Jysk-Fynsk Mesterskaber on üks hooaja väheseid A-kategooria võistlusi (nagu mina aru saan, kuuluvad nende hulka veel vaid Taani meistrivõistlused), nii et kõvasid mehi oli kohal üle kogu maa — muudelt saartelt pärit orienteerujad ei saanud küll võimalust Jüüti-Fyni medalit saada, kuid osalema olid kõik oodatud. Konkurentsi tihendasid ka lausa rahvuskoondiste nime all väljas olnud sakslased ja ungarlased.
Maastik oli raske — raskem, kui ma oodata oskasin. 12,6 km peale jagus 600 meetrit järskudel ja pehmetel nõlvadel ülespoole ronimist. Tumeroheline kaardil on tõesti peaaegu läbimatu kuusevõsa, heleroheline ja püsttriibud okkalisi taimi täis. Nõgest on igal pool. Kohati on valge mets siiski päris hästi joostav (eriti allamäge). Väikseid teeradu oli metsas pigem rohkem kui kaardi peal. Kohalikud väidavad, et see maastik on väga sarnane Silkeborgis järgmise aasta MM-il ootavaga.
Minu jooksust. Alustasin ulja tempoga. Kuigi Annika väidab, et naised oleks esimesse altpoolt mööda teid ringi jooksnud, peavad need ikka väga tugevad naised olema. Mina olen (eriti tagantjärele mõeldes) väga rahul sellega, et sellel etapil tõusu vältisin. Metsa läbitavusel ei olnud häda, vaid etapi teisel poolel enne tee peale jõudmist kraavi ääres joostes oli kehv.Teisest kuuendani ei ole nagu midagi rääkida — need ei tundu kaardi pealt rasked ega olnud seda ka metsas. Seitsmendaga püüdsin iga hinna eest vältida eelmise nina peale ronimise viga — ning ronisin hoopis järgmise nina otsa. Lugesin küll pidevalt kaarti, aga suutsin ikka sellise olukorra välja mõelda, nagu parajasti vaja oli — leidsin teeristi, kust peale minna ja puha, aga ei orvandit ega punkti polnud. Sain veast kohe aru ning jooksin mööda teed tagasi õigesse kohta.
Üheksanda punktiga tegin jälle vea — olin küll lageda ääres ilusasti paigas, kuid läbi soo/rohelise ragistasin liiga allamäge ja tõusu hakkasin võtma tunduvalt põhja poolt planeeritust. Poolel nõlval sain veast aru, ning otsustasin tõusu ära võtta ja punktile ülevalt peale tulla.
10., 11., 12., 13. ja 14. ei valmistanud probleeme. 12. juures möödus 4 minutit hiljem startinud sakslane Leif Bader, kes hiljem võitis mind 12 minutiga. 15. etapil nägin veel tõusul ning 16. minnes laskumisel ta selga. Tuleb tunnistada, et 15. punkti piirkonnast ma suurt aru ei saanud — kuusetihnik (metsa all oli pime nagu öösel) oli sihte risti-rästi täis raiutud. Üks siht oli vähe sügavam, see oli kaardil uhteoruks joonistatud ja sinna punkt pandud. Õnneks lugesin reljeefi enamvähem välja ja sain punkti probleemideta kätte.
16. ei pakkunud muud varianti, kui suurest orust läbi ronida. See oli tõesti väga järskude seintega ja risune. Lageda järgi sai punkti lihtsalt kätte. 17. KP-le eelnev tõus tahtis esimest korda kõndima võtta. Lisaks ei saanud ma suhteliselt võsases alas jälle orvanditest hästi aru ja võtsin mõned meetrid tõusu lisakski.
18. tundus alumine variant mulle parem. Tõusu tuli võtta praktiliselt vaid etapi lõpus 15 m, samas kui teise variandi puhul oleks kohe palju rohkem ronimist olnud. 19. minnes oli nähtavus ja läbitavus head, kuigi mäkke joosta oli raske. Veeauk aitas täpselt punktile peale minna.
Teist ringi tuli alustada kohe pähkliga. Vaid joomise aja järgi mõelnud, otsustasin seekord ülemise variandi kasuks — alumisel tundus ninasid liiga palju. Lisaks sain tõusu võtta teed mööda (tõsi, nagu eelmisel etapil nägin, oli siin mets ka väga ilus) ning sujuvalt, mitte ronides. Laskumine oli mõnus ja pehme, punkti aitas võtta minule tundmatu saksa sportlane.Nüüd olid aga minu jõuvarud otsas. Tõusu võtsin vaheldumisi kõndides ja paari jooksusammu tehes küll saksa sportlasest kiiremini, kuid üleval risus ei saanud jalgu kuidagi liikuma. Hullem veel, ka pea ei liikunud enam, valides 23. minekuks tee otse läbi oru. Usun, et oleks sama moodi nagu esimesse minnes tunduvalt kiiremini saanud (esimese etapi aeg 8.57, 23. 9.50, kusjuures esimene oli ka omajagu pikem). Lisaks hakkasin orus jälle vale nina peale minema.
24. laskumisetapi võtsin ettevaatlikult, peatusin mitu korda ja püüdsin end täpselt paika saada. KP tuli ilusti vastu. 25. ei näinud võimalust tõusu vältida ning ronisin selle käpuli mööda orvandikest ära. Kavatsesin etapi keskel väikeste soode juurde paremale tagasi alla keerata, et sealt radu kasutades punkti poole minna, kuid tee tundus nii ahvatlev, et jooksin ringi. Kuna punktile eelnev rohelise mütsiga mägi oli idaküljel väga kehva läbitavusega, oli see kindlasti vale tegu.
26. tundus lihtne kojuminek. Seetõttu lugesin mäest alla tee peale joostes kaarti hooletult ja hakkasin valest orvandist üles liikuma. Kahtlus, et olen veal, tuli ruttu, kuid eelistasin okkalisest võsast ruttu välja saada — kasvõi üles. Poolel etapil jõudsin tagasi eelnevalt planeeritud teele. Tõusul pingutasin naisveteranist mööda. Edasine oli tõesti kojuminek.
Kokkuvõttes: Eelkõige jäi jooks füüsise taha. Olen viimasel ajal palju teed mööda jooksnud ning sellisel maastikul sellest ilmselgelt ei piisa. Ka jäävad minu jooksuringidele pigem pikad ja lauged kui pikad ja järsud tõusud. Kaotust võitnud Mikkel Lundile oli 20 minutit, vähemalt 10 liiga palju. Aga kogemuse mõttes olen ma rahul, nii pikkadel ja rasketel radadel pole ma paraku veel kunagi palju paremini vastu pidanud. Tulemused on kuskil http://www.orientering.dk/snab
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar