18 jaanuar 2010

Kas see ongi paradiis!?

Virolaiset naiset vauhdissa! Selline teadaanne tähistas meie jõudmist Lapimaale. Lugesin seda ajalehest Lounais Lappi hommikusöögil Tornio ABC bensukas. Ilmselgelt on Eesti naistel kiirus peal. Kuidas nad seda kiirust kontrollivad? Kuidas nad pidurdavad? Kuidas kiirendavad? Seda ma ei tea! Kuulutuse juures oli ka telefoninumber - 0700-399 177. Tõenäoliselt tuleb esimese nulli asemel Eestist helistades valida Soome suunakood +358. Kel huvi, helistage!
Lapimaale oli asja, sest veetsin äsja 8 päeva Olosel suusatades. Läksin sinna ainult ühe eesmärgiga - koguda palju suusakilomeetreid. Ja ainult seda ma tegingi! Jooksjana võtsin küll kaasa ka jooksutossud, aga sihtotstarbeliselt kasutasin neid täpselt 21 minutit.

Vaade Sammaltunturilt. Algav laskumine on 2,7km pikk ja võtab umbes 5 minutit. Teispidi sõites meeldiv tõus!
See oli minu esimene reis nii kaugele põhja ja mis siin salata, pea oli mul täis kõikvõimalikke eelarvamusi. Lühidalt öeldes ootasin, et mind ootab ees kottpime paukuva pakasega nädal. Kaasa võtsin ainult külma ilma varustuse, ainult külma ilma määrded ja pealambi. Tegelikkuses oli õhutemperatuur enamuse nädalast mõne miinuskraadi juures ja päevavalgust jagus piisavalt, et õige planeerimise korral ka kõige pikemad trennid valges ära teha. Kui kohale jõudes oli päeva faktiliseks pikkuseks 2 tundi ja ära tulles 3,5 tundi, siis reaalsuses oli kohale jõudes valgust kümnest kolmeni ja ära tulles üheksast neljani. Rohkemat ma ei vajanud. Natuke üllatav oli temperatuuri kõikumine. Kui eelneva elu jooksul olen kokku puutunud reegliga, et mida kõrgemale lähed, seda külmemaks läheb. Mingi rusikareegel on vist 1 kraad iga 100m kohta. Lapimaal on vastupidi. All mägede vahelistel soodel on enamasti ca 10 kraadi külmem kui üleval mäe otsas.

Puutumata rajalõik Olose ülemiselt ringilt.
Treeningplaani olin omal teinud väga monotoonse. Iga päeva peale oli kirjutatud üks asi - 3-5 tundi suusatamist rahulikus tempos. Teistest trennidest meeldejäävaimad olid kolm treeningut.
Esimene neist oli kohe esimene pikem sõit. Võtsin missiooniks kõik kohalikud rajad läbi sõita. Mingil hetkel võtsin suuna Pallase suusakeskuse peale. Kuskil 10km enne Pallast lõppes aga suusarada ära ja edasi tuli liikuda mööda kinni tuisanud mootorkelgujälge. Pallasele jõudsin ca kell 14. Päikese loojangust oli tund möödas ja valgust jagus umbes tunni jagu. Üllatusena sain teada, et loodetud Pallas-Olos suusarada pole sisse aetud. Kuna tuldud teed pidi oli Olosele 40km, siis valisin uue kinni tuisanud kelgujälje ja forsseerisin paaritõukeid paksus lumes 15km kuni valgustatud suusarajani. Oli hämar, oli hirmus ja ma olin Olosele jõudes väga väsinud. Positiivse noodina trenni juures nägin hämaras metsas kelgukoeri tegemas seda, milles nad kõige paremad on. Trenn kokku 5:36 ja 67km.

Lapin Kulta! Vaade Oloselt Ylläsele.
Teine meeleolukas treening oli minu mäesuusapäev. Varem kuulasin ma imestusega inimeste juttu, kes rääkisid mäesuusatamisest kui millegist väga väsitavast. Nüüd ma mõistan neid. Veetsin natuke alla viie tunni mäe peal ja jalad olid peale trenni tõesti väga väsinud. Võibolla oli asi selles, et ma ei kasutanud tõstukit vaid kõndisin mäest üles. Kokku jõudsin laskuda 15 korda ja tõusumeetreid kogusin 2300. Korralik tööpäev. Meeleolukas treening.

Sportlane lõunal! Selja taga on 7 tõusu Olostunturile.
Kirsiks tordi peal on minu lühikese elu pikim suusasõit, mis sobivalt lõpetas laagri. Üllatav oli aga tunne sõidu lõppedes. Ei olnud see väsimus mida ootasin või soovisin. Trenn kokku 5:51 ja 85,9km.
Laagrit kokku võttes tundub, et laager õnnestus täielikult. Olos jättis väga hea mulje. Minu jaoks olime seal väga sobival ajal, sest madalhooaja tõttu polnud radadel üldse inimesi ja mökki saime väga hea hinnaga. Suurim viga oli, et olin ainuke inimene, kes oli treeninglaagris. Ülejäänud neli inimest olid turistid. Väsitav kooslus minu jaoks. Õnneks pikk päev rajal väsitas mu piisavalt, et magasin ülejäänud tunnid suhteliselt mõnusasti.
Põhja-Soome elamus oli minu jaoks piisavalt positiivne, et tõenäoliselt võtan ta ka tulevatel aastatel kavva. Lisaks maalilisele loodusele ja headele treeningtingimustele oli kogu see värk ka väga odav. Olenevalt toitumisest ja auto ökonoomsusest on seal vabalt võimalik laager läbi viia ca 2000 krooniga (per kärss). Soovitan soojalt!
Laagrist jäi kontole 8 treeningut, kogupikkusega 435km ja aega kuluks neist 34 tundi ja 41 minutit. Suht toekas nädal, kas ka kasulik? Vähemalt oli tore!
Edasi tuleb kiiresti taastuda. Olen andnud lubaduse vastu pidada Sandri ja Markuse pakutavale tempole Winter Xdreamil. Teades, et nad kahekesi kompavad inimvõimete piire, siis saab raske olema. Kahtlemata tuleb väga raske võistlus. Kõhutunne ütleb, et suusatajate tund on lõpuks tulnud ja jooksjatele jääb seekord osalemisrõõm. Ets kae!

10 kommentaari:

Martin Simpson ütles ...

Jah.

Lauri ütles ...

Mõistan.

Lauri ütles ...

Mõistan.

Markus ütles ...

Kuu varem nägin ma samade mägede otsast ainult 10m kaugusele ja treenisin 2x vähem. Masu hakkab vist taanduma.

Anonüümne ütles ...

Väga vinged treeningkilomeetrid :O

Anonüümne ütles ...

See mees on hull, igatahes ...

Anonüümne ütles ...

Mis puudutab mäesuusatamist, siis võib see isegi tõstukiga üles sõites olla väga väsitav. Rahulikult kulgedes on mäesuusatamine mõnus viis looduses aega veeta.

Võta jäigad, mitte väga radikaalse raadiusega suusad, terita suuskadel kandid, märgi maha rada ja sõida seda rada nii agressiivselt kui suudad ja ma luban, et kui sa teed seda piisavalt hästi, siis sa karjud piimhappest, mis reitesse voolab. Õige asendi hoidmine muutub raja teises pooles raskeks, kui mitte võimatuks. Ühel hetkel tunned, et ei suuda enam suuski maha suruda ja sama tempoga jätkata. Kui sa seda tunnet pole tundnud, siis sa pole korralikult mäest ala sõitnud:)

Vaata olümpia ajal mäesuusatajaid ja mõtle miks nad üsna tihti keppidele toetavad finishis...

Risto Kiilberg ütles ...

Pets, sa oled loom ! Ma omaarust sõitsin ka viimasel nädalal üliagaralt suuska, sain kokku 210km :o)

eduardp ütles ...

... ja jõudsid pilte ka teha...
Kas need on kohalikud postkaardid?

Peeter ütles ...

Esimesed kolm pole postkaardid aga viimase sain tõesti Lapland Hotelsi Olose filiaali registratuurist 2 euro eest.
Oprja Deyvidile niipaljukest, et minu kõrvu need jutud ei sinu ega Alberto Tomba suust tulnud pole. Ikka enamasti selliste iga 2 minuti tagant jäägripause tegevate harrastaje suust, kes suuskade maha surumisega ei tegele vaid lasevad gravitatsioonil ennast rahulikult mäest alla kanda.