31 august 2005

EMV tavarada

Laupäeval 27. septembril toimusid Värska taga Kitsemägedes järjekordsed Eesti Meistrivõistlused orienteerumises. Augusti lõppudele kohaselt tavarajal. Maastik tõotas tulla kiire, rajad olid pikad ja kaardi nime järgi võis tunduda, et on ka mägi kaardil. H21E klassi rada oli planeeritud suhteliselt pikk - 18km ja 27kp. Kuna valud vasakus puusaliigeses on mind treeningutest kõrval hoidnud juuli lõpupäevadest alates, siis minu jaoks vajas sellise pikkusega jooks juba erilist valmistumist ja erivarustuse kasutusele võtmist. Rajale võtsin kaasa kolm väikest geeli ja joogikoti ca 1,5l spordijoogiga. Enne starti sain küll kõva kriitikat selle suhtes aga infostendilt lugesin, et on vaid kaks joogipunkti ja otsus langes joogikoti kasuks.
Rada ise suuri elamusi ei pakkunud. Enamuses rõhuti jooksukiirusele, millega kahjuks mina hiilata ei saanud. Esimesed kaks punkti üllatasid natukese ootamatu lehtpuumetsaga. Jõudsin juba mõelda, et kaua mul sellises metsas 18km läbimisele kulub. Alguses ei saanud eriti jooksu sujuma ja liiga palju lootsin heale õnnele, mida seekord kõige rohkem kahjuks polnud! Esimese punktiga kerge kaas vasakult, viga olulist nagu pole aga 15-20 sekundit oleks kiirem olnud küll. Teise punktiga kiirustasin tee pealt maha keeramisega ja sattusin orvandise, mis tuli juba valest suunast sisse. Seal oli ka punkt, see mind sinna kiskuski. Kerge mõtlemise ja liiga suure ringiga rohelisega märgitud metsas kaotasin ca minuti. Kolmanda punkti suunas hakkasin jälle jooksma liiga mõtlemata. 100m punktist välja jõudnud, leidsin eest nutuses seisus naiste koondiseliidri Kirti, kellele näitasin kiiruga meie asukohta (Kirti katkestas vist ikkagi). Jooksin kaarti oluliselt vaatamata suunaga suure tee suunas. Selle tulemusena jooksin läbi suhteliselt märja ja kõrge taimestikuga soo, mis tegi jalga kohe raskemaks. Punkti endaga raskusi polnud aga etapil kaotasin taas liiga palju.
Neljanda punkti poole jooksma asudes ootas ees esimene etapi moodi asi. Üritasin tempot üleval hoida ja selle tõttu ei näinud ühtegi head lahendust etapile ja seega surusin lihtsalt suunaga peale. Kui olin alla soo juurde jõudnud, siis oli etapi lahendus mulle selge ja edasi oli vaid minek kuni pareamlt suurem mägi sisse sõidab. Viies punkt sujus raskusteta ja enamus etapist kuuendani. Kuuendat punkti ootasin olevat orvandi lõpus. Looduses aga jäid need lohud juba eraldi süsteemina orvandist välja ja seega vahetult enne lohke otsustasin alla poole tagasi liikuda, et orvanist mitte välja minna. Mõistsin oma viga suhteliselt kiiresti aga viga siiski piisav. Seitsmendat punkti olin omast arust neljandasse minnes juba näinud ja nii jooksingi kaarti oluliselt vaatamata sinna aga üllatusena polnudki see minu punkt. Seitmses punkt asetses kõrval lohus. Kaheksanda jooksin ringi ümbes nina, mis vist oli mõttetu kuna 2,5m joonega selline nõlv ei ole suur. Üheksanda punktiga läksin suunaga kuni lohk-orvand nähtuseni teisel pool väikest teed ja seal läksin ilgelt hästi juskui peale punktile aga jooksin hoopis peaaegu 100m jagu mööda kus ootas mingi punkt nr39. Oleks peaaegu ära võtnud selle aga igaks juhuks kontrollisin ja meil oli hoopis 70. Kerge mõtlemine ja siis jooksin enda punkti. Kaotus 2 minutit.
Edasine jooks hakkas juba vaikselt sujuma. Suuremaid vigu suutsin vältida. Üksi oli raske tempot üleval hoida. 16nda punktiga jooksin natuke liiga paremale alguses ja siis lollakalt üle väga märja soo. Mõned kümned sekundid läksid sinna. 19ndas punktis korjasin enda rongi Taavi Nurme. Üritasin temast ka kohe lahti saada aga Taavi hiilgas hea treenitusega või siis mina halvaga. Võta sa nüüd kinni... tempo tõusis mõneks etapiks natuke kuni hoog taas rauges.
23. etappi oli raske lahendada. Väga oleks tahtnud mööda sihti minna aga sood olid väga märjad ja jalad ütlesid mulle, et soodest tuleks mööda minna. Otsustasin soodest mööda minna ja tabada teeotsa mis mind punktini viib. Etapi lahendasin enda meelest väga hästi, kõik klappis ja tuli hästi välja. Etapiaegadest kahjuks see väga ei kajastu. Päris etapi lõpus tegin kergevea kaldudes liiga vasakule alla ja pidin natuke suure tõusu enne punkti võtma. Järgmised kaks punkti taas natuke vigased. 24ndaga millegi pärast ei jooksnud soo äärde välja vaid hoopis kaldusin teisele poole küngast. 25nda juures seisin asjata mõnda aega ja üritasin asjast aru saada. sest olin 100% kindel et olen õiges kohas aga punktiks olev kivi oli nii olematu, et ma ei näinud ei kivi ega punkti. 26nda etapiga üritasin taas vältida ette jäävaid soid ja jooksin ringiga mööda. Etapi lõpus aga keerasin liiga vara sisse ja jooksin asjatult märga sood mööda. Sealt edasi oli ainult jooksmise vaev. Jalad olid väga rasked. Viimasel soolõigul oli esimene kramp ähvardanud juba.
Finiši joont ületades öeldi, et läksin võistlust juhtima. See polnud ka suur üllatus sest startisin siiski stardiprotokolli algusest. Aeg 1.52.53 ei tekitanud suurt heameelt mulle. Lootsin joosta kuskil 1.45ga. Kahjuks tegin liiga palju vigu. Eriti jooksu alguses enne esimest joogipunkti, mis oli ka vist raadiopunktiks. Etapiaegu analüüsides olin ma raadiopunktiks teinud juba kuskil 5 ja pool minutit vigu. 6km kohta on see ülemõistuse palju. Samas arvestades nüüd vigadele kulud aega ja teiste võistlejate sooritusi, tuleb tunnistada, et ka puhas jooks olekd piirdunud vaid isikliku rahulejäämisega, lõpuprotokollis see suuri muudatusi poleks teinud.
Siiski tuleks esimese meeste klassi tavarajaga rahule jääda, arvatavasti oli see selle aasta kolmest tavarajast parim, mis jooksnud olen. Nüüd siis jääb vaid pilk tulevikku Eesti pikale suunata. See saab huvitav olema. Tahaks näha, kes siis minu joogikoti üle nalja teeb?

4 kommentaari:

Viivi ütles ...

Pets, sa oled liiga palju multisporti teinud

peeter ütles ...

milles see väljendub? Kas kaks korda on siis tõesti liiga palju?

Lauri ütles ...

Joogikott oli kindlasti õige laks. Sellisel rajal oli juua palju vaja kuna ilm ka suht soe(minu jaoks vähemalt). Pikal rajal kohtume.

Anonüümne ütles ...

mina ei naera, kuis sa oma sejakotiga lähed, vaid hoopis nutan, sest endal siuke asi puudub.