Ega Aadli vastu ei saa

Viimasel võistluspäeval lasi kokkuvõttes veenvalt triumfeerinud Tammede esinumber sõdurpoisid siiski ettepoole. Aga alustame pühapäeva hommikust.

Mina olin kahe päeva kokkuvõttes kuuendal positsioonil ja võtsin 3 minutiga taga olnud Peetri eelmise õhtu provokatsioonid vastu külma rahuga. Kaks minutit peale mind pidi startima Sander. Ei ole ju võimalik, et Peeter Sandrit minutiga võidaks!

Nagu ma kohe soojenduse alguses veendusin, osutus eileõhtune saun (kahe vihaga!) Ninsa juures jalgade pehmendamises väga efektiivseks. Vähemalt ei olnud lihased enam otseselt valusad. Meenutasime Sandriga, missuguse kergusega noorteklassides mitmepäevased võistlusi joostud sai. Vanadus ei ole naljaasi.



S-1 Mul oli au startida koos H20 klassis kolmanda koha saanud lätlase Kalvis Mihailovsiga. Vähemalt stardist pani poiss minema nagu tuul (et mitte halvemini öelda). Ise jooksin kohe üles mäkke ja teiselt poolt alla, punkt paistis poole laskumise pealt ära. Vahepeal jäin korduvalt risusse kinni ka. 10. etapiaeg, 2:06, kaotus etapi parimale 0:22

1-2 Kümmekond meetrit piki nõlva ja siis agressiivselt üle soo. Mööda rada järve äärde, enne suusaraja ületamist saan kätte metsaväljaveotee. Teen sookeses jalad märjaks, fikseerin oma asukoha kaardil. Punktipiirkonda aga täpselt välja ei loe, olen nõlval liiga kõrgel ja kuigi tunnen, et isegi 1:15000 kaardil ei saa punkt nii kaugel olla, jooksen edasi. Leian ennast rajalt, keeran vasakule alla ja leian raja ka kaardilt. Paistab ka sooserv, liigun selle äärest punkti. Kuulatan, Sandri raginat pole (veel või enam?) kuulda. 20., 4:29, 1:17

2-3 Eilsest tuttav koht. Üle soo jõudnult jätkan piki maariba. Ülehindan selgelt oma kiirust ja keeran õigest kohast mitusada meetrit varem soo peale. Läbitavus on hea, jätkan üldsuunaga. Aru ei saa midagi. Risti ees on kraav, mida ma kaardilt ei leia. Jooksen edasi. Küngas. Sooke. Vähemalt suund on õige. Otsin juba punkti tagant objekte (tee), mis mind kinni peaks. Vasakul on lagedam soonurk. Vahetult punkti ees on kaardil samasugune. Oleks nüüd künka taga punkt ka... Ongi. Huh. Pääsesin kergelt. 16., 3:43, 0:47

3-4 KP-d võttes näen oranži särki. Mis sellel Sandril täna seljas oligi? Kontrollin kompassi ja leian üllatavalt hea tee läbi risuse soo. Natuke kaugemal vasakul, kui plaanis, aga mis sellest. Lagedal annan jalgadele valu. Üle õla ei julge vaadata. Otsustan tõusu võtta mööda teed. Loen järgmist etappi. Kurvist keeran metsa, kerge seisak, tähis paistab. 3., 6:45, 0:28

4-5 Punktis on kõik vaikne. Vist ei olnud siiski Sander. Püüan tõusu vältida ja vajun hoopis allapoole. Ronin üle puutüvede, kuni jõuan suusarajale. Uurin veelkord etappi. Vasakult läbi Kurgjärve baasi või paremalt järve äärest? Järveäärne rada teeb liiga suure kaare. Ajan teerajad segi, tahan eelmisest ristist ära keerata. Ei. Vaatan kaarti. Edasi tuleb veel minna. Lõikan läbi metsa nurga maha. Teel vaatan tahtmatult tagasi, sealt läheneb lennates oranži särgiga Sander. Kurgjärve baasi läbides uurin pikka etappi. Otsustan joosta samamoodi nagu eile, mööda lagedat. Etapi alguse ja lõpu jätan veel lahtiseks. 5. punkt tuleb lihtsalt. Sander on veel taga. 6., 5:28, 0:33

5-6 Kardan, et rabaäärne küngas on risune ja püüan minna täiesti mööda joont. Sander leiab raba servas siiski kõvema pinnase ja pääseb mööda. Punkti võttes tunnen, et jalad on saiast. 2., 2:27, 0:10

6-7 Pikk etapp. Tahtsin minna etapi alguse mööda sooriba, Sander suundubki sihile jõudes paremale. Mind pani aga eelmine etapp ümber mõtlema. Eilsest on meeles, et joonealuses reljeefipesas läksid head lohad. Täna ma enam neid ei leia, takerdun korduvalt mahaalangenud puutüvede taha. Suusarajal näen Sandri selga korraks kaugel ees vilksatamas. Üles lagedale jõudes vaatab ta juba lageda keskelt tagasi. Viskan mõtte teda püüda peast ja püüan etapi lõppu lahendada. Viimasel hetkel otsustan lageda lõpus otse läbi metsa suurele teele lõigata, mitte mööda rada vasakult ringi joosta. Mets on suurepärase läbitavusega. Viin lagedal tehtud plaani ilusasti ellu, punkt on täpselt seal kus vaja. 3., 11:40, 0:38

7-8 Seisatan punktis, panen suuna paika ja jooksen otse ülerahvastatud punkti. Lihtsam kui tundus. 1., 1:07

8-9 Kardan rohelist ja jooksen mõttetult nurga välja. Edasi liigun mööda mäeharja, kõik tuleb vastu täpselt nii nagu vaja. Viimaselt künkalt ründan punkti. Sander lõikab kuskilt vasakult punktis mulle ette. 5., 3:15, 0:14

9-10 Teist korda ma Sandrit eest ei lase! Tõmban talle järgi. Kaarti ei vaata enne teerajale jõudmist. Sander keerab vasakule tee peale. Miks ta sinna läheb? Jooksen otse edasi, läbi soo otsa ja üle kahe tipu. Sander on ka jälle olemas. Näen ülemisi sookesi, punkt on alumise lõunaotsas. 1., 1:58

10-11 Sander jookseb natuke liiga mäest alla. Mina lähen paralleelselt nõlvaga. Rõngakujuline soo on sama äratuntav kui eile. Suur orvand vasakul, künka ja nõlva vahel punkt. Sander tahab ikka veel vasakule ära kalduda. Mina jooksen otse punkti. 1., 1:43

11-12 Punktist välja joostes tundub, et Sander läheb jälle kuidagi vasakule alla. Ise jooksen kergelt ülesmäge teeni. Seal jään korraks isegi seisma. Kindlust ei saa ikka. Äkki olen hoopis mina liiga paremal ja Sander läks õigesti? Kaardist ei saa enam aru. Sander jookseb äkki risti eest läbi. Kallutan veel natuke vasakule. Siht! Nüüd on selge, Sandrile järgi, kõik klapib jälle. Punkt on olemas. 13., 2:46, 0:32

12-13 Teen spurdi ja võtan Sandri jälle kinni. Kaarti pole aega lugeda, usaldan tugevamat konkurenti. Äkki jääb Sander ees seisma. Mul on asi selge, uurisin eile samas kohas viga tehes selle piirkonna päris hästi läbi. Oleme punktirõngaga kaetud teerajal. Jooksen ehk natuke liiga suure ringiga ümber tihniku punkti. Sander tuleb ka. 1., 1:44

13-14 Valik on tehtud, vasakult mööda järvekallast. Sukeldun otse üle tee võssa. Rada seal küll ei ole. Jään põõsasse kinni. Sander on targem ja jookseb natuke mööda suurt teed, otse mulle ette lõigates. Üle suusaraja ja mööda juba teiselt etapilt tuttavat rajakest. Järve äär on päris kõva. Tõusu võtan Sandrist natuke kõrgemalt paremalt, kuulen, kuidas noor täht floorat trükimusta mittekannatavate väljenditega kostitab. Laskumisel läheb ta must jälle mööda. 4., 4:34, 0:13

14-15 Kaks punkti veel! Sander jookseb päris kiiresti. Ma ei taha maha ka jääda, kuigi kaarti hästi lugeda ei jõua. Kõik on segane, tundub, et Sandrile ka. Raiesmik, mingid väiksed künkad? Tahan ühe künka tagant punkti võtta, aga mul ei õnnestu see, kuna punkti ei ole. Lõpuks näen seljataga järve, oleme õigest kohast 100 m edelas. KP paistab ka nüüd kaugele. Sander on vahe sisse saanud ja juba punktis. 16., 3:55, 1:29

15-16-F Otse, aga mitte eriti õnnestunult. Puud kipuvad minust kinni haarama. Finišisirge jooksen lõdvemalt kui eile. 10., 1:17, 0:10 ja 9., 0:24, 0:05

Kolmanda võistluspäeva kohta oli füüsiline seis täitsa OK. Tehniliselt oli teine päev (välja arvatud raja viimane veerand) siiski parem (loe: rahulikum), täna oli rabistamist seoses Sandriga liiga palju. Kindlasti tõmbas Sander mulle aga hoogu juurde, nii et kaotusprotsent Aadlile tuli täna väiksem.

Nädalavahetus oli kokkuvõttes kindlasti positiivne. Kuigi tänaseks on hüppeliiges jälle kergelt valus, see jooksmist ei seganud (kui, siis natuke laskumistel ja reedel libedatel okstel). Kui reedene Aadli tulemus välja arvata, et tundu isegi võitjate ajad enam mulle ebareaalsed.

Tavarada eraldab terad sõkaldest

Täna oli eilsega võrreldes täiesti uus päev. Kui esimesel päeval oli metsas kogu aeg lootusetu rabelemise tunne ja ma tundsin ennast väsinuna juba poole raja peal (järvejooks oli selgelt veel jalgades), siis täna oli füüsiliselt väga mõnus jooks. Tulemus tuli samuti ootuspärane. Tahapoole jäid nii mõnedki nimed, kelle edestamist ma ei eeldanud ja kaotus Aadlile oli minu joostud tavaradadest vist kõige väiksem. Analüüsides leian ma aga ootamatult palju varu.

Etapp 1-2.

Punktis välja minnes jäi kompassile pilk heitmata. Tahtsin just hakata üle oja viiva raja peale jõudma, kui nägin ees hoopis suurt teed. Risused ojakaldad ületasin raja asemel mööda oksavaalusid. Viga ~30 sek.

Etapp 5-6.

Jälle suunaviga punktist väljudes. Plaanisin minna otse (ehk punktist välja paremale poole sood), aga avastasin end juba lageda servast. Teed mööda ring oli peaaegu sama hästi joostavast metsast 45 sekundi jagu pikem.

Etapp 16.-17.

Punktivõtuviga. Muutusin rohelises liikudes ebakindlaks. Viimane kindel punkt oli 150 m enne punkti sooriba otsas. Vahetult enne punkti nõlvani jõudes arvasin, et olen liiga kõrgelt punktist mööda läinud. Keerasin paremale ja sain ennast paika alles teerajal punktist 100 m kirdes. Viga ~1.40. Punktist välja läksin ka jälle viltu (seekord paremale).

Etapid 20-21-22.

21. oleks tulnud ilmselt otse minna. Reljeefipesas ei lugenud ennast paika ja jooksin punktitaguse teerajani välja. Koos vale teevalikuga ~20-30 sek. 22. KP tuli veel ebakindlamalt. Plaanis oli üldse paremalt ringi minna, aga kuna ma jõudsin suusarajale joonest vasakul, otsustasin väikest rada mööda punktile läheneda. Enne punkti olnud soo tundus kahtlaselt suur. Peatusin tihnikus korduvalt. Punkti numbrit kontrollisin kolm korda – ei tundunud kuidagi minu punkt olevat. Aga oli. Enesekindlusetus maksis jälle ~20 sek.

Pikad etapid läksid täna suhteliselt hästi. Üks õnnestunud teevalik oli etapp 10-11, kus jooksin välja Olle järel teise etapiaja.

Punktist väljaminek on ilmselgelt probleem. Läheneva Eesti lühiraja valguses tuleb seda kindlasti harjutada. Kui keegi oskab soovitada spetsiifilisi harjutusi, siis andke aga tulla.

Kuhu sekundid kaovad

Täna joosti Haanjas päris esindusliku koosseisuga mitmepäevajooksu Ilves-3 esimene võistluspäev. Nagu tulemustest näha, oli uut nokamütsi presenteerinud Aadli ülekaal taaskord veenev. Endised klubikaaslased Chief ja Marek moodustasid järgmise grupi, kolmandas kategoorias oli konkurents aga oodatult tihe. Peeter sai 6. koha, mina olin 12., kusjuures meie aegade vahe oli 1.25. Kuna jooksukiiruselt risuses metsas olime üsna võrdsed, on huvitav jälgida, kuidas need kaotussekundid kogunesid. Kaartidel on Peetri liikumistee punane ja minu oma sinine.

Etapp 1-2.
Etapi liikusime põhimõtteliselt identselt. Palju variante muidugi ei olnudki – tee peale ja mööda künkaid punktini. Teerajalt maha keerates kaldusin mina veidi liiga vasakule, enne punkti tegi aga Peeter väikse lisahaagi. Vahe 6 sekundit minu kasuks.

Etapp 3-4.
Mõlemad mööda teerada üle mäe ja siis alla. Peeter keeras raja pealt varem ära, mina jooksin hooga alla teele välja. Peeter jooksis jälle punkti võtmise asemel lageda äärde välja. Vahe siiski tema kasuks 6 sek.
Etapp 4-5.
Piki metsaväljaveoteid ojani. Siis läksid meie teed lahku. Peeter jätkas kõrgemalt piki nõlva, mina kartsin ülevalt õigest soost mööda minna ja ründasin punkti altpoolt. Otsetee oli siiski 9 sekundi võrra kiirem.

Etapp 6-7.
Kõigepealt jooksin juba punktist liiga paremale välja. Teerajast saan märkamatult üle. Raiesmiku ääres sain siiski raja peale. Rajalt lahkudes kaldusin jälle paremale ja vajusin soo äärde välja. Risu ajas mind ikka veel paremale. Alles künka peal taipasin, et nüüd on viimane aeg vasakule hoida. Punkti võtmisega probleemi ei olnud, aga kaotust kogunes 31 sekundit.
Etapp 9-10.
Teevalikuetapp. Mõlemad otsustasime (erinevalt näiteks Aadlist) sood vältida. Peeter tõmbas nõlvast üles ja leidis sealt teeraja, mis viis lagedale ja üle lageda punkti. Mina jooksin nii, nagu ka Peeter esialgu oli plaaninud – nõlva alt (üllatavalt hea läbitavus), järsust nõlvast üles (üleval väga risune), nägin lageda otsa ära ja püüdsin võtta punkti sihtide abil. Risu tõmbas mäe peal tempo väga alla. Peeter oli 17 sekundit kiirem.
Etapp 10-11.
Siia kadus terve minut. Pilt räägib enda eest. Mäest alla jõudes arvasin, et olen veel rohkem paremal ja tahtsin joosta enamvähem jooneni ja siis üle soo tõmmata. Üllatuslikult paistis ees juba lage. Tiik tundus miskipärast looduses suurem kui kaardil. Otsustasin kaarti mitte usaldada ja keerasin eelmise raja pealt metsa. Tulemuseks kohutav S. Kaotust Peetrile, kes tahtis ka otse üle soo minna, aga kaldus lagedale, 1.15.
Etapp 11-12.
Peetril ei jätkunud kannatust punktist välja teise tee peale joosta. Minul jätkus. Peetril ei jätkunud kannatust isegi etapi keskel teeristini välja joosta. Ega rohelise lõpuni. Kannatamatus maksis talle 37 sekundit.
Etapp 12-13.
Kummagi variant polnud hea, aga minu oma 12 sekundit aeglasem. Etapi algul jäin veidi tihnikusse kinni, edasi oli joosta hea, aga ring liiga suur. Ilmselt tuli punkt võtta hoopis paremalt suusarajalt.
Viimased punktid.
Peeter kartis, et 17. punkti juurde viiv siht ei ole hästi joostav. Tegelikult oli. Sihi kasutamine andis mulle 10+20 sekundit tagasi.

Moraal: Lühim tee on otsem tee.

Tere jälle väikesed spordisõbrad!

Suvehooaeg on täie võimsusega tööle läinud ja tegevust jätkub spordisõpradele igaks nädalavahetuseks. Kui väga innukas oled, siis leiab tegevust pea igaks nädalapäevaks.
Tammede liikmed võtavad kevadisest spordiprogrammist aktiivselt osa ja on võitslustules mitu korda nädalas ja erinevatel aladel.

Peale Jüriööd jooksid Erkki ja Jürgen Rabajooksul omale uued tippmargid, vastavalt 2.13 ja 2.11 ja kohad 5. ja 6.

Läinud nädalavahetusel oli võistlustules Tammesid eri riikides ja eri aladel. Türil Hansapank Xdreami avaetapil maitses võidurõõmu Lauri Salomon X-Adventure Teami koosseisus ja Erik pidi Nike ACG tiimi koosseisus tunnistama mõningate võsitkondade paremust saavutades segavõistkondade arvestuses 2. kohta ja üldarvestuses 7. koha.

Rootsis orienteerumismaailma teatevõistlusel nr 2. (soomlaste jaoks vähemalt!) ehk 10mila'l oli erinevate meeskondade koosseisus 3 tamme.
Avaetappi jooksin mina IF Femmani ridades. Eriti kivine pinnas alates stardisirgest ei andnud mulle võimalust enda jooksuvõimeid eriti realiseerida aga minu õnneks tundus maastik kohati nii kivine, et ka kogenud skandinaavlased ei suutnud pimedas seal kiirust üles saada. Suuri vigasid suutsin vältida, need vead mis tegin ei maksnud mulle praktiliselt ühtegi kohta aga samas ei võimaldanud mul ka juhtgruppi kätte saada. Kuna stardist tuli kõigepealt läbida ca 1km kitsast ja kivist tähistatud rada, siis kadus mul konktakt liidritega kohe stardimomendist alates ja seoses sellega ka ei saa jooksuga täielikult rahule jääda. Taga pool joostes pidin korduvalt ka gruppi juhtima, mis minul viis küll tunduvalt tempo alla. Suhteliselt puhka jooksu preemiaks siis seekord 42. koht ja klubi siiras rõõm. Meeskond head algust tulemuseks realiseerida seekord siiski ei suutnud ja lõpuprotokollis seisame 91. real.
Erkki oli üks olulisemaid tegijaid Ikaalisten NV tulemuse vormimises. Tema meeskonnas avas endine Tammede liige Andreas Kraas ligi 10 minutise kaotusega liidritele aga siiski 75. kohaga. Meeskond tõusis kiiresti 50 kanti aga pärast mingis rajaosas SI kaotanud Aadli jooksu oli igasugune lootus normaalseks tulemuseks läinud. Aadli näitas üles erakordset visadust ja otsis ca 30 minutit oma SI pulka ja leidiski. Jürgeni 11 või 13 minutine läätse otsimine Karjalaskel kahvatub ikka totaalselt.
Jürgen jooksis OK Triangelni koosseisus viimast vahetust. Ei oskagi triangelni liigitada. Kas 6 eestlast 10 mehelises tiimis teeb kokku rootsi klubi. Samas Milano Inter on mitmel korral alustanud mängu nii, et platsil pole ühtegi itaallast.
Jürgen ikka tegi uskumatu jooksu. Väidab, et viga ei teinud oluliselt aga millest siis 30 minutine kaotus liidritele? Eriti veel mõned päevad hiljem joostud Viljandi järvejooksu valguses? Kas mõni aeg tagasi väänatud jalg ja kivine pind panid sisepiduri tööle?

Nagu eelnevast juba välja tuli, oli Tammede esindus väljas ka Viljandi Järvejooksul. Starti julgesid tulla peale minu ja Jürgeni veel Erkki ja Erik. Kuna stardinumber oli 2000 ligi, siis ronisin nahhaalselt 100-300 stardigruppi. Innusust andis loomulikult ka eesti üks tuntumaid sportlasi (Priit Pullerits), kes seisis seal uhke näoga ja suure numbriga. Stardis võtsin lihtsalt Sandri selja taha ja surusime kuskilt servast ja muru pealt rahvast mööda ja juba teisel pool staadionit oli enamvähem normaalne joosta. Sandrist ei hakanud liiga kaua kinni hoidma sest see oleks suure tõenäosusega lõppenud kliinilise surmaga. Peale esimest suurt tõusu kuskil 1,5km peal olin oma positsiooni leidnud ja jooks võttis natuke rahulikumad pöörded. Pikal allamäge otsal järve tagumisse otsa üritasin tempot võimalikult kiirena hoida ja seoses sellega tõusin veel mõned kohad. Sander ja Jürgen olid veel silmapiiril aga väga kaugel. Tuules oli Tõnis Vaiksaar ja 30m eespool esimene naine. Peale maastikujooksu ja vastutuulelagedaid sain mõneks hetkeks mööda esimesest naisest aga kruusateele välja jõudes kangestusid jalad totaalselt ja olin sunnitud Tõnise koos naised eest laskma. Viimasel suurel lagedal nägin kaugel ees veel Jürgenit ja Sandrit aga nemad olid ikka väga kaugel siis. Valu süües vedasin ennast finišini välja. Aeg 41.41 oli minule tegelikult üleootuste hea. Arvatavasti isegi minu parim jooks üldse. Olin arvestanud enda treenituse kohta kuskil 43.30. Viimane jooksuvõistlus oli ju olnud 38 minutine Tallinna Sügisjooks. Igatahes süstis selline jooks minusse omajagu optimismi.
Jürgen aga näitas taas väga korralikku jooksu ja oli 39.34ga 15. Tõsine jooks! Sander loomulikult oli veel eespool 38.57-ga. Erkki võttis seekord asja rahulikult aga oli siiski esisajas ajaga 44.08 ja erik 146. koht ja aeg 46.17. Erik on spordimaailmas ikka nii tuntud mees, et Sandri ja Jürgeni lõpetamiste puhul olla ka tema nime mainitud.

Mis edasi? Kogu eesti orienteerumise koorekiht jookseb nädalavahetusel Haanjas. Saab lõpuks näha oma tegelikku olukorda võrreldes teistega. Peale seda tuleb paar nädalat tugevat treeningut ... TUGEVAT TREENINGUT!!!