Põrgu Ida-Virumaal

Sellise nimega võtaksin kokku 3 poolearulise tammede liikme aka Jyrgeni, Lauri, Peeteri ideed teha ca 90 km matk ilma pikemate pausideta Eesti ``tööstuspärandis`` Ida-Virumaal. 9.25 sõitis Aserist, kuhu jätsime auto,välja buss, mis viis meid antud matka alguspunkti, ajaloolisele Sinimäele. Sealt see kõik algas. Kell oli 10.49. Esimene tund Sinimäel ja selle ümbruses oli huvitav ja ajalooliselt hariv, sealt edasi võeti suund hiiglasliku Viivikonna karjääri poole. Vahepeal olime veel tunnistajateks mingitele päris tumedale ärile kuskil mahajäetud Viivikonna asulas aga õnneks meid sellega seoses ei kõrvaldatud. Samuti oli esimene mäe-finish mingi vana tuhahunniku otsas, mis oma 30 m oli kõrge kyll. Karjääri jõudes oli vaatepilt ikka võimas kyll. Mis aga hämmastas kõiki kolme, oli Eesti parima o-maastiku avastamine vanas karjääri osas, kus reljeef lihsalt lummav ning pinnas kivine nagu skandinaavias. Imeline. Ära sai ka veel nähtud jurakas ekskavaator, mis liikus nii vaikselt ja sujuvalt ja yllatavalt kiiresti. Edasi võeti suund üle raba Kurtna-Nõmme looduskaitse alale, kus ka esimene pikem söögipaus tekkis. Aega oli siis kulunud vist üle 5 tunni. Sealt edasi liikusime ainsa normaalse linna sealkandis, Jõhvi poole, kuhu jõudisme juba pimedas. Külastati kohalikku Rimit ja tehti pikim puhkus matkal, ca 30 min. Mina isiklikult sain jalga kuivad sokid ja elu tundus mõnus. Jõhvist võeti suund Kukruse mäele, sinna saamiseks pidime aga liikuma mööda Eesti kõige ohtlikumat teelõiku pidi, kus inimeste auto alla jäämine igapäevane asi. Meid siiski jumal õnnistas ja midagi ei juhtunud. Kukruse mäelt avanes imeline vaade nii Kohtla-Järvele, Jõhvile kui ka Kukruse külale. Jürgen teadis rääkida, et see mägi on keemiliste protsesside tagajärjel kunagi ka põlema süttinud. Kohalik Vesuuv.Üleval puhkasime natuke ja lahendasime õlut ning edasi oli plaanis minna mere äärde Valaste joale ja pankrannikut kaema. See plaanu luhtus, kuna välja oli ikka nii pime, et sittagi ei näinud. Otsustasime hoopis otse Kiviõli poole astuma hakata. Tagantjärele mõeldes oli see elu-päästev otsus. Enesetunne oli siis veel kõigil suht-koht mõnus, vaid mõned villid natuke andsid tunda. Mis siis ikka, suund Kohtla-Järve poole. See linn on ikka üks kuradi kole linn. 5% eestlaste juures ma ei imesta. Jõle pikk oli ka teine, läbikõnimine võttis ikka palju aega. Kell võis siis olla midagi 22 ja 23 vahel. Enne Kohtla-Nõmmele jõudmist saime veel lähedalt kaeda kuidas üks väiksem ekskavaator oma tööd teeb. Seal sai ka pilte tehtud, mis loodetavasti neti peagi üles saavad. Peale seda tegime pikema söögipeatuse. Alates sealt hakkas asi raskeks minema- jalad oli kanged, villid hakkasid üha hullemini valu tegema jne. Umbes kesköö paiku hakkasime edasi liikuma ning juba kaardile vaadates tundusid kahtlased kohad ees ootamas, kuid seda mis tegelikult tuli, me päris oodata ei osanud. Sisenesime Aidu kaevanduse suletud alasse, kuhu, nagu me hiljem teada saime, tavakodanikel asja ei ole. Seal aga rallitasid ringi Belass-tüüpi koletised, ehk siis suured kaevanduse veoautod, mis võiva kaaluda jumal teab kui mitukümmend ( sada?) tonni. Vahepeal möödunud vanakooli Kirovitśi tratktor nagi välja nagu mänguauto nende kõrval. Tee, mida mööda läksime, oli siuhke lai jurakas orus ja ilgelt sopane ning pidevalt voorisid mööda need beastid , ohtlikult lähedalt kusjuures. Tahtsime võimalikult ruttu siitkandist jehhat teha, kuid enne meid ikka üllatati veel korralikult. Nimelt arvas üks selle mölaka-juht, et teeb meie kulul nats nalja ja ilge pasaga tulles võttis suuna otse meile ning alles viimasel hetkel keeras ära. Me jooksime kabuhirmus hüpates peaaegu mingisse sopaauku. Petz hiljem tunnistas, et oleks peaaegu püksi sittunud. Kaevandusest väljumine polnud ka lihtne teema, kuna oli raske aru saada, kust üldse saab välja. Peale väikset sõimu mingilt venekeelselt asjapulgalt me siiski väljas aime ja võis kergendatult hingata. Minul aga oli nyyd juba laus-väsimus peal ja minna polnud ikka üldse vähe veel. Peale ca 4 km kõndi sundisin teisi peatust tegema, kuna jalad oli täiesti läbi, samuti hakkas matk ka vaimselt kurnavaks muutuma. Vana lohutaja Petz siis lausus, et pole hullu, meil on veel vähemalt 4 tundi minna. TPMV! Mina siia suren. Sealt alates algaski see, mille pärast on pealkiri põrgu-liikumine oli ikka nii vaevaline, väsimus hakkas juba üle piiride minema ning liskas kõigele oli süda ikka nii paha. Kiviõlisse sisenedes hakkasin kogema juba midagi võimasamat, kui valu ja väsimust. Nime ma selle asjale anda ei oska ning samuti ei soovita ma seda tunnet kellelegi. Teistel see-eest polnud minu arust olukord üldse nii hull ning see tegi olukorra veel nukramaks, kuna tempos ei tahetud palju alla anda. Lõpuks tuhamäe juurde jõudes läks tunne siiski nats paremaks.kuna tahe selle juraka otsa ronida oli ikka sajaga suur. 101m tõusu ja üleval me olimegi. Puhkus ja mõned pildid ning veel natuke puhkust ja tuligi hakata viimasele otsale asuma Aseri poole. Varem väljakäidud 12 km-st sai täpsemal mõõtmisel hetkega ca 17 km. Täitsa p......s. Kuna enesetunne oli kergelt paremaks läinud, otsustasime ``viimsele teekonnale`` minna. Plaan oli ära kannatada kuni suure teeni, kuhu oli ca 4 km ja seal puhata. Võin vist rahuliku südamega öelda, et need olid minu senise elu kõige pikemad kilomeetrid. Iga hetk kui ma arvasin, et enesetunne ei saa enam hullemaks minna, läks ta mõne minuti pärast hullemaks. Kuna ma polnud elu sees varem matkal käinud ning eelnev nädal haige olnud, siis imestada ei ole siin midagi, et ainult mina (enda arust vähemalt) nii koomas olin . Lõpuks suurele teele jõudes kukkusin lihsalt märjale ja külamale asfaldile pikali ja puhkasin. Kurb oli see,et ikkagi oli veel üle 10 km minna. Mitmed korrad tekkisid mõtted, et miks sellist enesepiinamist on vaja. Orienteerujate värk, mis muud. Kuna kilomeetrid ise ei lähe, asusime taas teele. Peale 2 km läbimist tuli Jürgenil pähe minu arvates päeva parim idee-jookseme. Jooksmine oli kõndimise kõrval ikka lausa pidu. Kuna aga teistel, erit Petzil, olid villid rängemad kui minul, siis pidime kõndima ka. Niiviisi vahelduvalt jõudsime Lenska maanteele, kust polnud enam palju Aserisse. Tegime viimase puhkuse, sai ka keha kergendatud, ning viimasele 5 km minema. Arvestades juba läbitud teed tundus see ikka sigavähe. Enesetunne oli ka juba oluliselt parem kui varem. Siiski suutis mu keha veel mind üllatada mingi 2 km enne lõppu, kui tekkis väsimuses veel kõrgem staadium kui kunagi varem. Iga väiksemgi seisak kaardivaatamiseks lõppes minu puhul põlvitamisega. Seda, et uni juba viimased 5 tundi peale surus, pole mõttet mainidagi-loomulik. Umbes 6.30 me siiski jõudsime Aserisse ja matka ametlik lõpp oli 6.58 auto juures. Elu kõige mugavam istumine võis alata. Au teistele meestele, kes väsimusest hoolimata meid siiski turvaliselt? (ise magasin) Jürri sõidutasid.
Päeva möödudes on juba olemine lõbusam, kuid sellist asja korrata ei tahaks. Matka peaks siiski nautima, kuigi ma olen jumala kindel, et seesugune kannatus ei jää kaugeltki viimaseks.