See nädal polnud emotsioonid nii äärmuslikud aga maastik tõenäoliselt palju äärmuslikum. Enne võistlust võttis asja kokku klubikaaslane Jani maastiku kokku väitega, et see on üks soome raskemaid maastikke. Seda siis tehniliselt ja füüsiliselt.
Kuigi olin saanud kerge ülevaate maastikust ja õpetussõnad, et tuleb joosta otse mööda punast joont, siis shokk oli siiski maastikule jõudes suur. Maastik tundus nii hirmutavalt aeglane je tehniline, et otsustasin teise etapi kohe ringi joosta. Teises punktis püüdsin kinni 3 minutit varem startinud võistleja ja see andis ainult enesekindlust juurde. Edasine rada oli üks pidev võitlus. koguaeg üritasin otsida paremat liikumisteed aga abitult. Liikumiskiirust aeglustas veel see, et maastik oli väga detailiderohke ja mõõtkava tavarajale kohaselt 1:15000. Raja keskel tegin ühe halva teevaliku, mis maksis mulle nii 1-1,5 minutit ja raja teisel pikal etapil sundis väsimus mind minema tee peale, mis aga maksis mulle suurusjärgus 3 minutit ajaliselt. Need 4,5 minutit olid just need, mis heast jooksust puudu jäid.
Teisalt, kuigi mu liikumis/orienteerumis kiirus võrreldes võitjatega oli lootusetult aeglane, suutsin ma siiski hoida pea külmana ja joosta tehniliselt väga hea jooksu. Kiirus oli koguaeg võimete kohane ja punktidega vigu ei teinud terve raja vältel. Kahju on, et ma polnud piisavalt oma aju sisse programmeerinud käsku, et igal juhul tuleb otse joosta. Selle tõttu kaotatud 4,5 minutit maksid umbes 10 kohta lõpuprotokollis. Enesetunne siiski võistluse järel on hea ja ensekindel.
Pühapäeval tegin veel teatejooksus täitsa rahuldava vigade paranduse. Kuigi eelmise päeva 2 tunnine võistlus oli iga lihasega tunda, suutsin peale rahulikult võetud esimest punkti liidrid kinni võtta ja seni kaua kuni maastikujooksu jätkus, ka nendega sammu pidada. Viimasel kilomeetril tuli väga kiire tee jooks, kus kaotasin oma 20 sekundit jooksu pealt, lisaks veel kaklus punktis ja 15 sekundine viga ja teadet üle andes +37 sekundit oligi käes.
Peale võistlus seekord ei sõitnud tagasi koju vaid jäin Turu lähistele veel laagerdama. Plaaniga joosta Põhjamaade meistrivõistluste maastikel. Sellest kõiges aga nädala lõpus või uue alguses.
Teatevõistluse tulemusedPeale võistlus seekord ei sõitnud tagasi koju vaid jäin Turu lähistele veel laagerdama. Plaaniga joosta Põhjamaade meistrivõistluste maastikel. Sellest kõiges aga nädala lõpus või uue alguses.
Kaardid minu radadega:
1 kommentaar:
vaja kontrollida:)
Postita kommentaar