Tere Kevad!

Talvised selga- ja isiksust murdvad treeningud on selleks hooajaks tehtud. Aeg on suunata pilgud tulevikku, puhata ja timmida kiirust. Ukse taga on palju olulisi võistlusi, eriti just klubi jaoks. Paljud küsimused vajavad vastuseid. Kas Tammed suudavad tõusta taas Jüriöö valitsejateks? Kas Kiilberg on edetabelivõistlustel sama terav kui Tarmaku päevakutel? Kas Aadli hoolimata oma kõrgele eale ikka areneb? Kas Jürgen suudab lõpuks oma kiiruse realiseerida ka orienteerumisrajal? Mida uut on Lauri Zavoodis õppinud? Kas Tammede meeskond suudab parandada kohta EMV teates? Ja loomulikult omalt poolt, et kas tegin talvel üle või tabasin naelapead?
Eks mõnele küsimusele saame vastuse juba lähinädalate jooksul. Teistega võib minna kuni sügiseni. Ets kae...
Kevadine avapauk on juba tehtud - Nõmme Maantejooks. 5km pikkune võistlusrada kulges mööda lumiseid ja vesiseid nõmme tänavaid. Jooksjate nimekiri polnud küll kõige aukartustäratavam kuid siiski, eestis olevad jooksjad olid enamuses stardis. Jooksu domineeris luumulikult kuuldavasti olümpiaks valmistuv Košelev aga kaugel tema selja taga käis palju põnevam heitlus.
Pildil on näha tüüpiline situatsioon jälitajate grupis. Lumest, lägast ning uskumatult aeglasest esimesest kilomeetrist hoolimata on lõpuajad suhteliselt mõistlikud. Areng on kindlasti toimunud positiivses suunas. Ainult Jürgenil võibolla on natuke vaja järele mõelda. Kui meie Aadliga kaotasime oma 5000m aegadele nii 15-20 sekundit, siis Jürgenil oli see number ca 50sek.
Enda jooksust nii palju, et jäi vist puudu sellisest lõppkiirusest. Seni kaua kuni rada oli selline vahelduvam (esimesed 1,5 km ja viimane km) siis jooks sujus, aga see 2-2,5km täiesti tuima andmist raja keskel oli minu jaoks liig. Sellist kiirust mul jalgades veel polnud, et seal grupi sabas istuda. Aga samas oli esimene jooks peale sügisesi jooksuvõistlusi, kus sain ennast täitsa punasesse sisse joostud. Tunne on veel selline, et siit saab ainult paremaks minna.

Tulemused

Järgmine võistlus siis juba sellel nädalavahetusel, kus saab ennast sobivamal rajal proovile panna kui 5km tänavaid. Eelmisel nädalal tehtud lumes sumpamised tegid küll vasaku jala kannakõõlusele natuke liiga aga nädalavahetuseks loodan sellest valust üle saada ja hakata vaikselt talvel tehtud tööd realiseerima...

Klubi kokkutulek Ida-Virumaal

Klubiline tegevus ei ole viimastel aastatel olnud Saue Tammede kõige tugevam külg. Spordiklubi kui selline peaks koosnema kahest põhikomponendist – spordist ja klubist. Paraku aga anonüümseks jääda soovinud mõtleja arvates on meie klubis liiga palju sporti ja liiga vähe klubi. Õnneks on tekkinud nüüd rida inimesi, kellel on aega ja energiat, et organiseerida ka klubilist tegevust. Esimese sammuna oli ca 15 klubiliiget koos Suunto Gamesi ajal, kui oli organiseeritud ühine majutus. Ja nüüd kaks nädalat tagasi oli juba suurema üritusena Tammede klubi kokkutulek Ida-Virumaal Raudkivi turismitalus.

Programm sai alguse Kohtla-Nõmme Kaevanduspargi muuseumis, kus tehti meile põhjalik ekskursioon, mille kulminatsiooniks oli sõit eesti ainukese metrooga, ehk miniatuurse maa-aluse elektrirongiga, mille eesmärgiks oli hommikul kaevurid kaugele ja sügavale viia ning ellujäänud õhtuti tagasi tuua. Enne maapinnale naasmist nuumati klubiliikmete soolestikku kaevurilõunaga.

Täis kõhtudega tammed jätkasid oma teekonda ida suunas. Ees ootas orienteerumine Sinimäe alevikku ümbritsevatel mägedel. Esimene lumi, puudulik sportlik ja vaimne ettevalmistus sundisid nii mõnegi jooksja planeeritust pikemaks metsa jääma. Jooksu korraldajad suutsid üllatada erakordselt suurte nõlvadega ning kohalikud elanikud suutsid üllatada kolme SI jaama varastamisega. Kõigest hoolimata oli meeldiv orienteerumiselamus, mis lõi kõik eeldused meeldivaks saunaks ja õhtusöögiks.

Õhtu jätkus juba Raudkivi turismitalus, kus ootas eest Sillamäe kohalik õlu, kuum saun, külm tiik ja kõige populaarsemaks kujunenud tünnisaun. Tünnis istuti kuni naha kortsumiseni ja siis veel tund aega. Üldharidusliku osana pidas Tõnu Raid loengu Eestit kujutavatest ajaloolistest kaartidest, millele järgnes nostalgiline reis minevikku läbi Saue Tammede ajalugu puudutavate fotode. Fotoshow parimateks paladeks oli Aadli mullet ja Edithi ja Marleeni Anne Veski tüüpi soengud. Tugevama juurestikuga tammed lõpetasid oma pidustused kella nelja ajal tiigis, nõrgemad magasid siis juba sügavat und.

Pühapäeva hommikul jätkus kultuuriprogramm Narva kindluses. 1,5 tunnise ekskursiooni suurimaks elamuseks minule oli siiski ülevalt tornis Narva linna ja Ivangorodi vaatamine. Peale linnuse külastamist meie teed hargnesid. Meie Jürgeni ja Chiefiga läksime tagasi Raudkivi talus, kust alustasime jooksu Narva-Jõesuu suunas, teised läksid vaatama bastionit ning lõpetasid oma Narva külastuse maailma parimas kogupererestoranis.

Jooks Narva-Jõesuus oli jälle elamus omaette - meeletud häärberid, unustamatu arhidektuur, Land Cruiserites vennasrahvas. Kuigi linn oli kõvasti amortiseerunud, võis siiski ette kujutada milline kuurort see omal ajal olla võis.

Viimane reisi sihtpunkt oli meil Sillamäe. Linnas, kus elab ca 4% eestlasi, tekkis isegi kerge välismaalase tunne kui Konsumis eesti keeles makarone küsin. Makaronide ja kohukestega varustatuna pidasime romantilise pikniku Mere pst lõpus olevate imekauniste treppide jalamil ja nautisime meid ümbritsevat 40ndate ja 50ndate aastate arhidektuuriansamblit.

Lugu sai nüüd äraütlemata kehv aga sellest hoolimata oli väga meeleolukas üritus. Jääb üle vaid loota, et see ei jäänud üheks sähvatuseks vaid sellest kujuneb pigem meeldiv traditsioon. Juba oli kuulda ideid, et talvel peaks tegema ka suusalaagri Käärikul või Jõulumäel. Kuna ise suurem organiseerija ei ole, siis panen pöidlad pihku ja jään ootama.

PS! Suured tänud OK Jõhvikale radade eest ja veel suuremad tänud Raudkivi talu rahvale ja ürituse korraldajatele!


Rada Grenaderimäel. Võitis Jürgen!

Rada Pargimäel. Võitjad puudusid!

Pilt 1. Tõnu Raid oma parimate õpilastega Kohtla-Nõmme Kaevandusmuuseumis.
Pilt 2. Aadli võttis kodust ise kiivri kaasa!
Pilt 3. Sakummi puudust ei tekkinud ka õhtu edenedes...
Pilt 4. Enrique ei pidanud paljuks tähtsa päeva puhul Raudkivi talust läbi astuda ja mõned lood esitada!
Pilt 5. SK Saue Tammed seltskond ühe klubi asutaja kuju juures.
Pilt 6. Narva kindlusest sai eelneval õhtul söödu puistata otse tänavasillutisele.

THE TIMO SILD EXPERIENCE

Sellest mõistest täpsema arusaamise andmiseks lahkaks ma selle lahti osadeks. Iga osa individuaalselt ei oma suuremat sorti tähendust aga kui need osad üksteise järel teatud järjekorras ritta seada, on neil lausa kosmiline tähendus.

The on tarkade raamatute andmetel inglise keeles kasutatav eesliide, mis viitab mingile konkreetsele inimesele või nähtusele.
Timo Sild on saksakeelse wikipedia andmetel eine Einzelperson mit Gott mögen Energien und phänomenale Geschwindigkeit¹. Eesti keeles öeldsed oleks see midagi sellist, et inimene või muu kahel jalal liikuv olend, kes suudab liikuda fenomenaalse kiirusega ja kellel on jumalale sarnande jõud.

Sõnaraamatud annavad sõnale experience vasteks kogemus, läbielamus, kogema, tundma. Antud kontekstis tabavad need sõnad kõik naelapead. Tasub ka ära märkida, et sõna experience tuleneb originaalis sõnast experiment, mis labaselt tõlkides tähendab eksperimenti. See väike nüanss tuleb edaspidist arvestades kõrva taha panna.
Nii lihtne kui see ka ei tundu, on seekord meil selline situatsioon, kus 1+2+3≠6. Meie juhtumi juures võrdub 1+2+3 erinevatel andmetel kas imaginaararvuga või lõpmatusega. Ehk siis kõik osad kokku liidetuna tähendab The Timo Sild experience tundmatu ja meeletu loodusnähtuse kogemist. Erinevatele inimestele võib see lõppeda erinevalt. Üle maailma on registreeritud juhtumeid, kus sellise kogemuse saanud inimesed on lõpetanud vaimuhaiglates, tavalistes haiglates, maapiirkondades või lausa hauas. Alati on leidnud hulljulgeid, kes ennast proovile pannes panevad lõpptulemusena proovile oma lähedaste armastuse ja kannatuse.
Nädalavahetusel toimunud KoKu jooksul (väiksema lugemusega inimestele vihjeks, et KoKu on lühendatult Kobras Kuulutaja, sõltumatu paberil häälekandja, mis ilmus 2002-2004. Rohkem saate lugeda http://www.hot.ee/kobraskuulutaja/ ) sain mina just ühe sellise elamuse osaliseks!

Suunto Games

Seda tõde, et võistlused on orienteerujale parim treening ei kuule enam nii palju. Selle asemel kõlab üha rohkem mõttevälgatusi teemadel motivatsioon ja motiveeritus, tähtis ja tähtsusetu start.

Ühes artiklist just lugesin, et üks praegusi maailma orienteerumise valitsejaid teeb suurusjärgus 50% oma treeningutest kaardiga metsas. Seda ligi 700 tunniste aastate juures. Iseenda laiskust teades saan kohe käsi südamel öelda, et mina iseseisvalt ei suuda nii palju kaartidel käia. Seega ainukese lahendusena näen igal võimalusel võistlustel käimist. Aastaga koguneb nii koos üksikute iseseisvate treeningutega kokku kuskil 50-60 tunni jagu orienteerumist, mis moodustab kogutreeningust närused 12-15%.
Mitmekordsel olümpiavõitjal Lasse Virenil oli matemaatiline lähenemine kiirete ja aeglaste trennide vahekorrale selline, et talvel 1/3 ja võistlushooajal 1/2. Ehk siis 25-33% treeningutest on kiired. Selle valemi järgi võib vabalt joosta iga nädalavahetus võistluse ja teha veel nädala sees 1-2 kiiret trenni. Ja võib-olla saab nii olümpiavõitjaks…

Sellised mõttekäigud tõi mulle nädalavahetusel toimunud Suunto Games. Miks küll inimesed, kes reklaamivad ennast orienteerujatena, ei käi orienteerumas? Hea maastik, hea korraldus ja ilus ilm ei suutnud masse kokku ajada. Ainukesed rahvarohked klassid tundusid olevad kõikvõimalikud B klassid. Seal konkurentsist puudu ei tulnud vist küll mitte kellelgi.

Jooksudest nii palju, et esimene päev suutsin paljude punktidega teha selliseid 30 sekundilisi pisivigu. Ei saanud punkti piirkonnas punktile pihta. Starti läksin uhiuute naeltega, mis raja keskel otsustasid halastamatult hõõruma hakata. Jalas oli välja töötanud mingi eriti kareda pinnaga sisetalla, mis sõi mul ühe soki kanna alt ja mõlema jala päkad hõõrus nii valusaks, et ebatasasel pinnal oli valu lausa talumatu.
Teine päev oli oluliselt parem. Algusest peale jooksin kiiresti ja puhtalt. Kui püüdsin kinni Silveri, siis tempo pigem kasvas veelgi ja ilmselt kasvas liiga suurekski. Suutsin võtta nii kiirelt vale punkti ära, ise ka ei uskunud. Edasi jooksin ka kiiresti ja puhtalt ja lõpus oli juba hea tunne, et olen teinud lõpuks see aasta ühe jooksu, millega saab täiesti rahule jääda aga see illusioon purunes tuhandeks killuks kohe kui SI pulga maha laadisin. Raja lõpuosas väänasin raginaga paremat jalga, mis pärast jooksu maha jahtudes ikka väga korralikku valu tegema hakkas ja nüüd mõnusalt paistes on. Kui jalg mõne päevaga paremaks ei lähe, siis võib juhtuda, et tegemist oli nüüd viimase orienteerumisega ja seega mõru maik tiirleb suus kevadeni. Ehk pakuvad lohutust mõned sügisesed jooksuvõistlused.

1. päev:
Tulemused
Rajad

2. päev:
Tulemused
Rajad

Suunto Gamesi raames toimus ka üle aastate ka väiksemat sorti klubi koosolek. Ja minu Tammedes oldud aastate jooksul esimene tõsisem ühine klubitegevus. Loomulikult oleks võinud rohkem rahvast kohal olla aga hea oli seegi tulemus. Oli meeleolukas õhtu korraliku sauna, kadakaviha ja ohtra kultuurijutuga.