Kaardid uuesti!

Espana - hooaja avavõistlus

Hooaja avalöögiks kujunes laagri viimastel päevadel peetud kohalik suurvõistlus XIX TROFEO INTERNACIONAL "MARTIN KRONLUND". Võistlus peeti kivisel, suurte kõrguste vahedega ning peitlikul maastikul. Enamus treeninguid olime läbiviinud hästi nähtavates ning joostavates metsades. Lisaks muutunud maastikele üllatas ka kohalik madalrõhkkond, mis kostitas mõlemal võistluspäeval paduvihma ja +5 kraadini langenud temperatuuriga.

H21E 12,2km. 23KP 560m. tõusu



I päeva etapiajad

H21E 7,0km 19KP 175 m. tõusu




II päeva etapiajad


Kuigi tegemist ei olnud oluliste startidega ei saanud ma oma tehniliste sooritustega kuidagi rahule jääda. Mõlemal päeval tegin rumalaid KP läbimise vigu. Lasin ennast enne KPd liialt lõdvaks ja lootsin, et tähised „jalutavad“ ise vastu. Vaatamata kaardipildile olid KP ümbrused tihti umbmäärased, kui etappi peal ei pööranud kaardilt puuduvatele kividele ja kaljudele tähelepanu siis KP rõngas hakkasid lisaobjektid liigset tähelepanu nõudma. Lisaks veel Eesti maastkutüübist kaasa kasvanud sündroom – kui oled rõnga läheduses siis on KP juba käes! Kuid nii Hispaanias, kui ka nt. Skandinaavias see reegel ei kehti. Tihti muutusin enne KPd hooletuks, täpislugemise ja „attack point´i“ asemel üritasin punkte õnne peale tabada. Tihedas ja peitlikus maastikuosas maksis see mulle mitmeid minuteid. Teiseks olulisemaks probleemiks oli nn. sotsiaalne surve. Lasin ennast liigselt häirida kaasvõistlejatest. Olen selle probleemiga ka varem maadelnud ning lõikasin näppu ka nüüdsel trofee jahil. Kõige totram asi juhtus II päeval, kui startisin lõpus. Enne oma starti kasutasin võimalust ja vaatasin lõpetanute aegu. Ma ei pööranud sellele infole enne tähelepanu, kui olin raja teisel poolel teinud rumala KP võtmise vea. Peale seda algas võidujooks kellaga. Kuigi olin teadlik, et see ei saa hästi lõppeda ei suutnud ma ennast talitseda ning keerutasin halvast kaardilugemisest ning liiga kiirest tempost tingituna 14 KP juures ülearused 2 minutit.
Kokkuvõtes oli see vajalik kogemus. Ka eelmine hooaeg algas väga nutuste startidega. Sellest seisust on võimalik ainult paremaks saada. Eriti positiivselt mõjus asjaolu, et tundsin ennast füüsiliselt väga hästi ja suutsin probleemideta pingutada. Kuigi kiiruslikud võimed olid veel kesised siis tundub, et talvine töö on läinud korda ning vastupidavuses arengus peaks olema samm edasi astutud.

Eilne (26.03) sünnipäevalaps trofee jahil. Viimase KP number vajab kontrollimist.

Kangelasi pole meile vaja

Idee Göteborgi minna pakkus aastavahetuse paiku välja Sander. Tal oli seal tutvusi, kes pakkusid välja kaardid ja elamise Sävedaleni klubimajas. Reeglina lõpevat talv Rooti läänerannikul veebruariga, märtsi alguse võistluskalender on juba tihe. Panime endki nädalavahetuseks kolmele võistluspäevale kirja.
Saatus nägi tänavust kevadet ette aga teisiti. Nooremad jöteborilased polevat sellist asja oma elus näinudki. Metsa alla oli liialdamata 10–40 cm lund, linnaümbruse jooksuradadel nägime kannatlike koolitajate juhtimisel liikumas algajate suusatajate gruppe.

Lumeoludest tulenevalt pidime piirduma ühe kaarditrenniga päevas — rohkem lumes joosta oleks jalgadele juba liiga kurnav olnud. Rootsile iseloomulikult olid kõik maastikud klubimaja lähiümbruses, 15 km kaugusele kaardile sõitsime vaid korra, korra käisime autoga ka 5 km kaugusel maastikul. Õhtul jooksime maja juures Björnåsbergeti kaardil valgustatud jooksuradadel (2,5 km ringil) või metsaradadel (piinliku täpsusega kaardile vastavalt lumme sisse joostud). Korra sai käidud ka linnas mustlastega ujumas.

Mõned kaardid

Öjersjö. Tagantjärele vaadates andis sel kaardil kõige suuremaid kiirusi arendada. Tegime igaüks ~1,5 km raja (kaardil minu oma), panime selle maha, vahetasime kaardid ja jooksime teiste omad läbi. Kui Petsi kahekilomeetrine killer välja arvata, tulid päris lahedad ringid. Hoolimata aeglastest kiirustest õnnestus mõni isegi veale meelitada. Aega läks koos punktide mahapanemisega mul 1.31.


Partille-Gunnilse. A2 formaadis kaart Säve oru põhjakaldalt oli meie tavarajavenüüks. Kuigi lõunasse vaatavad nõlvad paistsid maanteelt täiesti lumevabad, oli kõrgemal metsa all lund küll ja küll. 7-kilomeetrise ühisstardi ja hajutusega raja jooksin ma 1.50-ga. Mul oli pikem hajutus ka. Ülimalt ebaselge oli 5. punkti kant. Lõpp pakkus atraktiivseid vaateid orule ja linnale.



(nime ei mäleta). Upplandis Triangelni pesa lähedal läbisid Sander ja Pets väikese ringi (otse 6–12) 1.50-ga. Olevat palju lund olnud. Vägagi. Lauri proovis ka metsa minna, aga jäi lumme kinni ja tuli autosse tagasi. Endal valutas põlv. Umbes kuu aja pärast loodavad nad seal juba võistlusi pidada. Optimistid.




Isiklikult lõppes see laager mulle veidi halvasti, kuna kui keegi meile laagris pealkirjas toodud lauset pidevalt meelde ei tuletanud, kippusid trennid minema pikaks ja väsitavaks. Ja mu vasak põlv osutus allaandjaks, nii et kaks viimast laagripäeva jäid mul päris vahele, laupäeva öösel oli valus isegi voodis külge keerates jalga kõverdada. Asi siiski areneb, suusatada pole probleemi ja teisipäeval sai tee peal lühikese jooksu ka ilma hädata tehtud.

Espana; osa 4

Mis siis vahepeal on toimunud? Noh, rõve töö ikka. Uni, söök, trenn ja nii päevast päeva. Täna on laagri 9 päev. Väsimus on kontidesse pugemas, hommikune uni maitseb järjest paremini. Homme-ülehomme teeme viimased treeningud, need ei saa kindlasti kerged olema. Homme jookseme WRE võistlust, kus eliidi rada on 12,5 km 560 tõusu meetriga. Pühapäeva sisustame kindlasti orienteerudes. Vahepeal saime tunda Hispaania kevade mõnusid. Viis päikselist päeva on oma jälje jätnud – särk on seljas! Täna saabus meile madalrõhkkond, koos vihmaga. Tundub, et peame sellega laagri lõpuni arvestama. Vähemalt ei ole lund. Allpool väike ülevaade tehtud treeningutest.

IV päev – sõitsime 150 km. põhja, et osaleda kohalikul päevakul. Kuigi tegemist oli vabastardiga oli eliidile ette valmistatud korralik 12 km. rada. eriti üllatav oli, et raja keskosas kasutati 1:5000 reljeefikaarti. Mul kujunes sellest raske jõuproov. Sooritus käis üles alla, kohati jooksin väga hästi, samas tegin ikka väga idiootseid vigasid. Reljeefikaardil suutsin ligi 7´ lisakaare teha. Alguse asi. Füüsilise poolega jäin rahule, teravaust ei olnud, kuid jõudsin lõpuni pingutada.




V päev – hommikul jooksime 1500-1700 m. kõrgusel pikaotsa. Vaated olid võimsad. Kohati oli teedel veel vana lund.

Õhtul liikusime Madridi poole, et orienteeruda La Berzosas. Treening, avatud, kuid väga kivisel ja tehnilisel maastikul, kujunes ühisstardi imiteerimiseks. Kõik lõppes sõbralikult.



VI päev – puhkepäev. Tegime väljasõidu Segoviasse. Pärnu suurune linn on üle Hispaania kuulus oma 1. sajandist pärineva akvedukti, uhke katedraali ja võimsa Alcazari kindluse poolest. Õhtul kerge sörk.


VII päev – tegime korraliku orienteerumispäeva. Hommikul jooksin 11,5 km raja Peguerinoses, 1600 m. kõrgusel. Väga meeleolukas treening. Maastik oli hästi läbitav, kuid kohati väga detailne ja tehniline. Õhtul jooksime juba lõunapool Almaroxi maastikul, kus ma laagri avapäeval päevakut jooksin. Seekord sain trenni tunda ka kohaliku „rohelist viirutust“, noh ei olnud väga meeldiv. Tore oli siiski orienteeruda.



VIII päev – hommikul jooksime 1500-1600 m. peal.

Õhtul osalesime aga lühiraja tirimisel, mis korraldati kohalikele ning laagris viibivatele külalisorienteerujatele. Tore oli ennast tehnilisel lühirajal proovile panna. Eriti arvestades asjaolu, et pühapäevane jooks oli pehmelt öeldes ebaõnnestunud. Vajasin tõestust, et suudan ka korralikult joosta. Vaatamata veale 1 KPs ja valutavale kõhule suutsin teha korraliku soorituse. Siiski tehnika kallal on vaja palju tööd teha, just keskendumise vallas on momendil asjad segased.



IX päev – enne võistlust tegin jälle kergema päeva. Vaatamata saabunud madalrõhkonnale käisin hommikul mägedes orienteerumas. Kasutasin treeningus 1:7500 ja 1:10000 kaarte. Üleminek toimus päris hästi. Ma pole vist elus suuremate kaljude vahel jooksnud, kui seda olid 7500 asuvad lärakad. Kuigi kaardipilt on selge, tundub asi maastikul kohati uskumatult keeruline. Ümberringi ainult kivid.



Laagri vimastel päevadel osalesime M. Kronlundi auhinna õistlusel. Võistluse kommentaarid ja kaardid üritab selle nädala jooksul avalikustada. Eestis on lumi maas. Krt. Pool päeva kodus ja juba igatsen El Escoriali taga.