EMV pikem analüüs

Ratta-O EMV-le startisin eelaimdusega, et tuleb huvitav rada mägisel ja metsasel maastikul. Seda mis tegelt ees ootas, ei osanud ma päris oodata.
Stardis kaarti kätte saades kulus eelne minut peamiselt sellele, et kaart võimalikult targalt plansetile saada (täies ulatuses ei mahtunud), siiski jõudsin ka pilgu rajale heita ja pikemad etapid ära vaadata. Esimesse oli õnneks suhteliselt kerge etapp, tuli ainult otsustada kas lõigata või mitte. Otsustaisn lõigata, kuid suurt kasu see ei toonud , kuna platsi äärest teele saamine oli kõrge heina ja aia tõttu keeruline. Samas ei kaotanud ma ka eriti aega seal. Teise minekul otsustasin asfaldtee kasuks ja sealt lõigates mööda väiksemaid radu punkti. Tegelikkuses oli see kindlalt vale valik. Asfaldtee ei olnud kuigi hea, lõige osutus oluliselt pikemaks kuna väiksemat tee-kaart polnud praktiliselt olemas ja tuli läbi heina ratast lükata ning punkti võtmine oli ka keerulisem. Sellega kaotaisn ilmselt ca 45 sek. 3.-se minnes juhtus aga midagi täisti ootamatut: hakkasin miskipärast lugema etappi 5-4 vastupidises suunas ning sõitsin valele poole välja. Viga taipasin aga liiga hilja, et tagasi minna. Lisaks sõitsin veel õigest teeotsast ka mööda. Viga ca 2 min 30 sek. Neljandasse oli labane etapp. Alguses jäin küll võssa kinni kuid muidu polnud raskusi. Etapil oli ka kuulus laskumine, mida ka Nissani Rattamaratonil sai võtta. Antud laskumine nõuab ikka head rattavalitsemisoskust. 5.-se minek tundus küll keeuline, kuid seda ta tegelikult ei olnud. Natuke kaotasin aega etapi alguses kui ei näinud kohe teeotsa võsas ja sõitsin väravate äärde välja.
Kuuendasse kahtlesin alguses, kust minna, kuid lõpuks otsustasin maantee kasuks kuna seal sai natuke puhata ja lugeda ette järgmisi etappe. Lõpuosas tegin väikese vea, kui ei näinud esimest teed, teisel teel tuli aga võtta üks järsk tõus. Edasi tulid raja huvitavamad osad. 7. punni sain normaalselt, natuke kaotasin sellega, et taas ei näinud 1.-st teeotsa. Edasi 8.-ga tuli lohakusviga, kus ei lugenud korralikult kaarti ja veaks ca minutine kaar. 9.-se sõites tegin õieti, et lõpus ringi sõitsin, otse kaotas kindlasti. Enne 10. Kp-d oli taas segadus, mis maksis järjekordselt pool minutit. 11-labane. Pikemal etapil 12.-se kaotasin taas natuke aega, kuna keerasin tõusule liiga vara ning etapi teisel poolel, enne laskumist üleval parklas kukkus kaart kuidagi planseti vahelt välja, ilmselt seepärast, et olin just teda sättinud ja polnud korralikult kinnitanud. 13. etapp ei valmistanud ka suuri probleeme, see-eest 14 oli huvitav. Väsimuse foonil otsustasin asfaldtee kasuks mis ei saanud olla väga halb variant. Tee peal veel otsustasin kas lõigata otse üle lageda või mitte. Sõitsin siiski ringi ning pärast kuulsin, et ajaliselt olid need peaaegu võrdsed. Otse oleks ilmselt olnud veel väsitavam, kuna oli vaja järsakust üles saada. Etapp 15. pakkus ainult ühe valiku kuna kõige otsemat teed polnud praktiliselt jälle olemas. Viimasesse läksin mööda maanteed ringi , kuid vaheaegu vaadates oli otse variant ca 45 sek kiirem. Hullu polnud.Vähemalt sain laskumisel oma ratta kiirusrekordi: 62,88 km/h.
Kokkuvõtteks võib öelda, et sõiduga pole eriti rahul kuna vigu tuli ikka haigelt palju. Ometi võitsin H-20 klassis kuldmedali ning sellega tuleb rahul olla.