27 märts 2006
Espana - hooaja avavõistlus
Hooaja avalöögiks kujunes laagri viimastel päevadel peetud kohalik suurvõistlus XIX TROFEO INTERNACIONAL "MARTIN KRONLUND". Võistlus peeti kivisel, suurte kõrguste vahedega ning peitlikul maastikul. Enamus treeninguid olime läbiviinud hästi nähtavates ning joostavates metsades. Lisaks muutunud maastikele üllatas ka kohalik madalrõhkkond, mis kostitas mõlemal võistluspäeval paduvihma ja +5 kraadini langenud temperatuuriga.
H21E 12,2km. 23KP 560m. tõusu
I päeva etapiajad
I päeva etapiajad
H21E 7,0km 19KP 175 m. tõusu
II päeva etapiajad
Kuigi tegemist ei olnud oluliste startidega ei saanud ma oma tehniliste sooritustega kuidagi rahule jääda. Mõlemal päeval tegin rumalaid KP läbimise vigu. Lasin ennast enne KPd liialt lõdvaks ja lootsin, et tähised „jalutavad“ ise vastu. Vaatamata kaardipildile olid KP ümbrused tihti umbmäärased, kui etappi peal ei pööranud kaardilt puuduvatele kividele ja kaljudele tähelepanu siis KP rõngas hakkasid lisaobjektid liigset tähelepanu nõudma. Lisaks veel Eesti maastkutüübist kaasa kasvanud sündroom – kui oled rõnga läheduses siis on KP juba käes! Kuid nii Hispaanias, kui ka nt. Skandinaavias see reegel ei kehti. Tihti muutusin enne KPd hooletuks, täpislugemise ja „attack point´i“ asemel üritasin punkte õnne peale tabada. Tihedas ja peitlikus maastikuosas maksis see mulle mitmeid minuteid. Teiseks olulisemaks probleemiks oli nn. sotsiaalne surve. Lasin ennast liigselt häirida kaasvõistlejatest. Olen selle probleemiga ka varem maadelnud ning lõikasin näppu ka nüüdsel trofee jahil. Kõige totram asi juhtus II päeval, kui startisin lõpus. Enne oma starti kasutasin võimalust ja vaatasin lõpetanute aegu. Ma ei pööranud sellele infole enne tähelepanu, kui olin raja teisel poolel teinud rumala KP võtmise vea. Peale seda algas võidujooks kellaga. Kuigi olin teadlik, et see ei saa hästi lõppeda ei suutnud ma ennast talitseda ning keerutasin halvast kaardilugemisest ning liiga kiirest tempost tingituna 14 KP juures ülearused 2 minutit.
Kokkuvõtes oli see vajalik kogemus. Ka eelmine hooaeg algas väga nutuste startidega. Sellest seisust on võimalik ainult paremaks saada. Eriti positiivselt mõjus asjaolu, et tundsin ennast füüsiliselt väga hästi ja suutsin probleemideta pingutada. Kuigi kiiruslikud võimed olid veel kesised siis tundub, et talvine töö on läinud korda ning vastupidavuses arengus peaks olema samm edasi astutud.
Eilne (26.03) sünnipäevalaps trofee jahil. Viimase KP number vajab kontrollimist.
24 märts 2006
Kangelasi pole meile vaja
Idee Göteborgi minna pakkus aastavahetuse paiku välja Sander. Tal oli seal tutvusi, kes pakkusid välja kaardid ja elamise Sävedaleni klubimajas. Reeglina lõpevat talv Rooti läänerannikul veebruariga, märtsi alguse võistluskalender on juba tihe. Panime endki nädalavahetuseks kolmele võistluspäevale kirja.
Saatus nägi tänavust kevadet ette aga teisiti. Nooremad jöteborilased polevat sellist asja oma elus näinudki. Metsa alla oli liialdamata 10–40 cm lund, linnaümbruse jooksuradadel nägime kannatlike koolitajate juhtimisel liikumas algajate suusatajate gruppe.
Lumeoludest tulenevalt pidime piirduma ühe kaarditrenniga päevas — rohkem lumes joosta oleks jalgadele juba liiga kurnav olnud. Rootsile iseloomulikult olid kõik maastikud klubimaja lähiümbruses, 15 km kaugusele kaardile sõitsime vaid korra, korra käisime autoga ka 5 km kaugusel maastikul. Õhtul jooksime maja juures Björnåsbergeti kaardil valgustatud jooksuradadel (2,5 km ringil) või metsaradadel (piinliku täpsusega kaardile vastavalt lumme sisse joostud). Korra sai käidud ka linnas mustlastega ujumas.
Mõned kaardid
Öjersjö. Tagantjärele vaadates andis sel kaardil kõige suuremaid kiirusi arendada. Tegime igaüks ~1,5 km raja (kaardil minu oma), panime selle maha, vahetasime kaardid ja jooksime teiste omad läbi. Kui Petsi kahekilomeetrine killer välja arvata, tulid päris lahedad ringid. Hoolimata aeglastest kiirustest õnnestus mõni isegi veale meelitada. Aega läks koos punktide mahapanemisega mul 1.31.
Partille-Gunnilse. A2 formaadis kaart Säve oru põhjakaldalt oli meie tavarajavenüüks. Kuigi lõunasse vaatavad nõlvad paistsid maanteelt täiesti lumevabad, oli kõrgemal metsa all lund küll ja küll. 7-kilomeetrise ühisstardi ja hajutusega raja jooksin ma 1.50-ga. Mul oli pikem hajutus ka. Ülimalt ebaselge oli 5. punkti kant. Lõpp pakkus atraktiivseid vaateid orule ja linnale.
(nime ei mäleta). Upplandis Triangelni pesa lähedal läbisid Sander ja Pets väikese ringi (otse 6–12) 1.50-ga. Olevat palju lund olnud. Vägagi. Lauri proovis ka metsa minna, aga jäi lumme kinni ja tuli autosse tagasi. Endal valutas põlv. Umbes kuu aja pärast loodavad nad seal juba võistlusi pidada. Optimistid.
Isiklikult lõppes see laager mulle veidi halvasti, kuna kui keegi meile laagris pealkirjas toodud lauset pidevalt meelde ei tuletanud, kippusid trennid minema pikaks ja väsitavaks. Ja mu vasak põlv osutus allaandjaks, nii et kaks viimast laagripäeva jäid mul päris vahele, laupäeva öösel oli valus isegi voodis külge keerates jalga kõverdada. Asi siiski areneb, suusatada pole probleemi ja teisipäeval sai tee peal lühikese jooksu ka ilma hädata tehtud.
Saatus nägi tänavust kevadet ette aga teisiti. Nooremad jöteborilased polevat sellist asja oma elus näinudki. Metsa alla oli liialdamata 10–40 cm lund, linnaümbruse jooksuradadel nägime kannatlike koolitajate juhtimisel liikumas algajate suusatajate gruppe.
Lumeoludest tulenevalt pidime piirduma ühe kaarditrenniga päevas — rohkem lumes joosta oleks jalgadele juba liiga kurnav olnud. Rootsile iseloomulikult olid kõik maastikud klubimaja lähiümbruses, 15 km kaugusele kaardile sõitsime vaid korra, korra käisime autoga ka 5 km kaugusel maastikul. Õhtul jooksime maja juures Björnåsbergeti kaardil valgustatud jooksuradadel (2,5 km ringil) või metsaradadel (piinliku täpsusega kaardile vastavalt lumme sisse joostud). Korra sai käidud ka linnas mustlastega ujumas.
Mõned kaardid
Öjersjö. Tagantjärele vaadates andis sel kaardil kõige suuremaid kiirusi arendada. Tegime igaüks ~1,5 km raja (kaardil minu oma), panime selle maha, vahetasime kaardid ja jooksime teiste omad läbi. Kui Petsi kahekilomeetrine killer välja arvata, tulid päris lahedad ringid. Hoolimata aeglastest kiirustest õnnestus mõni isegi veale meelitada. Aega läks koos punktide mahapanemisega mul 1.31.
Partille-Gunnilse. A2 formaadis kaart Säve oru põhjakaldalt oli meie tavarajavenüüks. Kuigi lõunasse vaatavad nõlvad paistsid maanteelt täiesti lumevabad, oli kõrgemal metsa all lund küll ja küll. 7-kilomeetrise ühisstardi ja hajutusega raja jooksin ma 1.50-ga. Mul oli pikem hajutus ka. Ülimalt ebaselge oli 5. punkti kant. Lõpp pakkus atraktiivseid vaateid orule ja linnale.
(nime ei mäleta). Upplandis Triangelni pesa lähedal läbisid Sander ja Pets väikese ringi (otse 6–12) 1.50-ga. Olevat palju lund olnud. Vägagi. Lauri proovis ka metsa minna, aga jäi lumme kinni ja tuli autosse tagasi. Endal valutas põlv. Umbes kuu aja pärast loodavad nad seal juba võistlusi pidada. Optimistid.Isiklikult lõppes see laager mulle veidi halvasti, kuna kui keegi meile laagris pealkirjas toodud lauset pidevalt meelde ei tuletanud, kippusid trennid minema pikaks ja väsitavaks. Ja mu vasak põlv osutus allaandjaks, nii et kaks viimast laagripäeva jäid mul päris vahele, laupäeva öösel oli valus isegi voodis külge keerates jalga kõverdada. Asi siiski areneb, suusatada pole probleemi ja teisipäeval sai tee peal lühikese jooksu ka ilma hädata tehtud.
21 märts 2006
Espana; osa 4
Mis siis vahepeal on toimunud? Noh, rõve töö ikka. Uni, söök, trenn ja nii päevast päeva. Täna on laagri 9 päev. Väsimus on kontidesse pugemas, hommikune uni maitseb järjest paremini. Homme-ülehomme teeme viimased treeningud, need ei saa kindlasti kerged olema. Homme jookseme WRE võistlust, kus eliidi rada on 12,5 km 560 tõusu meetriga. Pühapäeva sisustame kindlasti orienteerudes. Vahepeal saime tunda Hispaania kevade mõnusid. Viis päikselist päeva on oma jälje jätnud – särk on seljas! Täna saabus meile madalrõhkkond, koos vihmaga. Tundub, et peame sellega laagri lõpuni arvestama. Vähemalt ei ole lund. Allpool väike ülevaade tehtud treeningutest.
IV päev – sõitsime 150 km. põhja, et osaleda kohalikul päevakul. Kuigi tegemist oli vabastardiga oli eliidile ette valmistatud korralik 12 km. rada. eriti üllatav oli, et raja keskosas kasutati 1:5000 reljeefikaarti. Mul kujunes sellest raske jõuproov. Sooritus käis üles alla, kohati jooksin väga hästi, samas tegin ikka väga idiootseid vigasid. Reljeefikaardil suutsin ligi 7´ lisakaare teha. Alguse asi. Füüsilise poolega jäin rahule, teravaust ei olnud, kuid jõudsin lõpuni pingutada.
V päev – hommikul jooksime 1500-1700 m. kõrgusel pikaotsa. Vaated olid võimsad. Kohati oli teedel veel vana lund.
Õhtul liikusime Madridi poole, et orienteeruda La Berzosas. Treening, avatud, kuid väga kivisel ja tehnilisel maastikul, kujunes ühisstardi imiteerimiseks. Kõik lõppes sõbralikult.
VI päev – puhkepäev. Tegime väljasõidu Segoviasse. Pärnu suurune linn on üle Hispaania kuulus oma 1. sajandist pärineva akvedukti, uhke katedraali ja võimsa Alcazari kindluse poolest. Õhtul kerge sörk.
VII päev – tegime korraliku orienteerumispäeva. Hommikul jooksin 11,5 km raja Peguerinoses, 1600 m. kõrgusel. Väga meeleolukas treening. Maastik oli hästi läbitav, kuid kohati väga detailne ja tehniline. Õhtul jooksime juba lõunapool Almaroxi maastikul, kus ma laagri avapäeval päevakut jooksin. Seekord sain trenni tunda ka kohaliku „rohelist viirutust“, noh ei olnud väga meeldiv. Tore oli siiski orienteeruda.
VIII päev – hommikul jooksime 1500-1600 m. peal.
Õhtul osalesime aga lühiraja tirimisel, mis korraldati kohalikele ning laagris viibivatele külalisorienteerujatele. Tore oli ennast tehnilisel lühirajal proovile panna. Eriti arvestades asjaolu, et pühapäevane jooks oli pehmelt öeldes ebaõnnestunud. Vajasin tõestust, et suudan ka korralikult joosta. Vaatamata veale 1 KPs ja valutavale kõhule suutsin teha korraliku soorituse. Siiski tehnika kallal on vaja palju tööd teha, just keskendumise vallas on momendil asjad segased.
IX päev – enne võistlust tegin jälle kergema päeva. Vaatamata saabunud madalrõhkonnale käisin hommikul mägedes orienteerumas. Kasutasin treeningus 1:7500 ja 1:10000 kaarte. Üleminek toimus päris hästi. Ma pole vist elus suuremate kaljude vahel jooksnud, kui seda olid 7500 asuvad lärakad. Kuigi kaardipilt on selge, tundub asi maastikul kohati uskumatult keeruline. Ümberringi ainult kivid.
Laagri vimastel päevadel osalesime M. Kronlundi auhinna õistlusel. Võistluse kommentaarid ja kaardid üritab selle nädala jooksul avalikustada. Eestis on lumi maas. Krt. Pool päeva kodus ja juba igatsen El Escoriali taga.
IV päev – sõitsime 150 km. põhja, et osaleda kohalikul päevakul. Kuigi tegemist oli vabastardiga oli eliidile ette valmistatud korralik 12 km. rada. eriti üllatav oli, et raja keskosas kasutati 1:5000 reljeefikaarti. Mul kujunes sellest raske jõuproov. Sooritus käis üles alla, kohati jooksin väga hästi, samas tegin ikka väga idiootseid vigasid. Reljeefikaardil suutsin ligi 7´ lisakaare teha. Alguse asi. Füüsilise poolega jäin rahule, teravaust ei olnud, kuid jõudsin lõpuni pingutada.
V päev – hommikul jooksime 1500-1700 m. kõrgusel pikaotsa. Vaated olid võimsad. Kohati oli teedel veel vana lund.
Õhtul liikusime Madridi poole, et orienteeruda La Berzosas. Treening, avatud, kuid väga kivisel ja tehnilisel maastikul, kujunes ühisstardi imiteerimiseks. Kõik lõppes sõbralikult.
VI päev – puhkepäev. Tegime väljasõidu Segoviasse. Pärnu suurune linn on üle Hispaania kuulus oma 1. sajandist pärineva akvedukti, uhke katedraali ja võimsa Alcazari kindluse poolest. Õhtul kerge sörk.
VII päev – tegime korraliku orienteerumispäeva. Hommikul jooksin 11,5 km raja Peguerinoses, 1600 m. kõrgusel. Väga meeleolukas treening. Maastik oli hästi läbitav, kuid kohati väga detailne ja tehniline. Õhtul jooksime juba lõunapool Almaroxi maastikul, kus ma laagri avapäeval päevakut jooksin. Seekord sain trenni tunda ka kohaliku „rohelist viirutust“, noh ei olnud väga meeldiv. Tore oli siiski orienteeruda.
VIII päev – hommikul jooksime 1500-1600 m. peal.
Õhtul osalesime aga lühiraja tirimisel, mis korraldati kohalikele ning laagris viibivatele külalisorienteerujatele. Tore oli ennast tehnilisel lühirajal proovile panna. Eriti arvestades asjaolu, et pühapäevane jooks oli pehmelt öeldes ebaõnnestunud. Vajasin tõestust, et suudan ka korralikult joosta. Vaatamata veale 1 KPs ja valutavale kõhule suutsin teha korraliku soorituse. Siiski tehnika kallal on vaja palju tööd teha, just keskendumise vallas on momendil asjad segased.
IX päev – enne võistlust tegin jälle kergema päeva. Vaatamata saabunud madalrõhkonnale käisin hommikul mägedes orienteerumas. Kasutasin treeningus 1:7500 ja 1:10000 kaarte. Üleminek toimus päris hästi. Ma pole vist elus suuremate kaljude vahel jooksnud, kui seda olid 7500 asuvad lärakad. Kuigi kaardipilt on selge, tundub asi maastikul kohati uskumatult keeruline. Ümberringi ainult kivid.
Laagri vimastel päevadel osalesime M. Kronlundi auhinna õistlusel. Võistluse kommentaarid ja kaardid üritab selle nädala jooksul avalikustada. Eestis on lumi maas. Krt. Pool päeva kodus ja juba igatsen El Escoriali taga.
14 märts 2006
Espana; osa 3
Nii, täna võistlust ei olnud. Oli treening. Hommikul sõitsime üles mägedesse (Peguerinos), kus 4 päeva tagasi oli veel kohati põlvini lumi. Samuti üritasime sinna pääseda eelmisel aastal laagris olles aga ka siis takistas lumi sinna pääsu (teed ei olnudki, see oli üleni lume all). Nüüd saime läbi, sest korralik soojus kuni 17 kraadi oli oma töö teinud ning lumi oli kahanenud.
Hommikune trenn oli pikk jooksuots. Alustasime 1700 m kõrguselt, tasapisi allapoole, siis vahepeal üles ning jälle alla. Jooks kulmineerus lõpus 30 min pideva tõusuga ning ajaga 130 min. Eesti sellist asja ei saa. Kogu selle tõusu jooksul oli ~50 m horisontaalset osa. Näha olevad pildid on tehtud 1700 m peal stardis-finishis. Lõpus lasime verd, oli punasem küll:)
Õhtul orienteerumine La Berzosas. 8,2 km. Mina jooksin rahulikult, aega läks 70 min. Oli korralik kaljumaastik, tehniline, samas aluspind kohati suhteliselt hästi joostav. Väga meeleolukas päev oli.
Eelmine aasta olime samas kohas laagris ning tegelikult ei teadnud me paljudest headest maastikest, mis siin täitsa lähedal on. Kahju. See aasta oleme rootslase Per Sterneri organiseerimisel ning kõige olulisem on see, et on korralikud kaardid korralikel maastikel ning ka punkti lipikud on kõik metsades. Kaif. Ei ole mingit leiutamist nagu tavaliselt, et kas olen ikka õiges kohas.
Ühesõnaga – kõige olulisem on paigas. Meie ülesanne on ainult tirida.
Laupäeval oli päevak, mille peasponsoriks oli Shell (otsi pildilt tähist!). Homme paneme ka võistluse kaardi välja.
Hommikune trenn oli pikk jooksuots. Alustasime 1700 m kõrguselt, tasapisi allapoole, siis vahepeal üles ning jälle alla. Jooks kulmineerus lõpus 30 min pideva tõusuga ning ajaga 130 min. Eesti sellist asja ei saa. Kogu selle tõusu jooksul oli ~50 m horisontaalset osa. Näha olevad pildid on tehtud 1700 m peal stardis-finishis. Lõpus lasime verd, oli punasem küll:)
Õhtul orienteerumine La Berzosas. 8,2 km. Mina jooksin rahulikult, aega läks 70 min. Oli korralik kaljumaastik, tehniline, samas aluspind kohati suhteliselt hästi joostav. Väga meeleolukas päev oli.
Eelmine aasta olime samas kohas laagris ning tegelikult ei teadnud me paljudest headest maastikest, mis siin täitsa lähedal on. Kahju. See aasta oleme rootslase Per Sterneri organiseerimisel ning kõige olulisem on see, et on korralikud kaardid korralikel maastikel ning ka punkti lipikud on kõik metsades. Kaif. Ei ole mingit leiutamist nagu tavaliselt, et kas olen ikka õiges kohas.
Ühesõnaga – kõige olulisem on paigas. Meie ülesanne on ainult tirida.
Laupäeval oli päevak, mille peasponsoriks oli Shell (otsi pildilt tähist!). Homme paneme ka võistluse kaardi välja.
11 märts 2006
Espana; osa2
Täna toimus sportlastel „väljasõidu istung“. Vanakeste eestvedamisel otsustasime sõita laagripaigast 130 km. kaugusel asuvatele kaartidele ning veeta seal terve päev. Kuigi ilm oli tuuline ja ebameeldiv suutsime plaanitu, kaks orienteerumistreeningut, ellu viia. Maastikuks oli hästi läbitav ning suuri kiirusi lubav düünimaastik. Maastik võimaldas isegi treeningul arendada tempot 5 min/km.
Minu hommikuseks harjutuseks oli 13km. rada 15:000 kaardil. Tehniliselt kulges jooks rahuldavalt, sekka mõned vääratused seoses halva keskendumisega. Palju halvema üllatuse valmistas aga lihaskonditsioon. Peale 30´ jooksu hakkasid reielihased lihtsalt vaikselt „peedistuma“. Pinnas oli suhteliselt pehme ning tundub, et Eestis lumes sees kakerdades ennast maastikul jooksmiseks korralikult ette ei valmista. Raja peale kulus 72´. Emotsioon oli siiski hea.
Õhtul läbisin 7 km. raja 10:000 kaardil. see oli üks neist harukordsetest jooksudest kus võid öelda, et KPde läbimisel lisaaega ei kulunud. Kolm head – kaart, nähtavus ja läbitavus – tagasid olukorra, kus vea tegemine oli keeruline. Hiljem mõtlesime, kui palju kuluks sarnasel maastikul liikumiseks maailmaeliidil. Noh, 4.10-4.20 vast. Nii, et kiire. Pühapäevane külavõistlus-päevak tuleb sarnasel maastikul, eks siis saame näha, kui suurt kiirust meie praegune vorm kannatab.
Peale teist treeningpäeva tunnen, et ei ole veel saavutanud piisavat head treeningkonditsiooni. Trennid on läinud tahtmatult liialt intensiivseteks. Lisaks ei ole lihaskond maastikul jooksuks veel hästi valmis. Samas tean, et minul võtab uude keskkonda sisse elamine tihti kauem aega. Teengi homme kergema päeva. Loodetavasti loksub enesetunne järgmiseks nädalaks korda. Varasematel aastatel on taoline stsenaarium toiminud.
10 märts 2006
Espana; osa 1
OLA!
Mina ja Erkki teostame viimast hooaja eelset lihvi Hispaanias. Oleme laagripaigaks valinud Madridi külje all asuva San Escoriali. Ümbritsetuna kuni 2500 m. mägedest oleme leidnud elamiseks 900 m. kõrgusel asuva kämpingu. Laagri eesmärgiks on võimalikult palju orienteeruda ning teha hooaja avastardid. Kuigi kõrgemal asuvad maastikud on veel lume all, leidub ka madalamal väga põnevaid kaarte.
Minu jaoks oli tänane laagri esimene päev. Erkki, ambitsioonika sportlasena, saabus kaks päeva varem. Lisaks pakuvad meile seltskonda Rain, Timmo ja Markus. Lähipäevadel on siiakanti lisandumas veel eestlasest orienteerujaid.
Esimene päev algas kohe kohaliku päevakuga kiirel, kuid kohati väga tehnilisel maastikul. Korraldajad pakkusid meile 6,4 km ja 16 KPga raja. Oma jooksuga jäin üldjoontes rahule, kuigi otse reisilt tulnuna ei suutnud ma füüsiliselt leida head jooksurütmi. Lisaks mõned tehnilised vääratused. Harjumatu oli ka kohaliku „tarmaku“ komme KPd tihedate põõsaste sisse peita. Selletõttu tuli nii mõnegi KP objekti juures lisakaari teha. Lumetuisusest Tallinnast saabununa ei osanud ma paremat treeningut aga lootagi. Superlux.
Täna oli meist kiireim Erkki, kes läbis raja 39´. Ise kommenteeris ta, et tundis ennast suurepäraselt ning tal puudusid tõsiselt võetavad konkurendid. Õnnitleme Erkkit päevaku võidu eest, loomulikult helistas ka Juan Carlos. Minul läks aega 41´, Rainil 42´, Timmol 43´ ja suurt kala püüdma läinud Markusel 50´.
Õhtul tegime kerge 60´ taastava. Homme liigume 130 km. põhjapoole ja teeme kahe kaarditrenniga päeva Vallodolidi lähedal. Kaardipilt on igal juhul palju lubav.
Adios!
Mina ja Erkki teostame viimast hooaja eelset lihvi Hispaanias. Oleme laagripaigaks valinud Madridi külje all asuva San Escoriali. Ümbritsetuna kuni 2500 m. mägedest oleme leidnud elamiseks 900 m. kõrgusel asuva kämpingu. Laagri eesmärgiks on võimalikult palju orienteeruda ning teha hooaja avastardid. Kuigi kõrgemal asuvad maastikud on veel lume all, leidub ka madalamal väga põnevaid kaarte.
Minu jaoks oli tänane laagri esimene päev. Erkki, ambitsioonika sportlasena, saabus kaks päeva varem. Lisaks pakuvad meile seltskonda Rain, Timmo ja Markus. Lähipäevadel on siiakanti lisandumas veel eestlasest orienteerujaid.
Esimene päev algas kohe kohaliku päevakuga kiirel, kuid kohati väga tehnilisel maastikul. Korraldajad pakkusid meile 6,4 km ja 16 KPga raja. Oma jooksuga jäin üldjoontes rahule, kuigi otse reisilt tulnuna ei suutnud ma füüsiliselt leida head jooksurütmi. Lisaks mõned tehnilised vääratused. Harjumatu oli ka kohaliku „tarmaku“ komme KPd tihedate põõsaste sisse peita. Selletõttu tuli nii mõnegi KP objekti juures lisakaari teha. Lumetuisusest Tallinnast saabununa ei osanud ma paremat treeningut aga lootagi. Superlux.
Täna oli meist kiireim Erkki, kes läbis raja 39´. Ise kommenteeris ta, et tundis ennast suurepäraselt ning tal puudusid tõsiselt võetavad konkurendid. Õnnitleme Erkkit päevaku võidu eest, loomulikult helistas ka Juan Carlos. Minul läks aega 41´, Rainil 42´, Timmol 43´ ja suurt kala püüdma läinud Markusel 50´.
Õhtul tegime kerge 60´ taastava. Homme liigume 130 km. põhjapoole ja teeme kahe kaarditrenniga päeva Vallodolidi lähedal. Kaardipilt on igal juhul palju lubav.
Adios!
08 märts 2006
Talve finaal
Niisiis kõik hingega orienteerujad ootavad, et siia tuleks jutt sellest kuidas ma kaardil trenne teen ja sisehallis lõike jooksen, et kevadel hirmsas löögihoos olla, aga võta näpust.
Läinud pühapäeval toimus Haanjas minule juba traditsiooniks saanud talve grand finale ehk sedakorda siis 34. Haanja Maraton. Kuna tartu maratonil oli tehnilistel ja võibolla ka muudel põhjustel jäänud purakas välja laskmata, siis oli viimane võimalus seda teha Haanjas.
Eelmisel aastal saadud 126. koha üle olin oma mäletamist mööda maru õnnelik ja pidasin seda heaks sõiduks ja hindasin oma suusavormi ka heaks siis. See aasta natuke uurisin tulemusi ja kalkuleerisin omale välja koha natukese eespool, nii kuskil 50-70. Suusad valmistasin ette hoolega. Võtsin käiku Erikult saadud suusad, millega ma Tartu Maratonile ei julgenud veel sõitma minna, kuna pidasin libisemisomadusi viletsateks. Kaks nädalat töötlust ja vaeva hiljem olid nad arvatavasti valmis. Otsustasin ka minna teatud riskile välja ja panin pidamist mõlemast otsast mõned sentimeetrid vähem, et mittem inigl juhul ei hakkaks pidamine libisemist pärssima.
Starti läksin aga enamasti ühe mõttega - mul oli üks kana kitkuda ja selle kana nimi oli Erik. Ma ei teadnud ta stardinumbrit ja oamst arust teda endast eespool ei näinud, niiet tuli kõvasti alustada ja oligi korras. Endal oli stardikoht teise grupi suhteliselt ees otsas. Tagant oli veel väga vihasena ründamas Marek ja natuke vähem vihasena Jürgen.
Varem polnud ma nii eest startinud mitte kuskil ja ausalt öeldes ei osanud sellist tempot ette kujutadagi. Kõik hakkasid hirmsalt panema ja kõigil oli vaja kogaueg mööda sõita. Üks paras loomade sõit oli. Võtsin rahulikult kuni kolmanda kilomeetrini kui tuldi uuesti suusastaadionilt läbi, siis hakkasin oma positsiooni rajal otsima. Suure tmepo pealt veel võistlejatest möödumine aga suretas kogu keha. Kui taaskord staadionile tuldi kuskil 8km peal, siis oli ikka olukord väga kehva ja plaanisin matkama hakkamist. Ei olnud seda õiget tunnet tirimiseks. Eriti ei andnud ka jõudu see, et liidrid paistsid napi 3 minuti kaugusel, mis rohkem ehmatas kui motiveeris.
Siiski suutsin sõitu jätkata teatud asjaoludel ja Kurgjärve TPs ootas mind ees üllatus. Väga viletsas olekus Erik. Mul oli olnud kerge plaan enne starti, et kui teda näen, siis sõidan temaga koos kuni Mõrvaritõusuni 35ndal kilomeetril ja siis üritan äraminekukatset. Seda plaani asusin ka lahendama, sest tempo tundus mõnus selle piimhappe koguse kohta.
Ei läinud siiski kaua kui tundsin liiga palju teravust endas. Möödusin Erikust ja surusin järgnevate sõitjate poole. Edasine sõit läkski selles stiilis, et surusin seni kuni piimhape juba ninast välja tuli, siis tõmbasin mingi grupi taha puhkama ja siis taas tempsi. Kuskil 20 kilomeetri peal sain mööda grupist, kus sõitis naiste 2. koht. 25km peal kuulsin infot mis hõigati sellele naisele, et Suija on 2 minutit ees. Oma koha leidsin pikemaks joogipunktis 26km peal. Haakisin ennast mingi grupi sappa kus sõitis ka Raul Kudre. Tempo tundus hea. Vahepeal kippusin isegi maha jääma grupist. 5km hiljem siiski selle grupi tempo rauges ja ja grupp lagunes. Tuli taas rünnakule minna. 33km peal joogipunktis järsku vasakpööret tehes nägin silmanurgas Eriku kuju liikumas 50m maas minust. See sundis mind alustama lõpukiirendust. Sealt edasi ei jätnud ma enam midagi rajale. Surusin nii palju kui sain. Mõrvarist jooksin kääri üles. Peale seda sõitsin mööda veel ühest eessõitjast, kes mind lõpu eel siiski ära karistas.
Lõpusirgel oli juba olukord väga raske, nagu üldse ei liiguks. Tundus, et sõit oli hea olnud aga üllatus oli siiski suur kui kella kinni pannes vaatas seal 2.09.55 vastu. Eelmise aasta 2.27 oli purustatud. Koht lõpuprotokollis oli 38. Kudre ja Erik tulid 40 sekundi sees kohe tagant. Silja Suija jäi 79 sekundi kaugusele ja võitjad 15 minuti kaugusele. Kõik oli läinud hästi.
Tagant tulevatest tegi Jürgen kindlasti hea sõidu kuigi ta lipe oli olnud erakiordselt halb. Marek oli suure tuhinaga üritanud meid kinni püüda aga oli küpsenud. Mingit kõlakat kuulsin ka oksendamisest aga selle jutu tõesust ei kontrollinud.
Endal on hea meel eriti enda taastumise üle. Sellist piimhapet pole ammu tundun, suuremate kiirenduste lõpus ei tahtnud enam käed liikuda ja kops oli nii kinni kui saab aga siis peale kerget tempolangust ja kuni 1km pikkust puhkust mingi grupi lõpus oli tunne alati suht värske.
Plaanisin selle sõiduga suusad nurka panna suveks aga kahjuks on eestis ilus talv kevadeti ja see nädal veel mõned lõõgastavad sõidud teen. tuli ka pakkumine tasuta Tallinna Maratoni sõita pühapäeva. Selles veel kindel pole aga kardan, et peab minema. Seekord siiski enam mitte nii tõsiselt sõitma. Nädala eesmärk on siiski 7 korda jooksmas käia nädala jooksul. Viimase 3 kuu keskmine on 3 korda.
Kui Alaver näeb millise sammuga ma sealt tagant tuleb, siis kutsub ta mu koondisesse ka!!!
Ametlikud tulemused:
http://www.haanjamaraton.ee/tulemused/40km2006.html
Läinud pühapäeval toimus Haanjas minule juba traditsiooniks saanud talve grand finale ehk sedakorda siis 34. Haanja Maraton. Kuna tartu maratonil oli tehnilistel ja võibolla ka muudel põhjustel jäänud purakas välja laskmata, siis oli viimane võimalus seda teha Haanjas.
Eelmisel aastal saadud 126. koha üle olin oma mäletamist mööda maru õnnelik ja pidasin seda heaks sõiduks ja hindasin oma suusavormi ka heaks siis. See aasta natuke uurisin tulemusi ja kalkuleerisin omale välja koha natukese eespool, nii kuskil 50-70. Suusad valmistasin ette hoolega. Võtsin käiku Erikult saadud suusad, millega ma Tartu Maratonile ei julgenud veel sõitma minna, kuna pidasin libisemisomadusi viletsateks. Kaks nädalat töötlust ja vaeva hiljem olid nad arvatavasti valmis. Otsustasin ka minna teatud riskile välja ja panin pidamist mõlemast otsast mõned sentimeetrid vähem, et mittem inigl juhul ei hakkaks pidamine libisemist pärssima.
Starti läksin aga enamasti ühe mõttega - mul oli üks kana kitkuda ja selle kana nimi oli Erik. Ma ei teadnud ta stardinumbrit ja oamst arust teda endast eespool ei näinud, niiet tuli kõvasti alustada ja oligi korras. Endal oli stardikoht teise grupi suhteliselt ees otsas. Tagant oli veel väga vihasena ründamas Marek ja natuke vähem vihasena Jürgen.
Varem polnud ma nii eest startinud mitte kuskil ja ausalt öeldes ei osanud sellist tempot ette kujutadagi. Kõik hakkasid hirmsalt panema ja kõigil oli vaja kogaueg mööda sõita. Üks paras loomade sõit oli. Võtsin rahulikult kuni kolmanda kilomeetrini kui tuldi uuesti suusastaadionilt läbi, siis hakkasin oma positsiooni rajal otsima. Suure tmepo pealt veel võistlejatest möödumine aga suretas kogu keha. Kui taaskord staadionile tuldi kuskil 8km peal, siis oli ikka olukord väga kehva ja plaanisin matkama hakkamist. Ei olnud seda õiget tunnet tirimiseks. Eriti ei andnud ka jõudu see, et liidrid paistsid napi 3 minuti kaugusel, mis rohkem ehmatas kui motiveeris.
Siiski suutsin sõitu jätkata teatud asjaoludel ja Kurgjärve TPs ootas mind ees üllatus. Väga viletsas olekus Erik. Mul oli olnud kerge plaan enne starti, et kui teda näen, siis sõidan temaga koos kuni Mõrvaritõusuni 35ndal kilomeetril ja siis üritan äraminekukatset. Seda plaani asusin ka lahendama, sest tempo tundus mõnus selle piimhappe koguse kohta.
Ei läinud siiski kaua kui tundsin liiga palju teravust endas. Möödusin Erikust ja surusin järgnevate sõitjate poole. Edasine sõit läkski selles stiilis, et surusin seni kuni piimhape juba ninast välja tuli, siis tõmbasin mingi grupi taha puhkama ja siis taas tempsi. Kuskil 20 kilomeetri peal sain mööda grupist, kus sõitis naiste 2. koht. 25km peal kuulsin infot mis hõigati sellele naisele, et Suija on 2 minutit ees. Oma koha leidsin pikemaks joogipunktis 26km peal. Haakisin ennast mingi grupi sappa kus sõitis ka Raul Kudre. Tempo tundus hea. Vahepeal kippusin isegi maha jääma grupist. 5km hiljem siiski selle grupi tempo rauges ja ja grupp lagunes. Tuli taas rünnakule minna. 33km peal joogipunktis järsku vasakpööret tehes nägin silmanurgas Eriku kuju liikumas 50m maas minust. See sundis mind alustama lõpukiirendust. Sealt edasi ei jätnud ma enam midagi rajale. Surusin nii palju kui sain. Mõrvarist jooksin kääri üles. Peale seda sõitsin mööda veel ühest eessõitjast, kes mind lõpu eel siiski ära karistas.
Lõpusirgel oli juba olukord väga raske, nagu üldse ei liiguks. Tundus, et sõit oli hea olnud aga üllatus oli siiski suur kui kella kinni pannes vaatas seal 2.09.55 vastu. Eelmise aasta 2.27 oli purustatud. Koht lõpuprotokollis oli 38. Kudre ja Erik tulid 40 sekundi sees kohe tagant. Silja Suija jäi 79 sekundi kaugusele ja võitjad 15 minuti kaugusele. Kõik oli läinud hästi.
Tagant tulevatest tegi Jürgen kindlasti hea sõidu kuigi ta lipe oli olnud erakiordselt halb. Marek oli suure tuhinaga üritanud meid kinni püüda aga oli küpsenud. Mingit kõlakat kuulsin ka oksendamisest aga selle jutu tõesust ei kontrollinud.
Endal on hea meel eriti enda taastumise üle. Sellist piimhapet pole ammu tundun, suuremate kiirenduste lõpus ei tahtnud enam käed liikuda ja kops oli nii kinni kui saab aga siis peale kerget tempolangust ja kuni 1km pikkust puhkust mingi grupi lõpus oli tunne alati suht värske.
Plaanisin selle sõiduga suusad nurka panna suveks aga kahjuks on eestis ilus talv kevadeti ja see nädal veel mõned lõõgastavad sõidud teen. tuli ka pakkumine tasuta Tallinna Maratoni sõita pühapäeva. Selles veel kindel pole aga kardan, et peab minema. Seekord siiski enam mitte nii tõsiselt sõitma. Nädala eesmärk on siiski 7 korda jooksmas käia nädala jooksul. Viimase 3 kuu keskmine on 3 korda.
Kui Alaver näeb millise sammuga ma sealt tagant tuleb, siis kutsub ta mu koondisesse ka!!!
Ametlikud tulemused:
http://www.haanjamaraton.ee/tulemused/40km2006.html
Tellimine:
Postitused (Atom)