arktiline eksperiment

Samal ajal kui enamus mõistlikke inimesi suundus lõunasse või koju teki sisse, keerasin ma auto nina põhja suunas ja tagasi ei vaadanud. Veetsin eelmise nädala Vuokattis suusatades. Kahjuks tuleb tunnistada, et nautisin sellest väga vähe.

Viimane nädal enne sinna suundumist vaatasin vahet pidamata ilmateadet ja see mis sealt vastu vaatas, oli kohutav. Kogu nädal balanseeris -30 ja -40 vahel. Ilmakaarti vaadates oli tegemist kahtlemata ühe külmema paigaga soomes. Õnneks lubas, et pean kannatama külma ainult ühe päeva ja siis stabiliseerub temperatuur -10 ja -20 vahel. Need on minu mõõtkavas juba väga seeditavad numbrid.

Sellise informatsiooni peale läksin optimismi täis ja teatud mõttes ka uudishimu. Nimelt on mul üks pikemaajaline eesmärk, mille täitmine eeldab ka mõningast aega väga külmades tingimustes olemist. Seega kasutasin külma ilma Vuokattis oma valmisoleku testimiseks. Ega ma polnudki üle 30 minuti nii külma ilmaga väljas viibinud. Võtsin seda kõike väikese eksperimendina. Pidi ju külm olema vaid 1,5 päeva laagri alguses.

Laagri teisel päeval siis pakkisin ennast sisse ja läksin suusatama. Termomeeter näitas maja juures 31. Natuke madalamal järve juures oli 35. Kõrgemal mäe otsas tõenäoliselt soojem. Määrisin suusad ja panin ajama. Naiivne plaan oli teha 4 tunniga 60km. NAIIVNE!!!

Esmamulje oli OK. Väga külm nagu polnudki. Kuna riietumine võttis väga kaua aega siis oli mul majast välja astudes väga palav ja selle soojuse arvelt läks esimene tund väga libedalt. Kui enamus rada kulges metsas, kus oli suhteliselt mahe sõita, siis teise tunni keskel tuli ületada üks lagendik suurusega umbes 500-600m. Seal alles hakkas külm. Nina luu hakkas valutama. Kogu paljana olev näonahk hakkas valutama. Tõstsin tempot ja tegin järgnevad 10 minutit aktiivseid liigutusi näoga. Aitas, sain sooja sisse.

Kolmas tund algas raja kõige madalama koha läbimisega. See oli katastroof. Sellele oli veel eelnenud 3km kergelt allamäge. Sellist külma polnud ma veel ennem tundnud. See lõikas juba läbi riiete. 2 tunniga olin mõnusalt ennast niiskeks sõitnud ja energiat oli piisavalt juba kulutatud. Mõne minutiga tuli totaalne alajahtumine. Olin plaaninud 2 tunni peal juua aga kuna oli nii külm, siis seisma ei julgenud jääda. Surusin täie kiirusega umbes 5 km edasi ja 170m kõrgemale. Õhutemperatuur oli seal natuke pehmem ja soe oli taas sisse saadud. Sain teha kiire joogipausi.

Joogipaus kestis võibolla minuti aga selle ajaga oli jälle totaalselt külm ja sõrmed täiesti jääs. Tempo, tempo, tempo. Järgneva 5km jooksul sain sooja jälle ilusti sisse aga siis mängis rada mulle totaalse vingerpussi. Kuidagi oli ju sealt 170m mäe otsast vaja alla tagasi saada. Rajale oli pandud naeruväärselt suur laskumine. Lahe oli sõita mingi kilomeeter allamäge hoides käsi näo ees. Pommitasin jumalast pimesi selda. Aga noh. Kvaliteetne suusarada, ega seal mingeid üllatusi pole.

Treeningu lõpus pidin jälle läbima rajalõigu, kus juba 2 tunni peal olin ära jäätunud. Ja kuna maja oli meil suhteliselt all, siis sooja enam sisse ei saanudki.

Omamoodi elamus oli see, mis järgnes treeningule. Olin ennem ka jäätunud dressipluusi näinud aga see oli uuel tasemel. Tuulekindel dress, fliis ja pesu olid omavahel kokku jäätunud. Jõuga kangutasin üksteisest lahti. Käe peal olnud kell oli registreerinud temperatuurina 2 kraadi. Kuigi enamus ajast ei olnud näol väga külm, siis need üksikud korrad olid jätnud korraliku jälje. Mõlemal põsenukid olid kannatada saanud ning üle näo jooksis tume punane jutt, mis tähistas peas olnud buffi serva. Sõrmed ja varbad olid külmad aga mitte külmunud. Tuju oli hea.

Korralik before and after. Kerge suusasõit toob ikka näole naeratuse.

Pikemalt võiks ju kirjutada, et mis varustuses selliste asjadega tegeleda. Mul olid seljas siiski spordiriided, mitte mingi polaarvarustus. Jumala abiga õnnestus mul ülikooli ajal aastake Noname's tööl olla ja sealt igasugust träni muretseda. Nendest parimaks pean windstopper suusa soojendusdressi ja üleni windstopperist vesti. Need on uskumatult head riietusesemed. Ühe trenni käigus arvutasin natuke, et mul oli seljas ümmarguselt 750€ väärtuses riideid. Ja mul on enamusasju ikka üli odavalt või lausa tasuta saadud. Tõeline bojaar saaks sama varustuse peale kordades rohkem ka kulutada. Aga noh, ekstreemsetes oludes on hea varustus möödapääsmatu. Ja hea varustus enamasti maksab.
Omaette ooper oli lipe. See oli kohutav. Kohati tundus, et rada oli liivatatud. Laugeid laskumisi ei sõitnud mitte laskumisasendis või paaristõukega vaid kõige ilusama klassika tehnikaga. Lipest räägib ka asjaolu, et natuke üle 4 tunniga sõitsis 46,6km. Ma pole küll maailma parim suusataja aga see on masendav tulemus.

Suusatades mõtlesin pikemalt, et kui ohtlik see ikka on. Kuna väga külm hakkas seisma jäädes väga kiiresti, siis peab olema väga heas füüsilises vormis, et jõuaks olla pidevas liikumises. Tõenäoliselt jõuab külmaga ka pikemalt väljas olla kui need minu 4 tundi aga see tähendab, et peab jaksama pidevalt liikuda. Kui keegi Kuskil teismeliste saunapeol kukub purjus peaga tujutsema ja lubab jala koju minna, siis soovitan ta nokauteerida ja kinni teippida. Alguses on küll vihane aga tegelikult päästsite ta elu. Tõenäoliselt ei tee enamus inimesi -30 kraadiga isegi 10km pikkust matka ära. Seda eriti teksadega ja rohkem moe- kui talvejopega. Ja kui hange puhkama istud, on mäng mängitud.

Ülejäänud laagr oli katastroof. Lubatud sooja ei tulnud. Esmaspäeval lubas aga see tähendas ka lumetormi. Siis läks tagasi külmaks ning lumetormi tagajärjena olid rajad pehmed ja lipe eriti vilets. Laagri eelviimasel päeval andis järgi ja kaks viimast trenni olid juba enamvähem.

Töö tegin küll ilusti ära aga nautisin sellest väga väikest osa. Treeningtunde kogunes 35:04 ja kilomeetreid läbisin 408,1km. Lisaks baasvastupidavuse arendamisele jõudsin ka otsusele, et lähen septembris Nordic-O-Tourile. Niiet täiesti mööda ei läinud see nädal.

Tehke trenni!

Ega ma ei osanud 10 aastat tagasi ise ka ennustada, et ma mõne nädalase vahega hangin omale 3 Jacksoni plaati. Elu on täis üllatusi.