11 september 2005

30 km ja ligi 4 tundi vaeva ja ei mingit tulemust.

Eile siis toimus EMV pikal rajal ja mina otsustasin ka mees olla ja ikka meeste rada joosta. 29,1 km küll natuke heidutas kuid siiski otsustasin peale lennata. Joogikott valmis, geel kaasa, igaks juhuks ka glükoosi tabletid kui kännu peal istumiseks läheb, ja starti.
Kaart käes, egas midagi kui teele. Algus head lühikesed etapid, saab sisse elada. Kolmandast välja minnes juhtus aga see mida olin kartnud: mingist võsast läbi minnes väänasin taas jalga, ning sellest tuleneva valu tõttu tempo langes ikka kõvasti. Korra pikal etapil isegi mõtlesin katkestamisele kuna valu ei tahtnud kuidagi järele anda. Selle mõtte surusin siiski kiiresti peast välja ja surusin edasi. Mingi aja möödudes läks asi ikka paremaks, tempo oli siiski ikka madal. Olulisi vigu ei teinud, hea seegi. 8 km joogipunkti jõudes oli olukord isegi üllatavalt hea-jalg ei valutanud enam ja väsimusest polnud veel märkigi. Kerge jõujook ja edasi. Etapid 10 ja 11 sujusid normaalselt kuigi mõlemiga tegin vast mingi 20-30 sek viga. 12-sse otsustasin joosta ringi. Välja minnes panin korraliku suuna vea aga hullu polnud kuna üle poole raja oli veel ees ja kõik alles hakkas juhtuma. Enne punkti üllatas mind Mihkel Reimaa, kes reipa sammuga mind 4 minutiga kinni püüdis. See mind üllatas kuna oma arust ma nii aeglaselt ka alustanud polnud. No mis seal ikka, edasi. 12-15 läbisime Reimaaga koos kergete vigadega. Sealt läksid meie teed lahku kuna mina läksin otse 16-sse, tema joogipunni, mis oli natuke eemal. 15. kohtasin ka ESTO amatööri Tiit Tähnast, tema tuulde ei võtnud. Peale kaardivahetust jätkasin juba kiirema tempoga kuna Reimaad ei tahtnud enam järgi lasta. Karjäärist läbi joostes hakkasin nägema 4 min varem startinud ESTO amatööride teist poolt ehk legendaarset Margus Marrandit. Enne kui temast möödusin, lahendasin esimese annuse geeli. 17. jõudes oli kõik veel roosiline, kuid kohe hakkasid ka kehas muutused toimuma: ärakukkumine toimus ikka liiga kiiresti. Pikk etapp 18, mis polnud ka kergemate killast, murdis minu sellel päeval. Sealt edasi läks jooks ikka raskeks. 18.-st välja tulles nägin juba Avastet, kes oli ju 20 min. peale mind startinud ja kohe hiljem ka duos liikuvaid tammesid Aadlit ja Kraasi. 19.-das olin juba Avastel käes ja punkt hiljem ka duol, kuhu oli üllatusena jõudnud ka tagantpoolt startinud Rain Eensaar. Loomulikult möödusid nad minust nagu postist. Enne 21-st tuli see punt juba mulle vastu kuid nüüd oli seal Chiefi asemel Avaste. Joogipunktis 22km peal nägin ka selle muutuse põhjust. Seal seisis väga kurnatud olemisega Kraas, kes katkestas. Seal ütles ta ka kuulsad sõnad, et au mulle kui ma selle raja lõpetan. Need viisid peast viimasedki katkestamise mõtted, kuigi parema jala reielihased oli ikka halvas seisus ja ca 9 km oli veel minna. Samas punktis aga juhtus selle päeva kurb hetk kui väsimuse foonil unustasin komposteerida, mis mulle alles finishis selgeks sai. Etapp 23 tuli veel enamvähem aga siis läks ikka sitaks raskeks. Pidevad reiekrambi eelsed seisundid ja julm väsimus tegid liikumise ikka väga aeglaseks. Siiski ei andnud alla ja kangutasin edasi. Poolel teel 25.-sse möödus minust Nõmm, kes oli ka juba väsinud olemisega kuid vähemalt minu arvates veel liikus suht normaalselt. Taaskord tuli võidelda reie krampidega. 26. punnis anti veel juua ning siis vaatain, et kui ma nüüd üle soo ja põllu saan, siis olen juba kodus. See soo ja põllu etapp aga kujunes ikka katsumuseks, kuna soos pidin kõndima, et reied krampi ei läheks, ja põld oli suht rõve ning haises sita järgi. Siiski peale üüratut aega ma jõudsin kohale, tegin veel väikese vea aga sellest oli ikka nii pohhui juba, peaasi et ükskord lõppu saaks. Siis aga toimus midagi üllatavat nagu mingi teine tulemine vms. Viimased punnid läksid juba suht reipalt joostes ja lõpusirge suutsin isegi enamvähem forseerida.
Tulemust küll ei saanud kuid olen siiski rahul, et suutsin, lõpetada ja veel elusalt pealegi.
Natuke hiljem tuli petz, kes oli korraliku jooksu teinud ja lõi mind poole tunniga.
Peale finshit nägin mis rada oli meestega teinud. Nii Nõmm kui Aibast oksendasid ja ülejäänud olis ikka väga pehme olemisega.
Au kõigile, kes selle raja läbi tegid.

4 kommentaari:

Viivi ütles ...

Au sulle Lauri! Oled kõvem kui Kraas, olgugi et tulemust ei saanud kumbki kirja...
Loodan et said siit järgnevaks o-eluks õppetunni. Olen isegi pikal rajal niimoodi jooksnud, et pool rada ei teadnud ise ka, kas joogikas märke tegin või mitte ning kas sellel punnimisel mõtet on või tulla hoopis rajalt maha. See õppetund on siiani meeles igal võistlusel kus joogikas ja punkt asuvad koos.
Hüva taastumist kõigile pika-raja-meestele !

Markus ütles ...

ei ole paha. väsimusepoiss mängib vahel ikka vingerpussi, endalgi juhtus ju jwoc'il sama jama. aga see katsumus läbi teha oli ikka vägitegu küll. tubli 5-

Viivi ütles ...

Pets, kas oled kuulnud midagi magneesiumist? See peaks aitama krampide korral. Ja Mg võiks ka nädal ennem sellist pikka pingutust juba tarbida, et ennetada krampide teket.

Jürgen ütles ...

sa pead lugema tarka raamatut "sportlase toitumine", seal on kõik ära seletatud, mis aine mida teeb. Ma toon selle sulle maratonile (enne seda pean ma sind paraku kui konkurenti võtma)