Astronoomiline kevad on juba käes. Meteoroloogilise kevadeni on kahjuks veel natuke aega. Sellest olenemata on aeg vaikselt talveunest ärgata ja mõtted jooksmiseks õigele lainele seada. Mitte, et ma ainult maganud oleks talvel. Täna siiski oli esimest korda kevadine meeleolu, kui läbisin ilma kinnasteta päikse käes 30km mööda kuiva asfalti. Kuskil 100 minutit sellest oli päris mõnus, siis hakkas tunda andma vähene kilometraaž. Õnneks liiga rõvedaks ei läinud ja väga kaua kannatama ei pidanud.
Ennekõike aga tahaks jagada paar kogemust orienteerumisfanaatikutega. Nimelt oli mul veebruaris võimalik osaleda kahel igas mõttes äärmuslikkuseni üle vindi keeratud orienteerumisvõistlusel. Ja boonusena ühe päeva jooksusl. Jutt käib Portugal-O-Meetingu kolmandast päevast. Hommikul lühirada ja õhtul sprint.
Alustame lühirajast. Korraldajad pakkusid juhendis välja 5,92km 21kp ja 250m tõusu. Paberil ilus küll. 250m on lühiraja kohta suhteliselt korralik kogus tõusu. Lisaks oli oodata tehniliselt väga nõudlikku ja kivist maastikku. Teekond võistluskeskusesse läks võistlusmaastikust mööda ja see tekitas aukartust ainult juurde. Tundus olevat tõeline kivilabürint.
Reaalsus oli aga midagi enamat. Kuskil 2km peale starti lõpetas mul vasaku jala reie pealmine lihas töö. Lihtsalt mingi energiavaru oli nullis. Selleks hetkeks oli natuke üle 200m tõusu võetud. Olin sunnitud natuke kõndima ja siis veel mõnda aega natuke aeglasemalt joosta, et lihas jälle tööle saada. Eriti närvi ajas. Sest muu organism oli täies võitlusvalmiduses. Üks jalg lihtsalt ei allu korraldustele. Rada oli muidu tehniliselt korralik aga mitte nii keeruline, kui olin oodanud. Paar viga siiski tegin. Tõenäoliselt kõige keerulisemate punktidega rajal. Katastroofi suutsin siiski vältida.
Mis aga sellest lühirajast nii erilise tegi? Kella järgi 380m tõusu, kaardit jooni lugedes 420m. Tõde on kuskil seal vahepeal. 400m tõusu lühiraja kontekstis on ikka väga äärmuslik. Midagi füüsiliselt nii rasket polnud ma vist varem kogenud. Segaseks jääb ainult, et miks rajainfos seda mainitud polnud? Kas mingid reeglid oleks keelanud? Vahet pole. Lahe oli. Järgmisel päeval oli viitstardist 12km info järgi 400m tõusuga. See tekitas hirmu, sest kui 250=400, siis 400=640. Ja võrduski.
Peale nelja tunnist taastumist pandi järgmine üle vindi litakas peale. Sprint Monsanto linnas. Monsanto linna kohta öeldakse, et see on kõige portugalilikum linn Portugalis. Seda ei oska kommenteerida aga suht ainulaadne koht oli küll. Üksik suur mägi, mis koosnes eri suurusega kividest ja nende kivide vahele oli segastel asjaoludel ehitatud linn. Suured kivid majade vahel, majad suurte kivide vahel, majad suurte kivide peal, majad suurte kivide sees jne. Lisaks raja esimene pool eriti keerulises ja võibolla natuke kehvasti kaardistatud kiviväljal. Kaart mõõtkavas 1/3000. Kui kaardist aru said, olid juba mööda jooksnud. Tegin kolossaalseid vigu raja alguses ja sörkisin raja lõpu. Ka sörkides oli väga keeruline. Kirsiks tordi peal startis võistluse alguse poole otsas 18 inimest igal minutil. Maastik oli rahvast täis ja mitte keegi polnud kindel, kus ta on või kuhu ta läheb. Uskumatu orienteerumiselamus oli.
Tomas Dlabaja jooksis kaamera peas. Seal saab mingi arusaama olukorra tõsidusest.
Googeldage Monsanto linna. Üks pilt, mis sealt leidsin oli selline. See oli raja selgelt lihtsam pool. Linn nagu linn ikka.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar