Hälsingland

Peale hädist EMi seisis minu ees kaks valikut: alustada treeninguid uuteks võistlusteks või murda kompass puruks! Meeltesegaduses jätsin suunanäitaja esialgu terveks. Jätkamise eesmärgiks on tõestada endale, et EMil näidatu oli hetkeline nõrkus. Esimesteks „eksamiteks“ BMV ja EMV lühirada. Peale EMi nädalat keskendusin pikkadele aeroobsetele krossidele, mille vahele jooksin kaks hoogsamat orienteerumist (HMV valik ning Virumaa o-jooks). Teise nädala plaanisin juba aktiivsema, lisaks kolmele võistlusele plaanisin hoida ka mahu võimalikult talutava.

Nädalavahetus möödus Rootsi Hälsinglandis. Stockholmist 350 km. põhja pool asuv maakond korraldab suvel ka O-Ringeni. Minule oli see esimene kokkupuude sealse ultra kivise maastikutüübiga. Eesmärgiks oli teha tundmatutel ning nõudlikel maastikel tehniliselt head sooritused. Üritasin võimalike kohtade peale mitte mõelda. Läksin otsima tehnilist tasakaalu ning kadunud enesekindlust. Kuna laupäevane võistlus oli Eliteserieni (Rootsi kevadine tipporienteerujate seeriavõistlus) etapp siis võis oodata lisaks hea tasemelisele võistlusele, ka huvitavat vaatemängu - tirijate jõuproovi.

Reede
Alftafejden (tavarada) H21E
Rada1 2,4km 25KP aeg 76.02 (6.07 min/km) 15. koht
SLS 177/184

Rada koosnes kahest totaalselt erinevast maastikutüübist. Esimesed 30´ tuli joosta mööda kivikülvi, raja teine pool kulges hästi läbitavas männimetsas. Ma ei ole juba tükkaega olnud niivõrd nõutu, kui seekord stardis kaarti vaadates. Kuhu ma lähen? Etapi punane joon kadus musta värvi vahele ära! Aga variant ei olnud – otse! Raja algus oli midagi jooksmise ja balletti vahepealset (olin ennast ettenägelikult liibuvasse „luikede järve“ kostüümi riietanud, värvuseks siiski must). Jalge all olid ainult erineva suurusega kivid. Kivikõrbes eksisin 3 KPga, liiga palju energiat läks püsti püsimise peale, et muutusin etapi lõpus hooletuks. Labane suunaviga. Lisaks valisin 2 ja 4 KPsse valed teevalikud. Paljuski olid need emotsionaalsed otsused, et pääseda paremale pinnasele.

Halb üllatus oli, et peale tehnilise osa läbimist hakkas mind kimbutama kõhuhäda (krt. see aasta juba mitmendat korda!). See koorem langes varsti hõbedasele samblavaibale. Koos alguse seiklustega olin piisavalt aeg kaotanud, et 13KPs saabusid kaks tagapool startinud sportlast. See äratas mu üles. Alates 14KPst dikteerisin selle seltskonna tegemisi ning suutsin raja lõpuosa KPd läbida enne konkurente.

Huvitav, kas see tõestab jällegi, et minus on ainult teatemehe ja „koosjooksja“ ainest? Üksi ma nii enesekindlalt ja hoogsalt ei liikunud, kui kuklasse hingavate hagijatega. Pigem näitas see, et teatud maastikutüübil suudan Rootsi 40.-50. meestega võrdselt liikuda, või isegi nobedamalt. Samas teatud osadel teevad nad oma veatu ja ühtlase tegutsemisega minusugusega selge vahe sisse. Kokkuvõttes 15. koht, kaotus parimale 5´30´´.

Kuna ma jooksin eliidis esimest korda (Rootsis peab olema arvestatavad edetabelipunktid, et eliiti jooksma saada) siis jäin tulemusega rahule. Jooksule paneks hindeks 4-, peamiselt selle eest, et suutsin lõpuni võidelda. Rain saavutas suurepärase 2. koha H21L klassis. Arvestades seda, kui palju mehi on võistlustel stardis siis on esikolmikukoht hea saavutus, olenemata võistlusklassist.








Laupäev Ljusdalslöpet (lühirada) H21-2
Rada 4,4km 17KP aeg 27.46 (6.18 min/km) 1. koht
SLS 177/189

Saabuvat Piigaste tirimist silmas pidades üritasin lühirajaks eriti pingsalt keskenduda. Kahjuks ei piisanud minu edetabeli skoorist seekord eliitklassis jooksmiseks. 185. registreerunud mehest moodustati kaks klassi – H21 1 ja 2. Lisaks olid veel H21E 1 ja 2 (u. 80 lõustaga, üks tuntum, kui teine). Võistlus peeti suhteliselt kobeda nõlva peal, mis pakkus lisaks piimahappes jalgadele ka väga kivist pinnast ning ohtralt detailseid nõlvapunkte. Minu eesmärgiks oli keskenduda ainult KPde läbimisele, tempo oli teisejärguline. Leppisin endaga kokku, et vajadusel käin, kuid ei lase käest kontakti kaardiga. Kuni 5 KPni tuli joosta väga tehnilisel ja peitlikul maatikult. Kohe esimene punkt oli paras pähkel, lühike nõlva mööda minek, kus puudusid selged orientiirid. Enne KPd pidi olema küll metsasiht, kuid Rootsi sihid erinevad totaalselt Eesti metsadesse raiutud alleedest. Toetudes kompassile ja kõhutundele sai esimene katsumus läbitud. Kolmanda KPga tuli raja suurim eksimus. Hindasin maastiku valesti ja hakkasin vale pätsi otsa ronima...stopp! Kus ma olen? Täpselt nagu ei tea! Krt, seis, vaata rahulikult. Liiga vara, tagasi alla. Õige mäe otsa ronides tähis juba säras. 4 ja 5 korrektselt, kuigi kaotan liialt ettevaatliku allmäe jooksuga kindlasti palju. 6 oli pikk etapp, plaan joosta otse mööda mäeäärt. Eesmärk oli hoomata lisaks teeradadele ka parkimisplatsi, kuna jõudsin etapi peal selle vahetusse lähedusse siis otsustasin seda „käsipuuna“ ära kasutada. Kuna mäe teisel nõlval oli mets ilusam siis oli see võib-olla lapsik nõrkus, kuid tahtsin jääda kindlaks oma konservatiivsele taktikale (usun, et kui suudan põhitõed üks kell unepealt täita siis on aeg ka nurki julgemalt lihvima hakata. Huvitav, kas ikka näen seda aega?). 7-9 etapil tempo tõuseb, suudan siiski olukorda kontrollida. 10 etapi jooksen ringi! Kasutan teejooksu rajalõpuga tutvumiseks. Tundub tihe ja tehniline. 11KPsse minekuks kasutan tuldud teed, jooksen võimalikult kaua teerajal, kindlaid orientiire kasutades (ja tempot langetamata) läbin KP. 12-17 lihtsad punktid suusaradade vahel. Kiire tempoga on siiski raske kõike välja lugeda. Kasutan palju käiguvahetust ja surmkindlaid pealeminekuid. Lõpp allamäge. Kas ma lendan? Tule maapeale tagasi, ühest memmest said mööda, ära nüüd uhkeks mine! Pingutan lõpuni. Kas see oli täna maksimum? Ega, palju paremini ei oleks saanud. Väheke jäävad vaevama 3 KP viga ja vähene riskijulgus pikal etapil. Muidugi oleksin võinud allamäed „hullu“ panna ja viimaste KPdega rohkem riskida. Aga, kas see oleks tulemust muutnud? Jäin oma jooksuga rahule, hindeks 5-. Tulemuseks esimene võit Rootsis. Alguseks hea küll.


Pühapäev
Hälsingekavlen
Rada 6,1km 14KP aeg 38.51 (6.22 min/km)
SLS 173/181

Teate formaadiks mini 25manna. Joosti 16 vahetust, võistkonnas mehed-naised-noored-vanad. Mina jooksin 15. vahetust. Maastik sama, mis lühirajal. Kuna võistkonnana olime mudas siis üritasin joosta rohkem riski piiril. Plaan oli allamäe lõigud hoogsalt joosta, kasutada rohkem kompassi, kui täpislugemist. Jooksin suhteliselt ok jooksu. Punktidega ma ei eksinud. Samas lõikasin kahel korral valusalt näppu liiga kiire tempoga. 6KPsse minekul olin lihtsalt hooletu. Juba viiendasse tulles olin nõlva peal üldsuunaga hädas, kuid suutsin olukorra jooksu pealt ära lahendada. Eelnevalt puterdatud etapp ning allamäge kogunenud jooksukiirus kujunesid fataalseks koosluseks. Jooksin punktist välja ilma konkreetse plaanita, lisaks keerasin kaardi endale valesti ette. Alles järvest välja suubuv suur oja peatas mind. Siis korrigeerisin üldsuuna, kuid ei saanud ennast veel paika. Alles teine seisak teekäänakus tõi teatud selguse majja. Lapsik eksimus – tahad võita sekundi, kuid kaotad hoopis minuti! Ei toi ilma plaanita KPst lahkuda, vaatamata aastatele kipub see ikkagi ununema. Teine suurem (samuti lapsik) eksimus oli etapil eelviimasesse. Plaan oli joosta ümber kaljude ning kompassiga läbi kivise ala. Himu kiiresti alla mäge joosta oli nii suur, et viimane kord vaatasin kompassi punktist välja minnes. Tulemuseks nädalavahetuse suurim suunaviga. Peamiseks põhjuseks liiga kiire tempo, kuid teine oluline asjaolu oli ka see, et ma ei suuda niivõrd kivisel alal korralikult orienteerumisega tegeleda. Kogu tähelepanu koondub kivide vahel vingerdamisele. Kuigi kaotasin etapi parmatele (Rootsi koondislased) suhteliselt palju siis jäin rahule. Jooksin terve raja üksi. Sellisel maastikul on see minusugusele mehele selge miinus. Vaevalt, et seltskonnas joostes oleks vales suunas mööda mäge alla kihutatud.

Bikeest lühirada ja tavarada

Lühi- ja tavaraja võistluskeskus asus Haanja suusastaadionil, lühiraja maastik kulges mööda suusaradu ja nende ümbruses, tavaraja oma käis aga Vällamäel ja seal piirkonnas.
Lühirada möödus enda jaoks suhteliselt tuimalt, kuna väga palju valikuid polnud ning suhteliselt tuim rassimine oli. Enesetunne polnud suurem asi, seega kujunes füüsiliselt üllatavalt raskeks. Ainsa vale valiku tegin teise minnes, kus sõitsin sisse korraliku S, kuna ei märganud vasakpoolsel valikul väikest rada lageda ääres. Sellega ilmselt kaotasin umbes 20-30 sek. Pikka etappi kaalusin pikka aega ning otsustasin otse sõita, mis oligi õige valik. Enamus konkurendid läksid ringi ning kaotasid selgelt üle minuti. Kokkuvõttes oli suhteliselt lihtne rada, kus tuli tuimalt pedaale sõtkuda.
Tavarada see-eest pakkus juba midagi hoopis enamat. Vällamäe maastikult võis oodata et tulevad aeglased km. ajad ning raske sõit hoolimata suhteliselt lühikesest rajast( minul 13,5 km optimaalset teed pidi). Kuna mitu klassi sõitsid ühte rada, siis sel päeval oli minu start üsna hilja ning sain ära näha, kuidas H-18 omad lõpetavad. Kui neist kiireim tuli 1.13-ga siis pani kyll mõtlema, et mida siis pakutakse. Rada ise oligi enamuses mööda metsateid ja tõusu oli ka korralikult.
Esimesed kaks punni erilist valikuvõimalust ei pakkunud. 3. minek aga pakkus isegi 3 reaalset variant mida kõiki ka kasutati. Osad geeniused üritasid isegi otse minna, kuid eriti hästi see neil ei õnnestunud. Ise panin mööda suurt teed ringi mis oli ka õige valik. 4. punktiga panin väiksese vea, kuna alt soo äärest rajalt läks auto jälg maja juurde, mida pidasin teeks. Suhteliselt kiiresti taipasin olukorda ja sõitsin õigesse kohta. Viga vast mingi pool minti. 6 punn pakkus samuti huvitavaid variante. Mina valisin kõige nn. inimlikuma, kus lootsin ikka sõites kohale jõuda. Tõusule jõudes sain aimu, et hetke seisundis ei tule sellest midagi välja ning vaheldumisi lükkasin, jooksin ratas õlal või sõitsin. Osa rahvast oli samuti vasakult läinud ja siis järsaku äärest ratas õlal üles roninud. Paremalt ilmselt mindi ka kuigi seal oli ikka eri järsk tõus. 7. minekul valisin alguses ainsa variandi mis tundus reaalsena, kuid hiljem rada analüüsides ja teistega rääkides sain teada, et ka paremalt mindi ja järsust laskumisest oli täitsa võimalik alla saada, küll mitte sõites. 8. punniga panin ainsa suurema vea, kuna seal oli suur tee mida kaardile polnud märgitud. Vaid väga vähesed taipasid ära, et seda kaardil pole. Halb varinat oli 10. minek, kus otse minekul oli palju puid ja üks rõve ronimine. Alt asfaldilt oleks raudselt kiiremini saanud raudselt. Lõpu sõitsin mööda asfalti kuna mingit tahtmist polnud enam minna tõusu võtma mööda väikesi metsaradu.
Kokkuvõttes olen üsangi rahul, kuna mõlemad vead olid tingitud kaardil puudu olevast teest ja seda ei saanud ette aimata.
Meesteklassis näitasid meie mehed kodumaastikul selgelt naabritele koha kätte. Tõnis Erm võitis kõik päevad, Margus Hallik jagas viimane päev esikohta ja lühirajal oli 3. kohe Jussi Mäkila selja taga 6 sekundiga.
Oli ilus nädalavahetus ning kahju on tõdeda, et Eestis ratta-orienteerumisvõistlusi nii vähe on.
Jõudu ja jaksu kõigile.

Maa all ja maa peal

Täna toimus Kohtla-Nõmme kaevanduspark-muuseumis selle asutuse ajaloo esimene orienteerumisvõistlus. Kohale oli kogunenud kahetsusväärselt väiksearvuline, kuid orienteerumisele rõõmustavalt ustav seltskond.

Start anti harjunust pisut erinevalt majast seest. Kõigil võistlejail tuli leida riiulilt endale paras plastmassist kiiver (mis pidavat õunasuuruse kivitüki laest kukkumisel puruks minema), korraldajate soovitusi järginud panid vööle rippuma aku ja kinnitasid kiivri külge kaevurilambi. Stardist ei tulnud joosta mitte uksest välja, vaid trepist alla, väidetavalt 8-10 m sügavusele.
Kuna maa all kompass ei töötanud (nagu lubatud), tegin esimesed sammud ebakindlalt. Kui pihta sain, kuhupoole lähen, läks liikumine juba libedamalt. Käigid olid piisavalt kõrged, kuigi kohati rippusid laest ebameeldivalt madalal lambid ja elektriraudtee traat (220V). Ühe käega tuli kogu aeg kiivrit kinni hoida. Mõned käigud olid päris hästi valgustatud, aga esimed kolm punkti redutasid pimeduses, mida kaevurilamp märgatavalt peletada ei suutnud.
4 minutit ja 18 sekundit hiljem (multisportlasel Heitil läks loomulikult üle poole minuti vähem, orienteeruja Ollel jälle mõned sekundid kauem) jõudsin taas maapinnale ja algas tavapärasem o-rada. Mets üllatas risususega, kaardil väga kenana näiv 5-6-7 punkti ümbrus olid tegelikult päris kole (lehtpuuvõsa + risu + tärkav nõges), eriti võrreldes täiesti joostava 8 punkti ümbrusega. Minu jooksu segas ebatasasel pinnal jooksmisel valutav hüppeliiges, millele teisipäeval kuidagi märkamatult liiga olin teinud. Ja ebatasast pinnast oli palju (alguses aherainemägi (neile, kes pole suvesid Kohtla-Järvel veetnud — suur kivihunnik), siis risu). Kaheksandal ja üheksandal etapil möödus Olle ja kadus. Kaadri üldistusastmega kohanemine ei läinud mul ka kergelt, juba kolmanda punktiga kadus veale oma 30 sekundit. Võitis 42 minutiga Olle, paar minutit kaotas sekundiga Markuse alistanud Mati Tiit ja neile umbes pool minutit Jaan. Siis tulin suure vahe järel mina ja siis samasuguse vahe järel Ottas.

Maastik oli tegelikult lahe ja veel paremat reljeefi pidi kaardist läänes veel küll ja küll olema. Üks tunnustatud rajameister käis võistluskeskuses tähtsa näoga ringi ja lubas, et kui korraldaja leidub, teeb ta sinna kahe aasta pärast eestikateks uue kaardi. Ka Olle möönis finišis, et kaardi arendamisse võiks veel investeerida küll.

Peale võistlust said kõik osavõtjad uuesti maa alla ekskursioonile minna ja paljud kasutasid võimaluse tõelise vana kaevuri käest põlevkivi kaevandamise tehnoloogiast, lastest, kaevurite ja õpetajate palkadest, Ida-Saksa turistidest ning elektrivoolu toimest inimorganismile kuulata ära. Pooleteise tunniga saime kõik palju targemaks (ja metrooga sõita).

Tagasiteel käisime läbi ka Kiviõli tuhamäelt. Nüüd valges oli vaade selle otsast märgatavalt parem kui oktoobris pimedas. Aga kõrvalolev tehas undas täpselt samamoodi.

Olle jutt

Bikest

Nüüd siis on taas kätte jõudnud aeg, mil mina taas kirjatükiga maha saan. Chief oli juba kurjustanud, et keegi ei kirjuta. Ma üritan asja natukenegi parandada.
Reedene sprindi võistlus kujunes väga huvitavaks ja üsnagi intrigeerivaks. Kuna mina ei julgenud maailma vägevatega veel võitu sõita, olin kirjas H-20 klassis. Nagu hiljem selgus, ainus võistleja reedel ma seal olingi. See-eest sai võrrelda ennast H-18 ja H-40 klassi sõitjatega. Rada ise üllatas mind selle poolest, et kulges enamuses metsas. Ma miskipärast arvasin, et on rohkem linna vahel ja tänavatel. Lugemist oli korralikult ning puhtalt ei sõitnud vist pea keegi. Enda sooritusega jään rahule, kuna teravust oli korralikult ja enamvähem suutsin asjad välja lugeda. Ainus lollus lipsas sisse 5 punniga. Olin alates esimesest koos sõitnud mingi Sommiga, kes eliiti lükkas. Kuna ta mulle üsna kõva vend tundus ei tahtnud teda kuidagi eest lasta ja kaardi lugemine jäi nats soiku. 5-se minnes oligi tal teine punn ja mina vana idioot muidugi järgi talle. Kohale jõudes sain kohe aru, et ma ei peaks üldse siin olema, vaid hoopis jupp maad edasi. Natuke kaotsain aega ka 7. minekul, kus alguse osas jäin soode vahel võssa kinni ning hiljem ei suutnud õiget raja otsa ära oodata ning punni nähes hakkasin lõikama.
Ajaks sain 14.15. Samal rajal võitis mind vaid Soome vanakooli mees Mika Rantala ja seda 10 sekundiga. Meeste eliidis võitis kodupubliku rõõmuks Tõnis Erm Tuomo Tompuri ja Alar Viitma ees.
Tulemusi saab näha Võru kodulehelt: www.okvoru.ee.
Tänase ja homse kohta loodan homme õhtu jutu kirjutada, kui saan ka kaardid kätte