Ma peaksin siia kirjutama oma headest ja halvematest võistluskogemustest. Eelmine laupäev oli siiski mu hooaja peavõistlus. Aga emotsionaalselt oli kõikidest nädala sündmustest peajagu üle pühapäevaõhtune Metallica kontsert Helsingis.
Peale Jukola magamata ööd pole just kõige kergem mind käima tõmmata. Kahe soojendusbändi ajal nokkisin ikka korralikult. Aga lõpuks ei pidanud staarid isegi lavale ilmuma, et mind käima tõmmata. Piisas The Ecstacy of Goldi peale panemisest ja ma karjusin oma hääle ära.
Tegemist on Death Magneticu tuuriga ja seega mängiti uusim album ette peaagu et täies pikkuses. Tuleb tunnistada, et laivis on tegemist suurepärase albumiga. Kompromissitu andmine! Ja vanadest lugudest tuli esitamisele fantastiline valik lugusid – Sad but true, One, Enter Sandman, No Remorse, Seek and Destroy, Nothing Else Matters, Trapped Under Ice ja minu jaoks meeldiva žestina Turn the Page, mis on viimasel ajal mulle jubedalt meeldima hakanud. Kindlasti ei tulnud mulle kõik meelde. I peale oleks mahlase täpi pannud Orioni mängimine aga noh, see oleks juba liiga hea olnud.
See oli minu kolmas Metallica kontsert ja kahtlemata kõige parem nendest. Tõenäoliselt ei olnud asi bändis. Nemad mängivad ju alati perfektselt. Aga kõik kontserti ümbritsev. Sisehall ja totaalselt väljamüüdud kontsert tagasid selle, et valdavas enamuses olid kõik hardcore Metallica fännid. Lava ehitus nii, et publik seda ümbritseb, on alati tasemel. Ja noh, lugude valik kindlasti!
For Whom The Bell Tolls, Fight Fire With Fire ja Master of Puppets ka loomulikult!
Kokku siis välismaa keeles öeldes 2 hours and 10 minutes of pure good oldfashioned family entertainment.
Jukolast nii palju, et oli korralik keevitamine. Sellise publiku ees sellist ühisstarti joostes ja esireast startides oli sama tunne, mis Jamesil järgmisel õhtul Hartwall Areenal oli. Esimene etapp oli üllatus aga mitte negatiivne. Anti ju siiski odavalt kolmandik rajast ära. Tee peal olin natuke aeglane aga siiski piisavalt kiire. Teise ja kolmanda etapiga kaotasin asjatult umbes 45 sekundit. Metsas olin kiire ja enesekindel. Tihedamates kohtades, kui aeglased soomlased ette jäid, sõimasin neid suguelundite nimedega. Lausa müstiline, kui aeglaselt võivad osad inimesed metsas joosta ja samas lõpetada nii kõrgetel kohtadel. Jooksu lõpus tegin ebakindlusest tingitud toore vea ja kaotasin ligi minuti sellega. Üldiselt jäin siiki sooritusega rahule. Tõin meeskonna piisavalt heal löögipositsioonil välja ja füüsiline vorm oli piisavalt tasemel, et lõpetada liidritega koos.
Esimesse jooksin paremalt mööda teed kahel põhjusel, et mitte 1400 mehega trügides ennast liigselt võistluse alguses ära väsitada ja kuna ma lihtsalt otse nii kiiresti väga head varianti ei näinud. Seda eriti just punkti ründamise seisukohalt. Kaotasin 43 sekundit.
Põhjamaade Meistrivõistlustest ja MK etappidest kirjutan teine kord.
Õnnitlused SKMile läbi aegade parima eesti tiimi tulemuse eest!!! Kõva raisk!
Esimese vahetuse tulemused
3 kommentaari:
viskilaul ka oli?
SKM! õnnitlused vastuvõetud, tänud!
Kontserdielamused panid muidugi suu vett jooksma.
erik
Postita kommentaar