Kümme miili põrguni

Viimased kolm nädalat on minu sportlikes tegemistes kõik asjad toimunud ühel põhjusel. Esimesed kaks nädalat tegin kõik endast oleneva, et joosta üks jooks hästi ja nüüd on kulunud nädal selle jooksu põhjustatud haavade lakkumiseks.

Talvel, peale esimesi õnnestunud treeningkuid, ütlesin kõva häälega klubi mänedžeridele, et tahan joosta 10milal pikka ööd. Kogemuse mõttes. Legende on pikalt öölt vist rohkem kui üheltki teiselt orienteerumisvõistluselt ja just sellepärast tahtsingi seda kogeda.

Täpsustuseks ütlen, et 10mila kümme miili pole sama, mis Saue Gümnaasiumi miilijooksu kümme korda järjest joosta. Samas seal minu joostud kolmas vahetus oli jämedalt öeldes 10 miili pikkune küll.

Eelmäng, ehk võistluseelsed nädalad!

Kui pandi lõplikult lukku, et jooksen 10milal kolmandat vahetust, milleks on 16,8 km pikkune ilma hajutuseta orienteerumisrada, siis oli põhjust natuke oma treeningud taas läbi mõelda. Kuna talv oli kehvavõita ja lõunas ma ei käinud, siis olin jooksnud väga vähe kiireid trenne ja väga vähe maastikutrenne. Mõtlen siinkohal just jooksu teedeta maastikul. See viga tuli kiiremas korras parandada.

Viisin kõik jooksud teeradadelt kõrvale, et harjuda pehmema pinnase ja põlve tõstmisega. Samas võistlus oli väga lähedal, niiet kahjuks sain teedeta maastikul joosta naeruväärselt vähe.

Võistluseelsel teisipäeval hankisin omale tugeva kurguvalu ja halva enesetunde. Võtsin kõik idamaised ravimid kasutusele, kuid neljapäeva õhtuks polnud veel enesetunne väga palju paranenud. Tegin nii terve näo pähe kui oskasin ja sõitsin ässadega laevale.

Laevas magatud 10 tundi tegid imesid. Rootsi mullale astusin juba oluliselt parema enesetundega. Olek oli veel kahtlane aga juba pigem terve kui haige.

Enne võistlust tegin kohapeal kaks treeningut. Mõlemad suhteliselt aktiivsed. Reedel jooksime Markusega suhteliselt reipal sammul 5km pikkuse raja ning laupäeval jooksin 12 minutit samal maastikul täiest jõust. Jalad olid haigusega saanud piisavalt puhkust aga hingamine oli kuidagi raske. Võttis jube võhmale. Orienteerumine sujus hästi ja tundsin, et olin valmis.

Lisaks füüsilisele poolele olin viimased nädalad ennast vaimselt mudinud juhuks, kui pakutakse vedurit kõige tugevamal tasemel. Minu jaoks tähendaks see 103 minutit põrgulikku valu. Valu, mis tuleb ära kannatada. Kuna talvised trennid olid õnnestunud, siis uskusin, et kannat selle valu ära.

Kulminatsioon

Kõige positiivsemates stsenaariumites nägin ennast startimas liidrina 10-20sek enne Anders Nordbergi. Meie klubi esimese vahetuse mees tegi, mis temalt oodati. Passis grupis kuni eelviimase punktini ja siis forsseeris natuke ja andis kaardi üle ca 10 sekundise eduga jälitajate ees. Fantastiline. Tõesti hea tunne oli vaadata oma klubi kasvõi korraks liidrina. Teises vahetuses püsis meie jooksja juhtgrupis, kuni öise orienteerumise komistuskivi (kõht) ta maha murdis. Väga vaevaliselt aga tahtejõuliselt surus ta ennast siiski lõpuni välja ja mina sain metsa 11. koha peal va 2,5 minutit liidrist hiljem. Algas see mille nimel olin treeninud.

30-50m kaugusel minu ees liikus suurel kiirusel pikk kõhetu mees seljal kiri Halden. Meie vahele jäi üks mees kelle seljas kiri Kristjansands. Minu aju oli kaks nädalat programmeeritud reageerima sellele esimesele nimele. Kiiresti möödusin Kristjansandist aga see ei viinud mind põrmugi lähemale Haldenile. K punktist algas suur tõus elektriliini alt. Tõesti suur tõus. Halden liigub ees nõtkelt ja kiiretsi. Annan endast maksimumi vahepeal Kristjansandi esindajale küünarnukiga hoope jagades. Halden ei tule lähemale. Mäe tipus on Haldenist saanud üks lamp kaugel ees. Kaarti ma veel vaadanud pole.

Tundub, et mäest üles jõudes alles pandi tempo peale. Haldeni lamp kaugeneb, võtame mingi skalbi ja üritame siluda trajektoori nii palju kui võimalik. Ees paistab mingi suurem rong. Tempo on võigas. Teises punktis saame rongi kätte. Kõik haagivad ennast mõnusalt Haldeni tuulde, keegi kaarti ei loe. Rong venib pikaks ja saan selle tagumise otsa mõnusalt kätte. Vaatan kaarti, pikk etapp. Rohkem ei jõua mõelda, rong lausa lendab. Rattad ei puuduta maad.

Mõne minuti pärast hakkab tempo väljakannatamatuks minema. Kaarti lugeda ei jõua. Pole aimu ka, kus oleme. Vahepeal jookseme raja peal, siis keerame mäele jookseme tiiru mäe peal ja tuleme sama targalt rajale tagasi. Kaarti loeb ainult üks mees, keegi midagi aru ei saa. Tempo on nii kõva, et hapnik ei jõua enam ajju.

Peale kolmandat punkti on tagant kuulda hullumeelset hingeldamist. Ei julge vaadata. Ripun grupi lõpus. Paar meest vist on juba maha jäänud. Minust mööduvad reipal sammul paar tiimi. Kalevan Rasti esindaja jookseb 10m metsa pool arutult energiat raisates. Aga liigub kiiresti ja näen kuidas ta mõne aja pärast sätib ennast selle rongi kõige soojemasse kohta. Otse veduri taha. Tempo on nii hull, et hakkan liiga tihti kukkuma. Ja selja taha vaatama. Tühjus. Rongi esimesed vagunid on juba väga kaugel ees.

Kuues punkt on tv-punkt, vedur on juba 28sekundi kaugusel. Jooksen mõtlematult veel eesolevate lampide peale, kuid vahe minu ees on juba 10 sekundi ringis. No ei jaksa enam. Kiire pilt kaardile tekitab minus paanika. Etapp on nii raske ja otse minekut on juba alustatud. Nüüd maha jääda ei saa, muidu eksin lootusetult ära. Lambid veel paistavad kui väga kaugel. Surun nii palju kui jaksan, kuid lambid aina kaugenevad. Ca 500m enne punkti enam lampe ei näe. Õnneks persetunne on treenitud sinna maale, et leian kiiresti kontakti kaardiga ja võtan punkti väga väikeste kadudega. Pea töötab, orienteeruda on mõnus. Järgmise lühikese etapi võtan rahulikult üle tipu ja siis suundun mööda teed ringi jooksma.

Tee peal tulevad vastu mõned jälitajad, kes on võtnud valiku vasakult ringi. Punkti piirkonda jõudes on jälle lambid ees, ja ärritavalt lähedal, võtan ühe grupist maha jäänud mehe skalbi ja suundund gruppi jälitama ning järgmisel etapil arutult kihutades teen kohe vea. Kaotan minuti ja rahunen maha. Järgmise etapi lõpul näen taas mäe otsas lampe. Kurat. Dejavu. Võtan punkti kadudeta ning suundund järgmise tv-punkti poole. Maastik on uskumatult rõve ja kallutab mu aina vasakule. Metsas tundus, et jooksin puhtalt aga tagantjärele kaardilt näen kui suure ringi tegin. Teerajal joostes laekub vasakult sisse jälitajate rong mille veduriteks on IFK Göteborg ja Delta. Haagin ennast kolmandale positsioonile ja kaifin natuke. Tempo on mõnus. Oluliselt aeglasem kui esimeses rongis. Loen kaarti ja jooksen mõnusalt rongi ladvikus kuni mõni etapp hiljem jääme kõik unistama ja tehase taga teeme 30sekundise vea. Satun grupi lõppu ja tuleb välja, et pole ebamugavat kohta kui grupi lõpus olla. Tempo kõigub koguaeg kõndimise ja spurtimise vahepeal. Mets ja maastik on sellised, et mööduda pole üleliia lihtne. Kus on ruumi, seal spurditakse. Kus on kitsas, seal kõnnitakse. Võtan järgmise kilomeetrite jooksul naeruväärsed 2 skalpi ja olen ikka grupi lõpus. Masendav.

Rahva eest läbi joostes olen nii grupi lõpus, et kaasaelajatele jääb mulje, et hakkan maha jääma. Nende rahustamiseks kiirendan ja võtan mõned skalbid. Enesetunne on tegelikult hea. Võtan ergutuseks veel geeli aga jooksitopsis lendav vesi ainult ninna.

Umbes viis minutit hiljem hakkab geel tööle, imeb keha vedelikust tühjaks. Mingil väiksel sooületusel tõmbab sääre kramppi. Närvi ajab raisk. Tõusudel kipuvad mehed kõndima ees ja möödumiseks pole ruumi. Närvi ajab raisk. "Jookske vorstid, muidu jääme maha". Endal sääred krampis.

Raja viimased kilomeetrid muutusi ei toonud. Pidev nihelemine ja siis korralik lõpuspurt ja läbi ta oligi. Lõpetades tundus, et üllatavalt kergelt olin pääsenud. Oleks esimesse rongi püsima jäänud oleks emotsioon teistsugune tõenäoliselt. Liidritest olin maas 6 minutit. Meeskond oli kohal 23. Nüüd algas võistlus.

Tagajärjed!

Väsimus väsimus väsimus... Kui alguses tundus, et polnudki nii hull, siis mida aeg edasi seda hullem tundub. Ööl peale võistlust ma eriti ei maganud. Jalad ja keha valutasid liiga palju. Pühapäeval tegime kerge sörgi, siis tundus enesetunne suht OK.

Esmaspäeval oli enesetunne nii ropp, et võtsin päeva taastumiseks.

Teisipäeval üritasin natuke trenni ka teha aga enesetunne oli nii ropp, et trenn jäi tunniseks sörgiks ja jõuetuteks hüppeharjutusteks.

Kolmapäeval fantaseerisin, et olen puhanud ja võin Tallinna lühirajal juba tirida. Eksisin! Minek oli väga vaevaline. Jalad olid väsinud!

Neljapäeval tegin rahuliku jooksuotsa. Keha ja jalad olid väga väsinud.

Reedel jooksin Keilas sprinti. Keha ja jalad olid väga väsinud. Minekut polnud. Kaotasin jooksuetappidel meestele, keda peaksin võitma.

Laupäeval ei treeninud. Isu tegelt oli aga aega mitte. Käisin saunas, leili ei kannatanud.

Pühapäeval käisin Punktijahil. Minek oli üli vaevaline. Võibolla, et selle nädala kõige vaevalisem. Kui lühikestel etappidel vaevaline minek ei häirinud, siis raja teisel poole pikkadel etappidel tundus, et kohe kohe läheb käigu peale üle.

Mis edasi?

Ei teagi! Eestikateni on 5 päeva. Praegu tundub võimatu, et seal mingeid imesid juhtub. Samas varem või hiljem peab ära taastuma ju. Kurat! Loodan parimat, valmistun veel paremaks.