EM - 1.20

Täna algasid minu jaoks Euroopa meistrivõistlused lühiraja eeljooksuga. Vastavalt katsevõistlustele saavutatud tulemusele startisin esimese grupis. Jooks algas minu jaoks hästi. Esimesed kaks KPd läbisin edukalt. Kolmandaga takerdusin kergelt risusse. Olles sellest kergelt häiritud jooksin liialt kiirustades KPst välja ning olin järgmise KP juures kergelt ebakindel, seisak nõlval selgitas siiski, et olin KPst mööda tulnud. Viga 15´´. Kõige saatuslikum viga leidis aset 6 KPga. Ootasin tunduvalt suuremat nina, olin terve etapi ilusti paigas, kuid asjaolu, et KP mind nõlval ei oodanud tegi mind ebakindlaks. Tulemuseks 60´´ lisakaar. Raja teisel poolel tegin ühe teevaliku vea (9-10), jooksin valesti KPst välja (10-11) ning eksisin suunas jooksul (12-13). Tulemuseks 1.50 jagu eksimusi, 23. koht, aeg 33.15 ja 1.20 finaalist väljas!



Stardis oli 119 meest, kellest finaali mahtusid vaid 51. Teadsin, et finaalikoha tagab mulle vaid hea sooritus. Kuigi tegin enda kohta keskmise jooksu ei saanud ma täna sellega kuidagi rahule jääda. Tavarada ootab. Mis s.... see uuesti!

Erkki oli minuga samas jooksus. Ajaks 31.01. Kindlalt finaalis. Kõva vend!

Stone Cold Crazy...

... oli selle laulu nimi, mis mul kummitas juba eelmisest õhtust saadik, kui ma astusin Kõrvemaa kevadjooksu starti. Distantsiks oli välja käidus 16km. Kõrvemaa ja 16km tähendavad enamus inimeste peades suusaringi ja miks peaks mina olema mingi erand. Suusasõitudes on ka meelde jäänud, et kõrvemaa suusaring on üks lihtsamaid. Selle teadmisega starti minnes oli selline optimistlik tunne. Mõtlesin, et kui 57 minutiga ei jookse, siis alal tunni tuleb kindlasti. 3.45 kilomeetrile pole ju teab mis kiire jooks. Lausa aedlasepoolne. Eelnevad paar päeva olin peas jooksu juba läbi mõelnud ja starti asudes oli tunne kuradi hea. Mis seal ikka, paneme punnu!
START! Miks kõik longivad? Ei jätku julgust Koselevist mööduda ja võtan ennast gruppi sisse. Nii esimese kilomeetri lõpuks olid Pirksaar ja Koselev oma teed läinud ja mingi punt veel neid natuke jälitas ja siis mina seal oma mugavas tempos. kuni kolmanda kilomeetrini kus jõuti kruusateele, kus vaimsa ja füüsilise tõrke tagajärjel mul keha seisma jäi.
Edasine jooks kulges juba ebameeldivuse märgi all. Kuum päike, õhk ei liigu, tee tolmab, inimesed mööduvad. Kuskil 6km peal juba mõtlesin tõsuselt alla andmisele. Jne jne jne jne... kuni lõpuni välja. Aeg 1.02.50 oli allapoole igasugust arvestust. Koht 15. Esimene naine napp minut seljataga minul. Kõik tundus väga masendav.
Lõpuprotokolli sirvides selgus, et jooks polnud ainult minule raske. Sellise ajaga mida algul endale ette seadsin oleks juba saanud tossud või muud NIKE nänni auhinnaks. Viimase auhinnalise 6. koha saanud Margus Ader sai ajaks 58 kopikatega. Koselev võitis veenva 51 minutiga.
Ettekujutus lihstast rajast on Kõrvemaal ikka väga vale. Suusatamise jaoks on asi suht lihtne aga jooksja jaoks on selliseid väikseid tõuse koguaeg. Tasane maa praktiliselt puudub. Arvan ka, et enda ja paljude teiste sooritust segas kevadiselt soe ilm. Temperatuur aegviidu metsade vahel küündis 24 kraadini. Suve lõpul on see kõik tühine aga mai algul pole keha veel kuumaga harjunud.
Korraldus oli sellele tiimile omaselt hea. Rahvast võibolla natuke vähe, aga esimese võistluse kohta normaalselt. Usun, et järgmine aasta on inimesi 2x rohkem. Nende hulgas loodetavasti ka palju orienteerumishuvilisi. Eriti ootan starti Aadlit muidugi. Täna oleks ta küll uue tossupaari saanud omale.

Aga see kõik oli tühi jutt... Queen'i Stone Cold Crazy Metallica esituses on selle nädala lugu!!!

Töö tehtud!

Tänaseks on kõik olulised treeningud tehtud. Lühiraja eeljookuni jääb veel neli päeva, mis kuluvad puhates ja kergelt treenides.
Nädalavahetusel võistlesin Lõuna-Närkes peetud Tiomilal. Kuigi ma ei ole öise orienteerumise andunud nautleja olin rahul võimalusega joosta esimest vahetust. Tundsin, et vajan enne EMi starte ühte agressiivset ja äkilist võistlust. Võimalust tunnetada omal nahal, kui kiiresti on võimalik kaardiga joosta. Esimese vahetus stardis oli ligi 350 võistkonda, kes kõik tungisid täiel kiirusel kitsasse koridori, mis viis K-punktini. See oli nagu lahinguväli, kus mehi kukkus ja tallati jalge alla. Sarnane kompromissitu ja kohati jõhker võistlus jätkus ka metsas. Rajameister ei suutnud oma kavalustega suurt gruppi laiali hajutada. Paljudes KPdes oli tõsine tunglemine, tõuklemine, sõimamine, rusikahoopide jagamine...vaatamata seisakutele, suutsin ma nendest „kogunemistest“ kavaluse ja jõhkrusega õnnelikult läbi pääseda. I vahetuse rada oli 14,5 km ning jagunes kahe erineva maastikutüübi vahel. Raja algus ja lõpp kulges hästi läbitavas ning tehniliselt lihtsamas metsas,


















raja keskosa aga tehniliselt nõudlikul, suhteliselt kivisel maastikul. Õnnestunud stardi järel seadsin ennast koos Mareki ja Sanderiga liidergruppi. Sealne mugav õhkkond muutis mind hooletuks, selle tulemusena avastasin ennast hajutuspunktis (4KP), kus mul kulus 20´´-30´´ asukoha määramiseks. Need olid pikad sekundid. Terve see aeg möödus minust konkurente. Lõpuks leidsin olukorrale lahenduse, mis minu suureks rõõmuks osutus edukaks. Selle ebaõnnestunud manöövriga olin liidergrupist välja pudenenud. Õnneks eksisid hiljem ka liidrid. Läbisin enamuse rajast 30.-40. koha peal, kaotades liidritele 30´´-1´. Rajalõpus õnnestus mul korraks veel tõusta liidrite hulka (17KP, kaotus liidrile 9´´). Kahjuks hakkas mind rajalõpus häirima kõhuvalu (öiseorienteerumise pidev rõõm), mis sundis tempot langetama. Vahetuses olin 41., kaotus liidrile 45´´, ajaks 86.13. Marek 32. 37´´ kaotusega. Võistkonna seisukohalt oli tulemus hea, ise oli väheke pettunud, et ei suutnud head võimalust ära kasutada. Samas sain korraliku pingutuse. Eriti hea oli, et oli palju tempovahetust, raskeid soo ja liivase pinnasega etappe jne. Hea mitmekülgne ja emotsionaalne võistlus.

Krossirajal pressiKP poole liikumas. Rinnal Kalevan Rasti avaja, endine klubikaaslane Hannu Airila.

http://chtisriders.free.fr/tiomilabd.wmv - prantslaste monteeritud, soome keelse soundtrack´ga videolõik Tiomilast.

Viimaseks kontrolltreeninguks enne EMi lühirada olid eilsed lõigud. Olen kolm nädalat jooksnud lõike Nõmme metsas, u. 1000m. ringil (kooliajast tuttav krossijooksu ring, kus kunagi peeti Tallinna koolide tšempionaate). Viimase kaks nädalat on olnud programmis 2km+1km+2km+1km, 3´ pausiga. Kuna käsil võistlushooaja üks otsustavamaid faase siis ei olegi eesmärgiks korduste arvu tõsta vaid üritada joosta need neli lõiku anaeroobses tsoonis. Vaatamata väsitavale Tiomila nädalavahetusele, pakkusid lõigud positiivse emotsiooni. Suutsin pingutada, joosta sama pulsisagedusega kiiremini, kui nädala eest. Kuigi järgnevad numbrid on enesetunde hindamisel teisejärgulised ja pulsid subjektiivsed annavad need mõista füsioloogilise seisundi paranemisest. Kui vastupidavuse ja baaskiirusega võib rahule jääda siis korraliku tippkiirust ei ole õnnestunud mul saavutada. Kui pulsilöögid ületavad 180 piiri siis läheb keeruliseks, hingamine raskeks, piimahape lihastesse, jooksutehnika muutub olematuks ... sellises seisu ma kaua ei kannata. Loodan, et olukord puhkusega paraneb, kuid pean EMil tempovahetusega ettevaatlik olema.

25. aprill
1. 7.13 (167/177)
2. 3.26 (166/178)
3. 7.15 (170/179)
4. 3.22 (169/181)

02. mai
1. 7.05 (164/174)
2. 3.22 (165/177)
3. 6.51 (170/177)
4. 3.07 (169/183)

Loomulikult osales tirimisel ka Aadel, kelle ajad olid sekundi võrra paremad:)

Rabajooks

Pühapäeva hommikul peale Jüriööd oli võimalus kohe taas jooksumõnu nautida. Vähesed orienteerujad seda ka tegid. Vimplilt loen praegu, et toimus siis 65. järjestikune Rabajooks. Rada oli nagu ikka 6,3km pikk. Ilm oli vapustav. Inimesi oli kogunenud palju. Rada oli natukese kannatada saanud ja oli kergelt mudane. Ja nii see kõik lahti läks.
Soojenduse ajal oli juba tunda, et jalad on viltsas seisus. Jüriööl varbale tulnud vill ei lasknud lõdvestada ja isegi korralikult venitada. Joosta õnneks teibitud kujul lasi ätitsa hästi juba. Kerge soojendus siis ja starti valmis.

Aadli dikteerib jooksu!

Stardikiirenduse lõpuks oli võistlejate rivi ette tormanud Erkki Aadli isiklikult, kes suurest ehmatusest seal küll tmepo alla võttis kohe. Kui Košelev mööda jooksis, siis sai ta julgust juurde võib öelda, et ülejäänud jooksu dikteeriski tempot Aadli. Košelev oli oma masinaklassist ja jooksis Rabajooksu rajarekordiks 18.24. Ülejäänud jooksjad valisid oma tempo kõik Aadli järgi, kes siiski libises kõigil eest ja lõpetas jooksu uhkes üksinduses ajaga 20.22, millega purustas oma aastaid püsinud rekordi üle poole minutiga. Vorm on igatahes uhke. Tagapool pidasin mina tuliseid lahinguid Kostjukovi ja muude analoogidega ja jooksin ajaks 21.30, mis on ka rekord aga erilist rahulolu küll ei paku. 21 minuti piiri olks pidanud ründama.

Aadli vorm on küll ikka super. Minu suured lubadused teda Sügisjooksul võita hakkavad küll kõikuma ja tema lubadus 34 minuti piiri lüüa hakkab isegi teostatavana kõlama. Samas polnud mul asi ka nii hull kui arvasin. Ma ootasin kuskil minut halvemat jooksu, sest jalad olid ikka jubedad. See aasta oli jooksust puudu mul ka peale 10 minutit tekkiv ärakukkumine. Terve raja jooksin ühtlases tempos. Selle üle võib natuke heameelt tunda. Arvan, et kõik on veel korras ja olen võimeline ka paar ilusat jooksu tegema see aasta.
Nüüd sain ka lõpliku inspiratsiooni selleks, et järgmine aasta prooviks ka regulaarselt saalis hallis jooksmas käia. Praegu jääb sammust lihtsalt puudu. Äkki siis tuleb. ets kae.

Võistluse Tulemused siis seekord sellised seoses samal ajal toimunud Eesti Murdmaajooksu Meistrivõistlustega Jõulumäel!
1. Vjatšeslav Košelev 18.24
2. Erkki Aadli 20.22
3. Meelis Piirsalu 20.51

Pildil kaks päevakangelast koos auhindadega!