06 august 2009

Livin' la vida loca...

...ehk I would die for Ricky Martin! Enne järgmise loo lugemist palun pange kõigepealt käima järgnev lugulaul. See aitab lõõgastada meeli ja paremini seedida pakutavat informatsiooni.
Juba 5 aastat tagasi, kui ma jooksin esimest aastat meeste klassis, olin ma valmis võtma medalit EMV öiselt. Teistel distantsidel polnud mul lootust kuue parema hulka mahtuda aga juba siis oli selge, et EMV öisel piisab puhtast jooksust ja medal on kotis. Öise mõistes puhast jooksu on ülimalt lihtne joosta. Eriti treeningutel. Võistlusärevuses aga on erakordselt raske pidureid peal hoida. Kui kõikidel varasematel aastatel oli öistel siiski toimunud totaalne fiasko, siis eelmine aasta jooksin juba medali graafikus kui mõned kilomeetrid enne lõppu kustus lamp. Sel aastal soetatud uus varustus ja ohtrad öötreeningud sisendasid minusse ensekindlust ja usku, et sel aastal lõpuks saan oma kauaoodatud medali kätte.
Nagu ikka joostakse enne öiseid ka sprindimeistrivõistlused. Sprindile ma eriti rõhku ei sea. Juba medal on eneseületus. Kaks nädalat varem joostud mäkkejooksu võistlus veel kehas, oli ülesanne minu jaoks eriti raskeks tehtud aga, et ma nii labaselt hea jooksu maha mängin, seda ma oodata ei osanud. Kui siiani on sprindivõistlustel mu vead piirdunud nii 5-15 sekudiga. Seda siis kogu raja peale kokku. Siis gramm üle minutine viga kohe raja alguses oli küll selline pauk, mida ka mustas tsenaariumis ei osanud ennustada. Selliseid vigu teevad ainult eesti naised üldiselt. Nagu ei kaota pead ka, lihtsalt ei ole objekti ja ei näe ka punkti. Kõnnid ja paned reha, niiet kael kange. Punkti sain kätte lõpuks tavaliselt kammimismeetodil - süstemaatilise töö tulemusena. Peale viga oli rütm rikutud ja üritasin mõnel etapil tempoga viga siluda aga selle tulemusena jooksin ennast totaalselt lukku. Raja teise poole jooksin juba autopiloodi peal mõeldes õhtusele võistlusele. Tulemuseks siis 1,5 minutit võitjale ja mugavalt esikümnesse.

Joonis 4.6. Fiasko.

Raske oli peale sellist sprinti mitte sellele mõelda ja keskenduda õhtusele võistlusele. Siiski sain õhtuks ennast korralikult häälestatud, võibolla et liigagi. Pikka soojendust ei teinud, kõht oli korras!
Stardis kohe enesekindlalt minema, mis siin ikka pikalt sörkida. Kuigi neljana punktiga tegin kuuenda punktiga tegin ohtralt viga ja olin etapil totaalselt eksinud, oli edu lähima konkurendi ees julgelt üle 3 minuti. Seitsmenda punktiga tegin suure vea suunajooks ei suijunud kohe üldse. Tee ületasin kohas X ja kammisin natuke reljeefi mis öösel tundus, et klapib. Viga ca 3 min. Kui lõpuks punkti leidsin, paistis tagant üks lamp. Chiefi kartuses surusin järgmised etapid kiiresti, lamp kadus. Pikal etapil oli raskusi enda jooksma sundimisega. Punkti sain kätte tänu pimedale õnnele kätte kiiresti. Võistlus kestnud 43 minutit, lähima konkurendi ees edu siiski minuti ringis.
Kompass näitab igal vaatamisel 90 kraadi erinevat suunda. Mets on tihe, peab lootma kompassile. Kompass mängib minuga nagu kass hiirega. Jõuab läbi pimeda õnne lagedale. Jooksen mööda lageda serva. Kontrollin igas kurvis kompassi. Järsku on ees pikk sirge. Olen juba möödas. Keeran metsa ja loodan, et panen suunaga pähe. Kompass jätkab olukorra kontrollimist. Kui kaugus täis saab, olen eksinud. Ühtegi objekti pole millest kinni võtta. Kõikvõimalikke kõlvikuid, nii lagedamaid kui vähem lagedamaid. Kompass muudab meelt iga 10 sekundi järel. Lõpuks näen lampe, jooksen nende peale, et nõu pidada. Leian meeste abiga punkti nr 52. Abivalmis Mairolt näitab punkti asukoha kätte. Jooksen ja võtan enda punkti ära. Viga ca 6 või enam minutit. Võitlusvaim = 0.
Edasi suunaetapp vaatekasse. Kompass on ikkagi peremees. Jooksen kompassi järel rongis. Kompass jõuab raiesmikule räigelt paremal. Pole hullu, eesmärk on finišisse jõuda. Edasi paar etappi sujub suht korralikult ja selle käigus näen esimest konkurenti. See süstib minusse nii palju elevust, et järgmise punktiga panen kohe kolossaalse vea. Olen nagu õiges kohas aga punkti pole. Siis hakkan edasi liikuma kuna arvan, et olen liiga vara otsima hakanud aga tuleb välja, et olin möödas. Punkti leian suure tee abil. Viga ca 3 minutit. Võitlusvaim = -2. Sörgin raja lõpuni. Raja lõpus pakkus võistlus siiski kaks võimalust rõõmustamiseks. Esimene kord naeratasin kui nägin Chiefi ja teine kord siis finišijaamas SI piiksu kuuldes.
Korralik seiklus oli. Lihtne on tulemust Mati Poomi müüdud tipptasemel kompassi kaela ajada. Kurat teab kaua Mati seda oma skorpa pagassis mööda Eestit loksutanud on. Tõsiasi on aga see, et võistluse käigus ei töötanud paar orienteerumise baasfunktsiooni üldse. Stopp-funktsioon oli täielikult rivist väljas ja tagantjärele mõeldes puudus soorituse üle igasugune kontroll. Ei planeerinud etappe läbi ja lihtsalt jooksin. Öisel aga see üldsuunaga mõtlematu jooksmine eriti ära ei toida.

Joonis 4.7. N14 kaart, koos kolmanda koha saanud sportlase liikumisteega.

Samas teeme me vigu, et nendest õppida. Nädalavahetusega tehti mulle selgeks, et hästi orienteeruda saab ainult orienteerumist harjutades. Suve keskel tähendab see minule orienteerumisvõistluste jooksmist. Eelmise võistluse jooksin juuni lõpus. 5 nädalane paus oli kõik oskused paksu roostekihi alla matnud. Nüüd on 4 nädalat aega raudharjaga see kiht sealt maha kraapida, et EMV tavarajal kõrgetele kohtadele kaasa mängida. Esimesed kvaliteettreeningud on juba tehtud. Edasi tulevad 3 päeva Koprakarikal, 4 päeva Soomes ja siis viimane lihv kodus Sauel. Sekka kindlasti tugevaid jooksutreeninguid ja mõned jooksuvõistlused. Ennekõike tuleb siiski tegeleda vaimse poolega. Füüsiliselt olen juba valmis!

Kommentaare ei ole: