Kuhu sekundid kaovad

Täna joosti Haanjas päris esindusliku koosseisuga mitmepäevajooksu Ilves-3 esimene võistluspäev. Nagu tulemustest näha, oli uut nokamütsi presenteerinud Aadli ülekaal taaskord veenev. Endised klubikaaslased Chief ja Marek moodustasid järgmise grupi, kolmandas kategoorias oli konkurents aga oodatult tihe. Peeter sai 6. koha, mina olin 12., kusjuures meie aegade vahe oli 1.25. Kuna jooksukiiruselt risuses metsas olime üsna võrdsed, on huvitav jälgida, kuidas need kaotussekundid kogunesid. Kaartidel on Peetri liikumistee punane ja minu oma sinine.

Etapp 1-2.
Etapi liikusime põhimõtteliselt identselt. Palju variante muidugi ei olnudki – tee peale ja mööda künkaid punktini. Teerajalt maha keerates kaldusin mina veidi liiga vasakule, enne punkti tegi aga Peeter väikse lisahaagi. Vahe 6 sekundit minu kasuks.

Etapp 3-4.
Mõlemad mööda teerada üle mäe ja siis alla. Peeter keeras raja pealt varem ära, mina jooksin hooga alla teele välja. Peeter jooksis jälle punkti võtmise asemel lageda äärde välja. Vahe siiski tema kasuks 6 sek.
Etapp 4-5.
Piki metsaväljaveoteid ojani. Siis läksid meie teed lahku. Peeter jätkas kõrgemalt piki nõlva, mina kartsin ülevalt õigest soost mööda minna ja ründasin punkti altpoolt. Otsetee oli siiski 9 sekundi võrra kiirem.

Etapp 6-7.
Kõigepealt jooksin juba punktist liiga paremale välja. Teerajast saan märkamatult üle. Raiesmiku ääres sain siiski raja peale. Rajalt lahkudes kaldusin jälle paremale ja vajusin soo äärde välja. Risu ajas mind ikka veel paremale. Alles künka peal taipasin, et nüüd on viimane aeg vasakule hoida. Punkti võtmisega probleemi ei olnud, aga kaotust kogunes 31 sekundit.
Etapp 9-10.
Teevalikuetapp. Mõlemad otsustasime (erinevalt näiteks Aadlist) sood vältida. Peeter tõmbas nõlvast üles ja leidis sealt teeraja, mis viis lagedale ja üle lageda punkti. Mina jooksin nii, nagu ka Peeter esialgu oli plaaninud – nõlva alt (üllatavalt hea läbitavus), järsust nõlvast üles (üleval väga risune), nägin lageda otsa ära ja püüdsin võtta punkti sihtide abil. Risu tõmbas mäe peal tempo väga alla. Peeter oli 17 sekundit kiirem.
Etapp 10-11.
Siia kadus terve minut. Pilt räägib enda eest. Mäest alla jõudes arvasin, et olen veel rohkem paremal ja tahtsin joosta enamvähem jooneni ja siis üle soo tõmmata. Üllatuslikult paistis ees juba lage. Tiik tundus miskipärast looduses suurem kui kaardil. Otsustasin kaarti mitte usaldada ja keerasin eelmise raja pealt metsa. Tulemuseks kohutav S. Kaotust Peetrile, kes tahtis ka otse üle soo minna, aga kaldus lagedale, 1.15.
Etapp 11-12.
Peetril ei jätkunud kannatust punktist välja teise tee peale joosta. Minul jätkus. Peetril ei jätkunud kannatust isegi etapi keskel teeristini välja joosta. Ega rohelise lõpuni. Kannatamatus maksis talle 37 sekundit.
Etapp 12-13.
Kummagi variant polnud hea, aga minu oma 12 sekundit aeglasem. Etapi algul jäin veidi tihnikusse kinni, edasi oli joosta hea, aga ring liiga suur. Ilmselt tuli punkt võtta hoopis paremalt suusarajalt.
Viimased punktid.
Peeter kartis, et 17. punkti juurde viiv siht ei ole hästi joostav. Tegelikult oli. Sihi kasutamine andis mulle 10+20 sekundit tagasi.

Moraal: Lühim tee on otsem tee.

Tere jälle väikesed spordisõbrad!

Suvehooaeg on täie võimsusega tööle läinud ja tegevust jätkub spordisõpradele igaks nädalavahetuseks. Kui väga innukas oled, siis leiab tegevust pea igaks nädalapäevaks.
Tammede liikmed võtavad kevadisest spordiprogrammist aktiivselt osa ja on võitslustules mitu korda nädalas ja erinevatel aladel.

Peale Jüriööd jooksid Erkki ja Jürgen Rabajooksul omale uued tippmargid, vastavalt 2.13 ja 2.11 ja kohad 5. ja 6.

Läinud nädalavahetusel oli võistlustules Tammesid eri riikides ja eri aladel. Türil Hansapank Xdreami avaetapil maitses võidurõõmu Lauri Salomon X-Adventure Teami koosseisus ja Erik pidi Nike ACG tiimi koosseisus tunnistama mõningate võsitkondade paremust saavutades segavõistkondade arvestuses 2. kohta ja üldarvestuses 7. koha.

Rootsis orienteerumismaailma teatevõistlusel nr 2. (soomlaste jaoks vähemalt!) ehk 10mila'l oli erinevate meeskondade koosseisus 3 tamme.
Avaetappi jooksin mina IF Femmani ridades. Eriti kivine pinnas alates stardisirgest ei andnud mulle võimalust enda jooksuvõimeid eriti realiseerida aga minu õnneks tundus maastik kohati nii kivine, et ka kogenud skandinaavlased ei suutnud pimedas seal kiirust üles saada. Suuri vigasid suutsin vältida, need vead mis tegin ei maksnud mulle praktiliselt ühtegi kohta aga samas ei võimaldanud mul ka juhtgruppi kätte saada. Kuna stardist tuli kõigepealt läbida ca 1km kitsast ja kivist tähistatud rada, siis kadus mul konktakt liidritega kohe stardimomendist alates ja seoses sellega ka ei saa jooksuga täielikult rahule jääda. Taga pool joostes pidin korduvalt ka gruppi juhtima, mis minul viis küll tunduvalt tempo alla. Suhteliselt puhka jooksu preemiaks siis seekord 42. koht ja klubi siiras rõõm. Meeskond head algust tulemuseks realiseerida seekord siiski ei suutnud ja lõpuprotokollis seisame 91. real.
Erkki oli üks olulisemaid tegijaid Ikaalisten NV tulemuse vormimises. Tema meeskonnas avas endine Tammede liige Andreas Kraas ligi 10 minutise kaotusega liidritele aga siiski 75. kohaga. Meeskond tõusis kiiresti 50 kanti aga pärast mingis rajaosas SI kaotanud Aadli jooksu oli igasugune lootus normaalseks tulemuseks läinud. Aadli näitas üles erakordset visadust ja otsis ca 30 minutit oma SI pulka ja leidiski. Jürgeni 11 või 13 minutine läätse otsimine Karjalaskel kahvatub ikka totaalselt.
Jürgen jooksis OK Triangelni koosseisus viimast vahetust. Ei oskagi triangelni liigitada. Kas 6 eestlast 10 mehelises tiimis teeb kokku rootsi klubi. Samas Milano Inter on mitmel korral alustanud mängu nii, et platsil pole ühtegi itaallast.
Jürgen ikka tegi uskumatu jooksu. Väidab, et viga ei teinud oluliselt aga millest siis 30 minutine kaotus liidritele? Eriti veel mõned päevad hiljem joostud Viljandi järvejooksu valguses? Kas mõni aeg tagasi väänatud jalg ja kivine pind panid sisepiduri tööle?

Nagu eelnevast juba välja tuli, oli Tammede esindus väljas ka Viljandi Järvejooksul. Starti julgesid tulla peale minu ja Jürgeni veel Erkki ja Erik. Kuna stardinumber oli 2000 ligi, siis ronisin nahhaalselt 100-300 stardigruppi. Innusust andis loomulikult ka eesti üks tuntumaid sportlasi (Priit Pullerits), kes seisis seal uhke näoga ja suure numbriga. Stardis võtsin lihtsalt Sandri selja taha ja surusime kuskilt servast ja muru pealt rahvast mööda ja juba teisel pool staadionit oli enamvähem normaalne joosta. Sandrist ei hakanud liiga kaua kinni hoidma sest see oleks suure tõenäosusega lõppenud kliinilise surmaga. Peale esimest suurt tõusu kuskil 1,5km peal olin oma positsiooni leidnud ja jooks võttis natuke rahulikumad pöörded. Pikal allamäge otsal järve tagumisse otsa üritasin tempot võimalikult kiirena hoida ja seoses sellega tõusin veel mõned kohad. Sander ja Jürgen olid veel silmapiiril aga väga kaugel. Tuules oli Tõnis Vaiksaar ja 30m eespool esimene naine. Peale maastikujooksu ja vastutuulelagedaid sain mõneks hetkeks mööda esimesest naisest aga kruusateele välja jõudes kangestusid jalad totaalselt ja olin sunnitud Tõnise koos naised eest laskma. Viimasel suurel lagedal nägin kaugel ees veel Jürgenit ja Sandrit aga nemad olid ikka väga kaugel siis. Valu süües vedasin ennast finišini välja. Aeg 41.41 oli minule tegelikult üleootuste hea. Arvatavasti isegi minu parim jooks üldse. Olin arvestanud enda treenituse kohta kuskil 43.30. Viimane jooksuvõistlus oli ju olnud 38 minutine Tallinna Sügisjooks. Igatahes süstis selline jooks minusse omajagu optimismi.
Jürgen aga näitas taas väga korralikku jooksu ja oli 39.34ga 15. Tõsine jooks! Sander loomulikult oli veel eespool 38.57-ga. Erkki võttis seekord asja rahulikult aga oli siiski esisajas ajaga 44.08 ja erik 146. koht ja aeg 46.17. Erik on spordimaailmas ikka nii tuntud mees, et Sandri ja Jürgeni lõpetamiste puhul olla ka tema nime mainitud.

Mis edasi? Kogu eesti orienteerumise koorekiht jookseb nädalavahetusel Haanjas. Saab lõpuks näha oma tegelikku olukorda võrreldes teistega. Peale seda tuleb paar nädalat tugevat treeningut ... TUGEVAT TREENINGUT!!!

Öises metsas musta kassi ei näe

Unenägu. Jooksen Jüriööl esimest vahetust. Tunne on hea. Jalgades pole küll maksimaalset särtsu, aga grupis kedagi kiiremat ei tundu ka olevat. Jõuan linnatänavatel teiste ees joostes probleemideta kaarti lugeda. Hajutused loen ilusti välja, pressipunktiks on seltskond ümberringi juba väga hõredaks jäänud. Täpsemini on vahetus läheduses ainult üks "Ottawa orienteering club" kirjaga särgiga sportlane. Lõpuni on kilomeeter. Lasen Ottawa mehel rahva ees särada, loen etapid kuni lõpuni välja. Lihtne, peaaegu et teede äärest punktide noppimine. Tõstan veidi tempot ja võtan Ottawa mehe jälle kinni. Ja siis. Jookseme mäest alla, punkt peaks kohe ees olema, aga miskipärast pole tähist näha. Seisame künkakesel, kontrollin legendi. Lame küngas. Jõgi teeb kõrval iseloomuliku kääru. Koht PEAB õige olema. Juba on jälle kõik koos. Hüüan teistele, et see on kindlalt õige koht. Jookseme jälle kõik koos järgmise punkti poole. Kauaotsitud KP on 100 m edasi tipukese jalamil.

Ja teie küsite, kuidas tekib multikultuurses ühiskonnas ksenofoobia.

Usun, et teistelgi on analoogseid lugusid jutustada. Kommentaator: "Erkki Aadli kiidab rajameistrit, et raja lõpuski suutis ta ootamatusi pakkuda."

Koondise laager ja Peko kevad

Sain nädalavahetusel teada kaks head ja kaks halba uudist. Hea uudis: olen jooksu poolest konkurentsivõimeliselt kiire. Reedese 4x3km testjooksuga Haanja suusaradadel sain hakkama 1:04 kiiremini kui sügisel, kuigi rajaolud olid nüüd pigem kehvemad. Võitlus Chiefiga kulges sama stsenaariumi järgi kui novembrikuus, esimese ringiga sain suure (seekord 15 sek) vahe sisse, mis edasi kokku kuivama hakkas. Sügisel lõppes see endise klubikaaslase 8-sekundilise võiduga, seekord jõudsin ma viimasel ringil taas natuke kiirendada ja säilitasin 10 sekundit edu. Chief hoidis ennast pühapäevaseks ekideniks.

Kust kiirus tuleb, räägime juba mõnes järgevas jutus.

Halb uudis. Maastikul orienteerumisega kombineeritult ei paista testjooksu kiirus kuidagi välja. Peko kevade graafikud ei ole rõõmustavad. Kaotust tuli ka nendel etappidel mida ma enda teada ilusti ja kiirelt läbisin. Ja seda maastikul, millesarnast ma ikka endale sobivaks olen pidanud. Esimesel päeval väsisin raja lõpuks ikka päris ära ka - selles püüan ennast reedel tehtud kolme trenniga (kaks intensiivset) välja vabandada.

Hea uudis. Ma arvan end teadvat, millest see kaotus tuleneb. Ja kohe ka viimane halb uudis - see ei ole kiiresti parandatav. Minu viimane tõeliselt hea jooks jäi aastasse 2004, Hatiku Koprakarika esimesele päevale. See võistlus lõppes mulle koleda jalaväänamisega kolmanda päeva kuumuses. Tõesti, keskusesse tagasihüppamisega oli tõsiseid probleeme. Keset võistlushooaega, kuu aega enne eestikaid jäi vigastus välja ravimata ja sellest ajast peale on minu metsajooksu saatnud pidev (ala)teadlik mõtlemine hüppeliigese säästmisele (pole just 100% õnnestunud - ainuüksi sellel kevadel olen o-trennis jalale juba kolm korda liiga teinud), mis ei lase 1)piisavalt pikki samme võtta ja 2)kaardile ja orienteerumisele keskenduda. Tee peal (ja lumes, nagu Karjalaskel 2005) neid probleeme ei ole, ja seda on stopperilt näha.
Plaanis on kõigepealt reedese keskmise trenni väänamine terve(ma)ks ravida, edaspidi tähtsamatel võistlustel alati korralikult teipida, tasakaalulaual pöiale harjutusi teha ja (psühholoogilise trennina) pikemaid lõike (järjest risusema ja ebatasasema) metsa all joosta. Ja järgmisel aastal vaatame veel seda asja, kellel jõudu vähe on ja kes metsa all joosta ei jõua.

Ühe õppetunni sain ka. Öösel orienteerudes ei maksa loota, et tihnikus punkt ise kätte tuleb. Põlva öiste teine punkt, mida otsides ma igavikuliselt pikaks kuueks minutiks täiesti ära eksisin, oli tegelikult suhteliselt võetav. Päriselt ei olnud isegi nii pime ja hirmus, kui seal tundus. Äkki proovin isegi kunagi uuesti seda öist asja.

Liikumisteed ja kaardid on RouteGadgetis.