Läinud pühapäeval toimus Haanjas minule juba traditsiooniks saanud talve grand finale ehk sedakorda siis 34. Haanja Maraton. Kuna tartu maratonil oli tehnilistel ja võibolla ka muudel põhjustel jäänud purakas välja laskmata, siis oli viimane võimalus seda teha Haanjas.
Eelmisel aastal saadud 126. koha üle olin oma mäletamist mööda maru õnnelik ja pidasin seda heaks sõiduks ja hindasin oma suusavormi ka heaks siis. See aasta natuke uurisin tulemusi ja kalkuleerisin omale välja koha natukese eespool, nii kuskil 50-70. Suusad valmistasin ette hoolega. Võtsin käiku Erikult saadud suusad, millega ma Tartu Maratonile ei julgenud veel sõitma minna, kuna pidasin libisemisomadusi viletsateks. Kaks nädalat töötlust ja vaeva hiljem olid nad arvatavasti valmis. Otsustasin ka minna teatud riskile välja ja panin pidamist mõlemast otsast mõned sentimeetrid vähem, et mittem inigl juhul ei hakkaks pidamine libisemist pärssima.
Starti läksin aga enamasti ühe mõttega - mul oli üks kana kitkuda ja selle kana nimi oli Erik. Ma ei teadnud ta stardinumbrit ja oamst arust teda endast eespool ei näinud, niiet tuli kõvasti alustada ja oligi korras. Endal oli stardikoht teise grupi suhteliselt ees otsas. Tagant oli veel väga vihasena ründamas Marek ja natuke vähem vihasena Jürgen.
Varem polnud ma nii eest startinud mitte kuskil ja ausalt öeldes ei osanud sellist tempot ette kujutadagi. Kõik hakkasid hirmsalt panema ja kõigil oli vaja kogaueg mööda sõita. Üks paras loomade sõit oli. Võtsin rahulikult kuni kolmanda kilomeetrini kui tuldi uuesti suusastaadionilt läbi, siis hakkasin oma positsiooni rajal otsima. Suure tmepo pealt veel võistlejatest möödumine aga suretas kogu keha. Kui taaskord staadionile tuldi kuskil 8km peal, siis oli ikka olukord väga kehva ja plaanisin matkama hakkamist. Ei olnud seda õiget tunnet tirimiseks. Eriti ei andnud ka jõudu see, et liidrid paistsid napi 3 minuti kaugusel, mis rohkem ehmatas kui motiveeris.
Siiski suutsin sõitu jätkata teatud asjaoludel ja Kurgjärve TPs ootas mind ees üllatus. Väga viletsas olekus Erik. Mul oli olnud kerge plaan enne starti, et kui teda näen, siis sõidan temaga koos kuni Mõrvaritõusuni 35ndal kilomeetril ja siis üritan äraminekukatset. Seda plaani asusin ka lahendama, sest tempo tundus mõnus selle piimhappe koguse kohta.
Ei läinud siiski kaua kui tundsin liiga palju teravust endas. Möödusin Erikust ja surusin järgnevate sõitjate poole. Edasine sõit läkski selles stiilis, et surusin seni kuni piimhape juba ninast välja tuli, siis tõmbasin mingi grupi taha puhkama ja siis taas tempsi. Kuskil 20 kilomeetri peal sain mööda grupist, kus sõitis naiste 2. koht. 25km peal kuulsin infot mis hõigati sellele naisele, et Suija on 2 minutit ees. Oma koha leidsin pikemaks joogipunktis 26km peal. Haakisin ennast mingi grupi sappa kus sõitis ka Raul Kudre. Tempo tundus hea. Vahepeal kippusin isegi maha jääma grupist. 5km hiljem siiski selle grupi tempo rauges ja ja grupp lagunes. Tuli taas rünnakule minna. 33km peal joogipunktis järsku vasakpööret tehes nägin silmanurgas Eriku kuju liikumas 50m maas minust. See sundis mind alustama lõpukiirendust. Sealt edasi ei jätnud ma enam midagi rajale. Surusin nii palju kui sain. Mõrvarist jooksin kääri üles. Peale seda sõitsin mööda veel ühest eessõitjast, kes mind lõpu eel siiski ära karistas.
Lõpusirgel oli juba olukord väga raske, nagu üldse ei liiguks. Tundus, et sõit oli hea olnud aga üllatus oli siiski suur kui kella kinni pannes vaatas seal 2.09.55 vastu. Eelmise aasta 2.27 oli purustatud. Koht lõpuprotokollis oli 38. Kudre ja Erik tulid 40 sekundi sees kohe tagant. Silja Suija jäi 79 sekundi kaugusele ja võitjad 15 minuti kaugusele. Kõik oli läinud hästi.
Tagant tulevatest tegi Jürgen kindlasti hea sõidu kuigi ta lipe oli olnud erakiordselt halb. Marek oli suure tuhinaga üritanud meid kinni püüda aga oli küpsenud. Mingit kõlakat kuulsin ka oksendamisest aga selle jutu tõesust ei kontrollinud.
Endal on hea meel eriti enda taastumise üle. Sellist piimhapet pole ammu tundun, suuremate kiirenduste lõpus ei tahtnud enam käed liikuda ja kops oli nii kinni kui saab aga siis peale kerget tempolangust ja kuni 1km pikkust puhkust mingi grupi lõpus oli tunne alati suht värske.
Plaanisin selle sõiduga suusad nurka panna suveks aga kahjuks on eestis ilus talv kevadeti ja see nädal veel mõned lõõgastavad sõidud teen. tuli ka pakkumine tasuta Tallinna Maratoni sõita pühapäeva. Selles veel kindel pole aga kardan, et peab minema. Seekord siiski enam mitte nii tõsiselt sõitma. Nädala eesmärk on siiski 7 korda jooksmas käia nädala jooksul. Viimase 3 kuu keskmine on 3 korda.
Kui Alaver näeb millise sammuga ma sealt tagant tuleb, siis kutsub ta mu koondisesse ka!!!
Ametlikud tulemused:
http://www.haanjamaraton.ee/tulemused/40km2006.html
5 kommentaari:
Kõva tulemus, Pets!
Pane samas vaimus edasi ja väldi väsimust-vigastusi.
Minu treening algas seekord neljandast stardigrupist — viimasel viiel aastal polnud Haanja maratoni sõitnud ja tutvusi ka ei omanud, et paremat numbrit saada. Õnneks konkurente eespool ei silmanud; ega sellest ka kasu poleks olnud, esimesed 3 km tuli lihtsalt lasta massil end kitsal rajal kaasa viia ja võimaluse avanemisel kellestki mööda supsata. Põhjapoolne ring oli juba natuke sõidetavam, kuid ikka kippus rahvas tõusudel mõlemad jäljed täitma ja sirgetel laskumistel tahtis põhijäljeski sõites minu ees vahe sisse tulla (kurvilisemalt laskumistel korvasin puudujäägi libisemises kurvis hoo juurde lükkamisega).
Ruumi hakkas rajale rohkem jääma peale kaheksandal kilomeetril uuesti Haanjast läbitulekut. Ja siis oli rada kohe päris tühi. Tõusudel ma mõned skalbid noppisin, kuid umbes 15. km-ni nägin vaid harva ees puude vahel mõnda suusakombet vilksatamas.
Raja keskosas hakkas mu ümber isegi mingi grupp tekkima, kuid tõusudel olid nad minu jaoks liiga aeglased, laskumiste lõpus vihisesid aga jälle mööda. Tulemus oli sama. Viimasteks kilomeetriteks tuli seltskonda täiendust, et lõpulaskumistel nagu üks mees must mööda sõita.
Üldiselt oli aga tore suusasõit — pingutasin just parasjagu, et meeldivad mälestused jääks. Järgmiseks aastaks lasen oma suusad natuke siledamaks lihvida ja saan ka ettepoole startima. Kardetavasti saab raske olema.
Seda veel, et mulle magusad joogid suusatamisel just meeldivad. Küllap ma siis ei pinguta piisavalt.
Mul on suusad nurgas ja Tallinna maratoni plaanis pole. Hoopis kahetunnine jooks pühapäeval. Kui kellelgi veel sarnased mõtted liiguvad, oleks hea meel ühineda. Võib kasvõi Jüri-Vaida-Pajupea 23km ringi joosta (täna tuisus võttis see aega 1.48)
Kurat mehed on ikka eriloomaks ära forsseerinud ennast. Ma ei taha aimatagi kus suvel hakatakse kohtu võtma. Ei tea kas julgengi koos trenni enam minna a pühapäev Jyrgeniga siiski prooviks, kas siis vaida ringil või kuskil mujal.
loomad on valla pääsenud. õnneks võisteldakse suvel siiski teisi vahendeid kasutades (kuigi tänasel päevakulaadsel üritusel tuli mingi 10 min viga).
päikest ja soojust sinnamaale!
Postita kommentaar