vesi

Talv otsa sajab lund. Sajab iga päev. Mitte palju korraga. Ainult sentimeeter või kaks. Piisavalt, et katta määrdunud lumi uue puhta ilusa valge kihiga. Samas piisavalt vähe, et mitte põhjustada kaost. Vahel harva, mõned korras kuus, tuleb ka suurem sadu. Nii korralik, et paiskab sassi normaalse elurütmi. Halvab liikluse. Võimalik, et nõuab ka mõne ohvri. Umbes sama harva tuleb ka päev, kui lund ei saja. Paistab päike, külm päike. Sedasi talv otsa. Mida kevadele lähemale, seda paksemaks muutub maha sadanud lumevaip. Hea talve puhul lausa nii paksuks, et seal sees on ebamugav või lausa võimatu liikuda.

Siis aga saabub kevad. Päike hakkab juba piisavalt kõrget kaart taevasse joonistama, et ka natuke sooja anda. Linnud tulevad tagasi. Seelikud lähevad lühemaks. Ja mis parim, lumi sulab. Kogu see ilus paks lumekiht sulab imekiiresti veeks ja voolab hävitava jõuga ülekogu maa. Uputades ja hävitades kõik, mis tema teele jääb. Mida paksem oli talvega kogutud lumevaip, seda laastavam on kevadine vesi. Tsiteerides klassikuid: Looduse vastu ei saa!

Läinud talv oli väga hea talv. Lund sadas tihti, lund sadas palju. Sula ei olnud. Lumekiht paksenes ja paksenes. Kevadised veed on nüüd ajalooliselt võimsad. Kiirelt ehitatud cyproc seinaga uuselamurajoonid uputavad. Vesi surub peale. Looduse vastu ei saa!

Klassik ütles: "Peale mind tulgu või veeuputus!". Mina ütlen: "Ma tulen kui veeuputus!".

Tulemused

Tulemused