Verivorsti ja adrenaliini, jõulud 2012

See on nagu seedekulgla läbimine - järjest rohkem läheb perse.

Sellise tsitaadiga võttis Jürgen kokku meie jõulumatka, mis sedapuhku viis meid piki Emajõge Võrtsjärvest Emajõe Suursoo lõpututesse kõrkjaväljadesse. Ambitsioonikas ettevõtmine talvisel ajal!?

Ma ei ole suurim süsta või kanuu entusiast. Tuleb tunnistada, et mulle lausa ei meeldi inimjõul liikuvate veesõidukitega sõita. Samas idee Emajõgi otsast lõpuni läbi sõita kõlas nii huvitavalt, et planeerisime seda juba eelmisel aastal. Siis aga tuli külm ja jää ning jätsime asja katki. Mõned nädalad tagasi sain intrigeeriva sõnumi, et Emajõel on jää lahti. See oli roheline tuli. Tuli minna ja mitte tagasi vaadata.

Ilmaprognoos oli paljulubav. +8 kraadi ja pilves selgimistega. Tuule kohtak äivat informatsiooni vaatan ilmateatest harva. See on enamasti teisejärguline info. Sedapuhku siiski mitte. Esimesel matkahommikul ärgates ulgus õues väga kõva tuul aga oli nagu tellitult 8 kraadi. Võrtsjärve kaldal Emajõe suudmes kogunes meid neli. Lisaks minule ja Jürgenile veel Tõnis ja Mihkel. Kasutusel oli kaks paati ning paatkonnad jagunesid vastavalt sellele, kes oli ennem süstaga ümber käinud ja kes mitte. Mina, kui mitmeid kordi süstaga ümber käinud matkaja sain oma paariliseks Mihkli. Tuul puhus Võrtsu pealt väga tugevalt, pinge oli kruvitud kriitilise punktini, matk võis alata.

Matka esimene tund oli kõige pingelisem. Vesi oli külm, tuul ja vool väga tugevad ning süsta tüürimismehhanism läks esimeses kurvis katki. Tagasiteed ei olnud. Täiskäik edasi!

TÜüri saima õnneks tööle ja andsime minna. Tuul ja vool kandsid tagant ja liikusime jõudsalt. Mõnus oli. Hirmus aga mõnus. Päike tuli kõrgele taevasse ja esimest pausi tehes oli lausa soe. Meri oli põlvini. Õige pea kui edasi liikuma hakkasime läks tüürimismehhanism taaskord katki. Et olukorda paremini mõista, siis kaotavad pikad mitmekohalised süstad ilma tüürita totaalselt juhitavuse. Kuna vool ja tuul olid väga tugevad, siis on see väga ebameeldiv tunne. Looduse meelevallas selg ees kiire hooga allavoolu minna. Õudus. Vesi oli vist 3 kraadi. Ei tahtnud väga ümber käia. Kui esimene rike seisnes pedaali küljest tulemises, siis teine rike seisnes nööri katkemises. Parandasime ära. Panime edasi.

Tuul oli tagant ja vool oli tugev. Matk edenes jõudsalt. Teise pausi tegime maalilise Kärevere silla all. Lisaks meie nelikule oli seal veel autotäis töökaid Kärevere mehi, kes jõid viskit ja lasid saluuti taeva poole. Meeleolukas.

Esimese päeva viimane lõik viis meid Tartusse SAKi sõudebaasi. Kurbusega pidin tõdema minu jaoks kuulujutu tasandil olevat tõsiasja, et Jänese rada tõesti jätkub peale raudtee silda. Ja jätkub pikalt. 5 või enam kilomeetrit. Ja seal ei ole ühtegi kanalit kaevatud või lõhutud silda. Kõik on korras. Anna ainult minna. Elasin 5 aastat Tartus seda võimalust kasutamata. Arvasin, et seal on ainult soo.

Päeva lõpetasime kerge prassiga ühes Tartu toitlustusasutuses. Maitsev oli.

Teine päev algas Tartu linnaga ja veel kõvema tuulega. Kohati oli tuule tõttu kiirus lausa kontrollimatu. Valisime Tartu võimsamat kiirkaatrit ja imetlesime uuselamurajoone. Esimese peatuse tegime Kaagvere mõisa ees, mis pidavat kuulus olema vägistavate tütarlaste poolest. Tormisel detsembripäeval kahjuks ei kohanud neist ühtegi. Üks vananev kalamees vaid valmistus piinliku põhjalikkusega suuremaks kalapüügiks. Niiskete riietega oli külm tuule käes seista ja paus seetõttu liiga pikaks ei veninud.

Jätkasime Luunja silla alt läbi Kavastu suunas. Tuul oli otse tagant, jõgi lai ja sirge. Purjetasime nagu vennad Tõnisted Soulis. Kiirused olid suured. Peale Kavastut tegime päeva viimase pausi Emajõe-Suursoo looduskeskuses. See paus päästis teatus mõttes meie päeva ja teatud mõttes jälle rikkus. Nõrgematel meist oli mõttes seal matk lõpetada, kuna aga pääsesime soojadesse siseruumidesse, kus meile pakuti kuuma kohvi ja piparkooke, siis kadus see mõte peast ja jätkasime tundmatusse. Ees ootas matka põnevaim osa. Minu hinnangul jäi sõita 2 tundi. Elu arvas teisiti.

Kuigi alguses oli ilmselgelt tormi silmas. Selge taeva all tuulevaikuses. Siis umbes tunni möödudes tõusis tuul ning õige pea hakkas ka hämaramaks minema. Kuigi loodus oli muljetavaldav, siis vähemalt minu keskendumine oli suunatud ellu jäämisele. Energia oli otsas. Oli külm. Pidime ületama tormise Kalli järve. See oli matka haripunktiks. Need kaks kilomeetrit pingutasin vist kõiki keha lihaseid maksimaalselt, et hoida tasakaalu ja võimakult kiiresti edasi liikuda. Väga ebameeldiv oli. Peale järve ületamist otsisime pisikese pealambi välja. Oli pime. Õnneks oli taevas selge ning mingi kuuvalgus siiski oli. Sõitsime selles suunas, kus vesi vastu läikis. Umbes kell 17.30 hakkas pimedusest vastu paistma vastu tulnud abilise pealamp. RÕõm oli suur. Matkale pani siiski ebameeldiva punkti süstast välja astudes põlvini vette kukkumine. Niigi alajahtunud kehale oli see juba liig. Läks umbes tund ennem kui ebameeldivatest külmavärinatest üle sain.

Aga matk õnnestus. Sõitsime kahe päevaga 110km. Seda umbes 15 tunniga. Nägime väga põnevat Eesti loodust ja seda väga erilisel ajal. Oli ju siiski talv, kuigi tehti soojarekordeid. Kuigi oli väga meeldiv ettevõtmine, siis järeldus sellest on täiesti vastupidine. Ei iial! Veespordiga peaks ikka tegelema suvel. Isegi kui sa vette ei kuku, saad sa märjaks ja külma ilmaga pole see kõige meeldivam tunne. Isegi kui omada kõige paremat varustust, saad sa ikka märjaks.

Isiklikult sain aga veeta kaks jooksuvaba päeva. Nautisin neid täiel rinnal.

Ma kirjutasin selle mitu päeva tagasi, ühe järjekordse jõulupeo kõrvalt. Ei mäleta täpselt mis kirjutasin siia. Loodetavasti on OK! Pildid on varastatud internetist.