20 veebruar 2011

Escape from Hellview

Läinud neljapäeval pakkisin susped ja päiksekreemi kotti ning ööpimeduse katte all põgenesin pakase eest nagu silmalapiga Kurt Russel New York-ist. Ees ootas 3 nädalat päikselises Hispaanias. Ja ma ei pidanud pettuma. Umbes 40 kraadi soojem kliima on fantastiline. Teatava kahjurõõmuga vaatan emhist, kui hommikuti on tartus -31.
Samal ajal kui enamus eesti spordiperet pani oma talvist vormi proovile Tartu Maratonil, tegin mina 2011 aasta esimese võistlusstardi orienteerumisrajal. Jaanuari kuise vigastuse järel ma eriti jooksutrenni teinud polnud ja nüüd laagri kolmandal päeval olid lihased juba väga tühjad ja valusad. Rada iseenesest oli piisavalt lihtne, et koguaeg tundsid, kuidas kiiruses puudu jääb. Pea ja keha pole sellisteks soorituseks veel valmis aga tore oli sellegi poolest.
Korraldajad pakkusid välja 8,9km ja 21kp-ga raja eeldatava võitja ajaga 60min. Nad vist polnud valmis rahvusvahelisteks võistlusteks. Minu 45:42 polnud mitte parimate aegade lähedalegi. Siin see orienteerumine on natuke teistsugune, selline perega jalutuskäik metsas. Kaasas tikutops, tamiil ja vile. Nagu Eesti orienteerumise kuldsetel aastatel noh. Mind vähemalt vaadati rajal kui veidrikku, kui ma täiel kiirusel joosta üritasin.

Lisaks veel komplimendid Tallinna, Münheni ja Barcelona lennujaama pagasi teenindusele minu koti kaotamise eest. Lennust on 3 päeva möödas ja keegi ei tea veel minu kotist mitte midagi. Pärast oleks huvitav teada, et kus mu kott ära käis. Seda loomulikult juhul kui ma seda veel näen.

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

Barbate on väga lahe plats, olen seal mitu korda jooksnud. Edu laagris - Portugalis, näeme, rsk!

ok