Suunto Games

Seda tõde, et võistlused on orienteerujale parim treening ei kuule enam nii palju. Selle asemel kõlab üha rohkem mõttevälgatusi teemadel motivatsioon ja motiveeritus, tähtis ja tähtsusetu start.

Ühes artiklist just lugesin, et üks praegusi maailma orienteerumise valitsejaid teeb suurusjärgus 50% oma treeningutest kaardiga metsas. Seda ligi 700 tunniste aastate juures. Iseenda laiskust teades saan kohe käsi südamel öelda, et mina iseseisvalt ei suuda nii palju kaartidel käia. Seega ainukese lahendusena näen igal võimalusel võistlustel käimist. Aastaga koguneb nii koos üksikute iseseisvate treeningutega kokku kuskil 50-60 tunni jagu orienteerumist, mis moodustab kogutreeningust närused 12-15%.
Mitmekordsel olümpiavõitjal Lasse Virenil oli matemaatiline lähenemine kiirete ja aeglaste trennide vahekorrale selline, et talvel 1/3 ja võistlushooajal 1/2. Ehk siis 25-33% treeningutest on kiired. Selle valemi järgi võib vabalt joosta iga nädalavahetus võistluse ja teha veel nädala sees 1-2 kiiret trenni. Ja võib-olla saab nii olümpiavõitjaks…

Sellised mõttekäigud tõi mulle nädalavahetusel toimunud Suunto Games. Miks küll inimesed, kes reklaamivad ennast orienteerujatena, ei käi orienteerumas? Hea maastik, hea korraldus ja ilus ilm ei suutnud masse kokku ajada. Ainukesed rahvarohked klassid tundusid olevad kõikvõimalikud B klassid. Seal konkurentsist puudu ei tulnud vist küll mitte kellelgi.

Jooksudest nii palju, et esimene päev suutsin paljude punktidega teha selliseid 30 sekundilisi pisivigu. Ei saanud punkti piirkonnas punktile pihta. Starti läksin uhiuute naeltega, mis raja keskel otsustasid halastamatult hõõruma hakata. Jalas oli välja töötanud mingi eriti kareda pinnaga sisetalla, mis sõi mul ühe soki kanna alt ja mõlema jala päkad hõõrus nii valusaks, et ebatasasel pinnal oli valu lausa talumatu.
Teine päev oli oluliselt parem. Algusest peale jooksin kiiresti ja puhtalt. Kui püüdsin kinni Silveri, siis tempo pigem kasvas veelgi ja ilmselt kasvas liiga suurekski. Suutsin võtta nii kiirelt vale punkti ära, ise ka ei uskunud. Edasi jooksin ka kiiresti ja puhtalt ja lõpus oli juba hea tunne, et olen teinud lõpuks see aasta ühe jooksu, millega saab täiesti rahule jääda aga see illusioon purunes tuhandeks killuks kohe kui SI pulga maha laadisin. Raja lõpuosas väänasin raginaga paremat jalga, mis pärast jooksu maha jahtudes ikka väga korralikku valu tegema hakkas ja nüüd mõnusalt paistes on. Kui jalg mõne päevaga paremaks ei lähe, siis võib juhtuda, et tegemist oli nüüd viimase orienteerumisega ja seega mõru maik tiirleb suus kevadeni. Ehk pakuvad lohutust mõned sügisesed jooksuvõistlused.

1. päev:
Tulemused
Rajad

2. päev:
Tulemused
Rajad

Suunto Gamesi raames toimus ka üle aastate ka väiksemat sorti klubi koosolek. Ja minu Tammedes oldud aastate jooksul esimene tõsisem ühine klubitegevus. Loomulikult oleks võinud rohkem rahvast kohal olla aga hea oli seegi tulemus. Oli meeleolukas õhtu korraliku sauna, kadakaviha ja ohtra kultuurijutuga.