28 september 2005

Berliini maraton


Berliini maraton oli minu selle sügise peaeesmärgiks. Juba talvel sai trennis rohkelt teoretiseeritud, mis taktikaga peaks maratoni jooksma ja kas on võimalik hoida 40 kilomeetri jooksul 4 min/km tempot. Nüüd, 25. septembril oli aeg seda kõike praktikas kontrollida.
Minu treeningplaanis olid ette nähtud rohked keskmisest kiiremad maanteejooksud, lauged tõusulõigud ja kõige tähtsamana kolm nädalat enne maratoni testvõistlusena Koldingi poolmaraton, milleks tahtsin valmistuda samasuguse treeningnädalaga nagu päris maratoniks. Kuu aega enne võistlust külmetasin aga päris korralikult ja hakkasin uuesti treenima alles 2,5 nädalat enne maratoni. Lisaks oli taanlaste o-elu aktiivsem kui ma ootasin ja intensiivsed trennid tegin ma pea kõik hoopis teisipäeviti ja kolmapäeviti metsas.

Maraton ise: laupäevane 13-tunnine reis kulges meeldivamalt kui olin kartnud, kahekorruselises bussis oli umbes 10 inimest. Ja bussijuht käis peatuste ajal mulle inglise keeles üle rääkimas, mida ta taani keeles mikrofoni ütlema hakkab. Õhtul pimedas veel väike jooks ja ebaõnnestunult lõppenud süsivesikujaht.
Pühapäeva hommik algas vara. Sõime hotellis kella poole seitsme ajal ja sõitsime metrooga kesklinna. Eksimisohtu ei olnud, rahvamasside liikumissuund oli üks. Riigipäevahoone ees tervitas meid 1,5 h enne starti hommikuses päikeses kümblev kastemärk muruplats. Rahvast ei tundunud palju olevat, kuid Petsi kaotasime me siiski ära. See-eest kohtusime Mareki ja Erikuga. Stardis selgus meeldiva tõsiasjana, et B-grupp tähendas stardikaarest eespooltki startimist — nö neegrid olid käeulatuses.

Start oligi selliselt positsioonilt väga sujuv. Tempo oli suht ühtlane, trügimist ega aeglasematest möödamanööverdamist praktiliselt teha ei tulnud. Planeerisin alguses meist kogenuima Aibasti tuulde hoida, kuid kaotasin ta 500 meetri järel silmist. Valisin oma tempo, püüdes tõmblejatest end mitte häirida lasta. Timmo väljus stardist minu kõrval.
Esimesed kilomeetripostid tulid vastu väga kiiresti. Teise km aeg oli 3.50, Timmo soovitusel tõmbasime natuke tempot alla, liikudes massist hästi natuke aeglasemalt. Tunne oli hea, pulsivööd peal ei olnud, aga kiirus tundus trenni oma. Tagasi vaadates Erikut ega Marekit ei paistnud — sain aru, et Timmo kõrvaletõmbumise järel (ta tuligi oma vana vigastusega starti vaid kisatunnelma pärast, koos fotokaga, et pärast pealtvaatajana pilte teha) pean üksi jätkama. Kolmanda kilomeetri ajaks saavutasime juba 3.55. Veel aeglasemalt. 3.58. Sellises olukorras ei ole kerge tempot kontrolli all hoida. Esimese joogipunkti järel umbes 6,5 km peal võttiski Timmo minu keelitustest hoolimata numbri maha.
Jätkasin iseseisvalt kilomeetriaegadega 3.55 ja 4.00 vahel. Püüdsin mitte kaasvõistlejaid jälgida ega neist mööduda püüda. Rahvast oli tänavatel rohkelt, silmasin palju Taani lippe, aga mitte ühtegi Eesti oma. Tänavanurkadel mängisid bändid, rahvas elas kaasa. Kuigi kilomeetrid ei tulnud enam nii ruttu vastu kui varem, oli tunne, nagu võiksin sellist tempot lõputult hoida. Kuna temperatuur lähenes 20 kraadile, jõin igas joogipunktis — võtsin topsi vett ja püüdsin sellest võimalikult palju väikeste lonksudega suhu saada. Olin alati üks viimaseid, kes oma tühjaksjoodud topsi maha viskas. Joomine õnnestus hästi, kõhus probleeme ei tekitanud ja kilomeetriaegades ei kajastunud. Panin tähele, et kuigi püüdsin tempot massist natuke aeglasemana hoida, ümbritsesid mind kogu aeg paljuski samad näod.
1:23-ga poolele maale jõudes meenutasin oma varasemaid poolmaratone — 4 aastat tagasi Rocca al Mares 1:25 joostes oli mul küll tunduvalt väsinum tunne. Hakkasin juba mõtlema, et kas see maraton nii kerge ongi. Oli meeldiv mõelda, et alla poole maa on veel minna.

Kuskil 25 km paiku polnud jalad enam sugugi nii värsked. Mootoris oli aga jõudu nagu stardiski. Kartsin, et energia võib otsa saada (eelmiste päevade süsivesikute laadimine ei olnud just eriti edukalt läinud) — vahetasin vee joogipunktides Gatorade vastu, mis oli küllaltki magus. Märkamatult oli minu tempo massi omast kiiremaks muutunud — jooksjaid oli juba ka piisavalt hõredalt, et jätta hetki, kui mu ees oli vahe üle 10 meetri. Kella järgi oli tempo siiski endine — mõned sekundid alla 4 min/km. Olime raja kesklinnast kõige kaugemas osas, kus pealtvaatajaid suhteliselt vähem. Hakkasin mõttes arvutama, kui palju võin tempot alla lasta, et alla 3 tunni lõppu jõuda. Seadsin vahe-eesmärke — hoida sama kiirust 30-nda kilomeetrini.
Enne 28. km posti tuli tagantpoolt Marek. Vestlesime enesetunde teemal. Marek oli poolel maal tempot tunduvalt tõstnud. Jooksin 29. km temaga kaasa — 3.42. Leidsin siiski, et kuigi hetkel polnud sellisel kiirusel ka midagi viga, on suur tõenäosus, et lõpuni ma nii kiiresti vastu ei pea. Marek leidis ka seda, kuid otsustas siiski proovida. Jooksin 10 sek/km aeglasemalt edasi. Kui 34. km-ni oli tempo siiski pidevalt alla 3.55 — teadsin, et lõpuni pole enam palju ja nii palju kui alguses pole enam mõtet tagasi hoida.
37. km läbimiseks kulus esimesena üle 4 minuti. Konkurentidest jooksin aga juba selgelt kiiremini. Tihti nägin jooksjaid eespool täiesti korraliku tempo pealt kõndima jäämas. Endal oli kõige enam probleeme jalgadega — need kippusid kangeks minema. Jalatallad olid ka juba väga ära põrutatud. Aeg tundus venivat — vaatasin mitu korda kilomeetri jooksul kella, et kas on järgmine post märkamata jäänud, kuid see näitas veel 2 ja poolt minutit. Aga 3 tunni alistamine ei olnud enam probleem — peastarvutus näitas, et selleks võin ma järelejäänud kilomeetrid kasvõi 6 minutiga joosta. Mäletasin rajast, et peame enne Unter den Lindenile keeramist Alexanderplatzi serva välja jõudma — selle teletorn tundus aga veel nii kaugel.
4 km enne lõppu pidin ennast tempo hoidmiseks ikka väga palju sundima. Lõpu lähedus andis kõvasti jõudu juurde, 3 tundi ei olnud enam küsimus, tahtsin alla 2:50 joosta. Joogipunktis võtsin harjumusest topsi, aga jõin vaid lonksu. Alexanderplatxile jõudes sain kätte kolmest naisest koosneva grupi. Pingutasin väga, et nendest enam mitte maha jääda. Unter den Lindenile keerates jäi üks neist aga ise minust maha.
Lõpusirge oli pea 2 km pikk. Brandenburgi väravad paistsid kaugele. Nüüd andsin endast juba kõik. Rahvas vist karjus, aga ma ei mäleta seda eriti. Mõtlesin äkksurmadest maratonifinišites ja leidsin, et see on üks ilus surm. Teadsin juba kindlalt, et jooksen alla 2:50, lootsin, et alla 4 min/km joostud sekunditest piisab viimase 195 m läbimiseks, et aeg tuleks alla 2:48. Üks mees oli täiesti enesekontrolli kaotanud ja tuikus ühest raja servast teise eespool paistvate väravate poole. 41. km sildi juures küsis üks mees millegipärast, et kas eespool paistev viimase kilomeetri algust tähistav kaar ongi finiš. Võitlesin vaid ajaga, ja olin seda juba peaaegu võitnud, lõpuspurt ei tundunud üldse oluline. 200 m enne finišit leidsin endas aga energiat eesjooksvast naisest mööda suruda. Lõpujoonel tõstsin käed üles ja vaatasin finišikella. 2:46:43.

Marek seisis mõnikümmend meetrit finišist. Lasime fotograafil endist pilti teha ja liikusime edasi. Tundsin, et kõht on mul tõesti tühi ja sõin laudadelt banaane, õunu, küpsiseid ja jõin erinevaid jooke. Massaažilaudade juures kohtusime veel ühe eestlasega, kes stardis oli lubanud 2:45 rünnata. Ta oli hakkama saanud 2:41-ga. Marek hirmutas teda oma jutuga, et ta pole varem isegi poolmaratoni jooksnud ja 10 km sai viimati läbitud 1999. aastal.
Massaaž tegi jalgadega tõesti imet. Riidekoti võtmine ja pesema minek ei valmistanud mingeid probleeme. Kuna mul oli tagasisõidubussi peale suhteliselt kiire, ei jäänud ma kauaks mökutama vaid suundusin kohe metroo peale, sealt hotelli asjade järele ja siis bussijaama. Buss oli täis roppe nalju rääkivaid keskealiseid puhkusereisilt koju suunduvaid taanlasi. Kurja pilgu ja laiutava olekuga suutsin endale siiski tagada kaks istekohta.

Tunnet, et maratoni ma küll enam joosta ei taha, ei tekkinud küll hetkekski. Isegi praegu, kui jalad veel väga valusad (eriti parema jalalaba pealt — kahtlustan liiga tugevalt paeltega jala külge tõmmatud kiipi (kuigi seda joostes üldse tunda ei olnud)), tahan kindlasti kunagi veel seda läbi teha. Eesmärk on nüüd muidugi raske — isikliku rekordi parandamine.

6 kommentaari:

peeter ütles ...

Ettevalmistus oli jah nagu ta oli, plus veel päev linna peal mis osutus 10 korda suuremaks kui minu vähenäinud maainimese silm ette kujutas. Ka võistluspäeva ettevalmistus jäi kesiseks sest kõht jamas ja pidin tähtsa soojenduse vahele jätma ja peldikujärjekorras ootama et saaks pussu peldikus lasta ja kurvastada et midagi ei tule. Sellega kaotasin hea stardikoha ja startisin c grupi lõpust kust sain üle joone küll nati üle minutiga aga edasigi tuli teha kõva tööd et enda tempogruppi sisse joosta ennast.
Arvasin et jõuan joosta 4 min/km kohta 30km ja siis edasi piisanuks 5min/km kohta jooksmisest. Jõudsin enamvähem 31km joosta nii korralikult. Sealt edasi oli täielik agoonia. Viletsast soojendusest tingituna tõmbas mul lihased kangeks ja valusaks juba enne 10km märki, niiet edasine oli juba tegelikult ainult kannatamine. 33km märgi taga asuvas joogipunktis isegi seisin ja venitasin, sealt ka viletsaim km aeg 6.05. ülejäänud jäid siiski 5km piiridesse. alates 40km märgist tundis taas julgust suruda nii palju kui vähegi tuleb. Polnud enam katkestamise hirmu. Suutsin sinna 4 alguse poole neid km aegu tuua jälle, möödusin tohututest massidest nende mõne kilomeetriga. Finišis näitas kell mul juba 3.01.58. Küll aga toimus stardi maha arvutamine seal ja sain 3.00.46 kirja ametlikult. hinge jäävad närima need 46 sekundit mis eristavad maratoni jooksjaid maratoni läbijatest. Küll aga on hea meel et ka kõige suuremas valus ei läinud mul sörkides km aeg üle 5, kaks aastat tagasi oleks see number olnud 6. Tuleb lihstalt trenni treha nii et see number on 4.30 ja siis on järgmine aasta 2.50 minu.
Jürgenist erinevalt mõtlesin mina küll et miks mulle seda jama vaja oli ja miks inimesed maratoni jooksevad. Nauding njetu noh. Eriti arusaamatuks jäävad mehed kes aastas näit 10 maratoni teevad.
Peale kerget taastumist siiski on tunne et peaks ikka ka ühe korrlaiku jooksu ära tegema, jürgeni ja mareki ajad ei tundu nii müstiliselt kaugel. Vastupidavust nagu masinal on. Jalad tuleb kuidagi valmis saada. Et lihased vastu peaks sellele jamale.
Küll aga hakkas suht peale jooksu kohe kurk valutama kergelt ja nüüd kolmapäeval oli kurguvalu haripunkt. mõtlesin et päris angiin kallal kohe, aga nii hull asi ikka vist päris pole!

Lauri ütles ...

einoh mis siin rääkida. Ma olen koguaeg teadnud et meie klubi mehedpole papist poisid. Nüüd sai see taas kinnitust. Kõige suurema masendusse ajal tõi see mulle vähemalt ajutiselt trenni isu tagasi. Aitäh, poisid

Markus ütles ...

jürgeni jooksu kohta lugedes ootasin kogu aeg, et nüüd selles lõigus annab ta teada, et sai kangi, aga vot ei läinudki nii. tubli!

Viivi ütles ...

Tubli Jürgen! Ja Marek ka, kuigi vahe teie vahel oleks pidanud loogika järgi suurem olema.
Mehed on meil klubis tõesti kõvad ning noori tugevaid kasvab nagu seeni peale vihma peale. Ei tea kust küll sama tublisid noori neiusid kubisse saaks?

Liis ütles ...

tundub p6nev olevat. ei tea kas kaa proovida? ok, igaljuhul våga tublid!

Anonüümne ütles ...

Genial fill someone in on and this fill someone in on helped me alot in my college assignement. Thank you on your information.