Nädalavahetusel joostud Eesti Meistrivõistlused olid minu jaoks üllatavalt rasked. Ei osanud oodata, et eesti pehmed maastikud mulle nii rängalt mõjuvad. Täna, esmaspäeva hommikul, olen nagu maha murtud. Kõik lihased on pööraselt valusad ning mind valdab meeletu väsimus. Mõtetu on kangelast mängida. Oli raske nädalavahetus ja füüsiliselt polnud ma selleks valmis.
Võiks sammhaaval jooksu läbi käia tegelikult. Äkki keegi oskaks sellest õppida midagi. Teades oma füüsilist vormi ja enesetunnet on selge, et jooksin konkurentidest tehniliselt natuke parema jooksu. Õigetel hetkedel suutsin seisma jääda või rahulikulmalt võtta. Samas mitmes kohas, kus oleks pidanud kiiresti jooksma, ma seda ei suutnud. Jalad lihtsalt ei jõudnud.
Ei saa siiski oma sooritust kaugeltki mitte täiuslikuks pidada. Kuna sel kevadel pole ma Eesti metsades orienteerunud, siis oli kohanemisega raskusi. Kaart on objektidest tühi. Mets on tihe, niiet neid väheseid objektegi on raske näha. Mets surub oma tahtmise peale ja suunab sind vasakule ja paremale. Ainult füüsiliselt ja vaimselt tugev surus metsale oma tahtmise peale. Tundub, et laupäeval neid inimesi siiski stardis polnud.
Pudistasin siin ja seal natuke ning ajaline kaotus Timole kasvas eksponentsiaalse kiirusega. Kõige rohkem häirib viimasel pikemal etapid kaotatud aeg. Lihtsalt ei saanud kõlvikutest midagi aru ja siis raiusin ebaõnnestunud üldsuunaga punkti suunas. Kaotasin palju väärtuslikku aega. Kaotasin just selle osa ajast, mis mind nüüd igavesti närima jääb. Mitte võidu, vaid rahuldava soorituse.
Teatepäeval õnneks ei pidanud võidu jooksma. Jalad olid laupäevast väsinud ja võidu oleks olnud raske joosta. Üritasin läbida raja nii kergelt kui võimalik kulutades vahetuse võidu saamiseks võimalikult vähe energiat. Kaasvõistlejad tegid asja väga lihtsaks. Meeldetuletuseks noortele koondislastele enne Baltikate teadet - Õnnestumine teateorienteerumises tähendab ebaõnnestumise vältimist. Ehk siis ei pea olema kõige kiirem mees metsas, lihtsalt vigu ei tohi teha!
Endal päris vigu vältida ei õnnestunud. Kõige müstilisem oli teekond 12ndasse punkti. Sinna peaks tagasi jalutama minema. Enne seda sood oli kaduv rada, mis lõi pea täiesti sassi. Soo oli ka uskumatult pisike. Kuna endas kindel polnud, siis edasi joosta ei julgenud. Seisime ja arutasime seal minutikese asja. Siis liikusime edasi kuni tuli teerada ja seal seisime teise minuti. Müstika.
Millest nii halb vorm esimesel kevadisel tiitlivõistlusel? 10mila pikk öö. Maksimaalne pingutus öösel 1:15-3:00 pani taaskord korraliku põntsu. Peale seda olen küll puhanud, kuid head enesetunnet pole jooksu veel leidnud. Loodetavasti järjekordne puhkenädal võimaldab eesoleval laupäeval Balti MV tavarajal võidelda medali eest. Kui ei, siis teatekulla võtame ikka! Juhei!
1 kommentaar:
see soo teates enne 12. dat ei olnud niivõrd pisike, kui et temast paistis ainult see lõunapoolne kollane nokk, mis taas oli ümberringi kõrgete kallastega, et pea automaatselt joonistas sellele horisontaali ümber ja hakkas otsima mujalt. Noja üleliigne tee oli kah. Ei oleks pidanud kaarti uurima, ainult laduma:)
Alar
Postita kommentaar