Jüriõhtujooks, II võistkond

Seni kuni suuremad staarid oma kirjutisi veel lihvivad, jutustan mina paar sõna oma laupäevaõhtuse jooksu kohta.

Kui Tammede esimene võistkond oli hoos nagu alati, polnud teise võistkonna seisukord just eriti muljetavaldav. Meie naised olid eelnevatel võistlustel näidanud üles murettekitavat ebastabiilsust, ka Peetrist ei õhkunud positiivseid emotsioone ("Kui me viimase vahetuse alguseks mingi 10 minutit kaotame, ei viitsi ma küll metsa minna"). Isegi Lauri suhtus oma füüsilistesse võimetesse pessimistlikult, igatahes ajas ta ettepanekule esimest vahetust joosta sõrad tugevalt vastu. Minul sai neljapäeval pidulikult täis 5 nädalat põlvevalu algusest (ja selle aja jooksul 20 treeningtundi, millest 6 veel suuska).

Esimese vahetuse jooksmise au jäi siis ikkagi minu kanda. Konkurentideks seisis stardijoonel rivis hulk kiireid jooksjaid, kes oma võimeid 520-meetrisel asfaltkattega stardisirgel demonstreerida said (K-punktivõidu noppis loomulikult Liblik, kes metsa alla jõudes millegipärast teisi ootama jäi). Kuigi teravama pilguga võistkonnakaaslased olid minu soojendusjooksus täheldanud lonkamist, elasin stardikiirenduse üle, leidsin probleemitult oma hajutused ja võtsin mõne etapi järel sisse positsiooni aupaklikus kauguses esineliku (Marek, Sander, Trossmann ja Hiiekas) sabas. Tempo käis mulle selgelt üle jõu, aga kuna esimestel punktiläbijatel tuli SI-jaamad "pakendist" lahti harutada ja aktiveerida, sain punktides vahet veidi kinni võtta. Seljataha vaadata aega suurt ei olnud, aga väga lähedal mulle kedagi ei olnud.
Vahetuse lõpuni seda lõbu aga ei jätkunud. Liidrid libisesid siiski iga etapiga vaikselt eest ära, esimene punkt, mis mul iseseisvalt tuli üles leida, oli 13. Edasi nägin eespool kohati vaid Hiie selga (kes ülejäänutest maha kippus jääma). Selja taga ei paistnud sel hetkel kedagi.
Mõte, et tegu on teatevõistlusega ja vahe liidritega tuleb võimalikult väike hoida, sundis mind ka üksi jäädes maksimumiga pingutama — pulss jooksu kestel alla 190 ei langenud. 18.-ga tuli peaaegu pooleminutine viga, aga vea tegid vist ka Sander ja Hiiekas, sest järgneval teejooksul nägin veel neid eespool. Üks punkt enne pressi tegin veel ühe 30-sekundise vea — ei lugenud kaardilt välja, et kaeve ei ulatu nõlva alla, ja jooksin sellest altpoolt mööda 40 m kaugusel oleva teise samasuguse objektini. Tagasi õigesse kohta jõudes nägin Simpsonit juba punkti võtmas. Mööda sai ka ka lühema hajutuse saanud Veiko Kütt.
Peale pressi võttis Simpson tempo natuke maha ja lasi mul täpselt kaarti lugeda, nii et järgmise punkti sain ilusti kätte. Tema jooksis ka minu hajutusse, kuid kaua ma selle üle rõõmu tunda ei saanud — järgmisel lühietapil olin ma küll kaardil ilusti paigas, kuid jooksin ikkagi kaugele paistvasse valesse hajutusse. Ja sedakorda oli see Simpsoni oma. Enda punkti sain kätte 40-sekundilise veaga, misjärel mulle juba päris korralik rong selja tagant lähenes. Viimaseks etapiks ei vaadanud ma kaarti, et kohe tee peale tõmmata, vaid rabistasin otse läbi võsa. Finišis olin seitsmes. Kaotust Marekile 3.29.

Ebaõnnestunud lõpuosa tõttu ei saa ma oma jooksuga kuidagi päris rahule jääda, aga jooksuvõime osas olid mu kartused palju hullemad. Viimastest jooksusammudest oli möödas täpselt nädal, päris ära mu jalad kiiresti liikumist polnud õnneks unustanud. Tõenäoliselt oli minu avavahetusse panemine võistkonnale siiski õige otsus.

Edith astus teise vahetuse läbi vigadeta ja langetas meid seejuures 11.-ndaks (kaotus liidrile 11.45), Lauri tegi oodatult tasemel jooksu kolmandas vahetuses, tõstes meid 6.ndaks (14.56), Marje oli ka pimedas tubli ja hoidis kohta (21.28 Viivist maas). Peeter läks metsa vaid mõned minutid kolmandal kohal olnud Mati Tiidust, Timmost ja Artist hiljem, kuid nende koostööle lihtsas metsas üksinda vastu saada oli võimatu. Lõppkoht jäigi kuuendaks, mis stardinumbriga (3) võrreldes oli muidugi suhteliselt pettumus. Kaotus esimesele võistkonnale 23.24. Parem tulemus oleks nõudnud mitmelt võistkonnaliikmelt suurepärast jooksu, seekord saime hakkama ainult "headega".