ca 50 tegemata tundi!!!

Tõmbasin ka täna siis sellele hooajale kriipsu peale kuigi olen mõtetes juba mõnda aega uues hooajas, tegudes ühe nädala!
Kuna eelmine aasta põhimõtteliselt ei teinud ma jaanipäevast novembrini trenni, siis oli hooaja algus raske. Tuli võtta väga ettevaatlikult. Üle 40 minuti järjest joosta ei saanud kuna põlved ei kannatanud ära seda. Jalad olid nõrgad! Seega alustasin hooaega jõutreeningutega, et vaikselt jalad jooksuvalmis seada ning kergete lühikeste sörkidega 2 korda päevas kui võimalik. Esimesed kaks tsüklit läksid selle alla, siis olen vaikselt valmis.
Edasi läks kõik mahu ja kiiruse tõstmise tähe all aga krahh oli kiire tulema. Käisin ühel haigel tütarlapsel külas 30 minutit ja oligi olemas - 1 nädal voodis, 1 taastumiseks. Talve lõpul ,vahetult enne võistlushooaja algust oli veel nädalane paus seoses mao ülihappesusest tingitud kõhuvaludega. Aasta jooksul oli 3 kõhuvalude tsüklit enne kui välja slegitasin, et mis seda põhjustab ja kuidas seda vältida. Igatahes toitumine on kõige alus nagu ikka!
Edasine treening läks plaanikohaselt kuni juuli keskpaigani, kus tuli treeningpaus seoses ühe matkaga ja peale matka alguse saanud puusavalud, mis ei lasid trenni teha kuskil 25% ulatuses plaanitust. Selle alla läks ka kogu suvelõpu ja sügisene võistluste rivi. Ei ühtegi head jooksu!
Võistluste poole pealt oli aasta kesine. Viga oli ilmselt ka selles, et läksin liiga panema. Vead rikkusid peaaegu et kõik jooksud. Paremateks jooksudeks hooajal olid Jukola, EMV sprint, Balti teade, Jüriöö. Rohkem midagi eriti meelde ei tule. Teatejooksud tulid kõik hästi välja kui Tiomila fiasko välja ärvata! Kesise vormi kohta mõistlikud jooksud veel EMV pikal ja taval.
Läbikukkumised olid EMV lühi (kõige suurem läbikukkumine üldse!), Ilves 3. Rohkem selliseid suuri jamasid meelde ei tulegi praegu.
Hea meel on veel, et sain teha mitmeid jookse eestist väljas! Eriti hea meel on 8 jooksu üle soomes ja 2 üle rootsis! Need õpetasid rohkem kui aasta eestis kindlasti. Järgmine aasta peab kindlasti üritama vähemalt 15 jooksu skandinaavias tegema! Ets kae mis sellest plaanist välja tuleb!
Uueks hooajaks on planeeritud 500 tundi. Alustan ikka jõutrenniga jõuludeni, siis suusataks kui võimalik on, ja siis hakkaks jooksma. See on jämedalt öeldud. Maastikujooksu osakaalu tuleks tõsta treeningutes. Koos o-võistlustega on mul 70 tundi aasta peale seda. See on ülemõistuse vähe. suurt suutäit ei võta aga 110-120 tundi võiks ikka teha. Kahjuks siin tartus õhtuti jne ei ole võimalusi seda teha, kui just lund maha ei tule omajagu.
Ma ei oska midagi enam kirjutada, ärapanija võtab keskendumise ära. Järgnevalt siis minu hooaeg numbrites ja tabelina. Jõu ja jooksutehnika peaks kuidagi laiali lammutama vist, aga ets kae seda.

Jooks 234,1
Maastikujooks 70,65
Suusatamine 39,6
Ujumine 16,5
Jõud ja JT 22
Muu 18,3
KOKKU 400,7 h
ca 3991 km

450 tundi

Plaan oli tehtud 500 tunni peale. Reaalselt sai tehtud 450 tundi. Varem ei ole ma nii palju harjutanud. Samas oli edasiminek ka tulemustes. Allpool tagasihoidlik analüüs.

Lõppenud hooaeg oli stabiilne ja arengus samm edasi. Püsisin terve ettevalmistushooaja tervena (va. talvine põlvetrauma, mis treeninguid oluliselt ei takistanud) ja suutsin 85-90% osas plaanitu ellu viia. Täistabamust takistas saavutamist peamiselt tööga seotud probleemid (nt. talvistes laagrites ei saanud täisprogrammiga osaleda ) ja kerged haigused.
Hooajaks oli seatud mitu eesmärki – muutuda stabiilsemaks orienteerujaks, olla konkurentsivõimeline tavaradadel, pääseda MMil A-finaali ning joosta stabiilselt suurtel välisteadetel. Kindlasti saavutasin ma selle hooajaga teatud stabiilsuse. Usun, et selle kõige paremaks tõestuseks on neli individuaalset medalit EMVlt ja õnnestunud teated (va. EMV). Siiski tuli hooaja jooksul piisavalt alla neelata ka mõrutaid suutäisi, ebaõnnestusin mitmel olulisel võistlusel (nt. BMV tava, Põhjamaade MV ja CISM). Ebaõnnestumiste peamised põhjused peituvad jätkuvalt orienteerumistehnikas ja vaimses võimekuses. Väljaspool Eestit ei suutnud ma joosta ühtegi head tavarada. BMVl rikkusin hea jooksu ühe suure tehnilise praagiga, NOCil ja CISMil aga olin lisaks tehnilisele saamatusele ka füüsiliselt hädas. Kuna EMi tavarada on algaval hooaja üks peamisi eesmärke siis üritan talvistes treeningutes neid nõrkusi leevendada. Kolmas suurem eesmärk sai 50 % osas täidetud. Kannan endas veendumust, et parema aklimatiseerumise (varasema kohaloleku) korral oleksin olnud valmis ka MMi lühiraja eeljooksust edasi pääsema. Sprindi eeljooksust edasipääsemine oli kergendus, kuid juba Västeråsis nägin, et oma tasemega kuulun A-finaali jooksjate hulka. Enam ei ole A-finaali pääsemine omaette eesmärk vaid vahend, mis aitab seada uusi sihte (koht A-finaali esimeses pooles). Viimase suurema eesmärgi täitmine oli kõige lihtsam. Õnnestunud klubivahetus ja Roosti o-elule omane mõnus atmosfäär andsid väga positiivse laengu. Viis Roslageni eest joostud teatevõistlust võib kindlasti kordaminekute hulka lugeda. Mul ei õnnestunud küll kordagi väga säravalt joosta, kuid usun, et klubi seisukohalt oli need jooksud pigem head, kui keskmised. Varasematel aastatel ei ole ma Skandinaavia suurtel teadetele sarnaseid jookse teinud. Kui see aasta suutsin liidritele pikalt konkurentsi pakkuda siis järgmine aastal tahan üritada ka väiksest „hitti“.
Eelmise aasta parimad stardid (kronoloogilises järjekorras) - EMV lühi, MMi testid, sprindi eeljooks MMil, MMi teade, EMV tava, 25manna. Need olid stardid millega jäin rahule. Suurimad fiaskod (jällegi kronoloogia) – Ilves3 II päev, BMV tava, EMV teade, NOC tava, CISM tava/teade, MMi lühiraja eeljooks, EMV pikk. Kurat, paska on ikka rohkem. Tavaradade probleemist oli ülevalpool juba juttu. Lisaks sellele on mul kohati raskusi enda ohjeldamisega, kipun hirmsasti ründama, sekundeid kärpima. Reeglina tähendab see käigupealt plaani muudatusi, mis enamuses lõppevad suurema veaga.
Lisaks õnnestunud talvisele ettevalmistusele olen väga rahul suvise treeningperioodiga. Vaatamata tingimustele (töö kõrvalt, ilma laagriteta) võtsin ma sellest maksimumi. See väljendus kõige paremini MMil ja EMV taval. Lisaks suutsin ma oluliselt tõsta oma jooksuvõimekust. Olen nüüd kahe aasta jooksul oma füüsilist taset võrrelnud kahel rahvajooksul, Harku järve (6,4km) ja Sügisjooksul (10km). Kuigi Harkus läks võrdlus viletsa rajatähistuse tõttu tuksi (vaheajad näitasid progressi) siis Sügisjooksul parandasin aasta vanust tulemust 50 sekundiga, uus 10 km mark on 34.19 (usun, et seda on veel võimalik u. 60´´-90´´´jagu kärpida). Eesmärk on joosta 32.59 siis pidi üks edukas ärimees oma rahakoti rauad avada , seega profikarjäär 1.20 kaugusel:)

Faktid –

jooks (tee) – 285,8 h
maastik (maastikujooks + orient. trennid) – 51,1 h
võistlus – 43,9 h
suusk – 30,7 h
ÜKE – 16 h
jooksuharjutused – 5,85 h
muu (ujumine, saalihoki, koss, vutt, üks jalgratas) – 16 h

trennikordi – 351 (täispuhkepäevi 57; haiguse päevi 5)
võistlusi - 47



Minu jaoks numbrid korralikud. Rohkem oleks pidanud jooksma maastikul. Samuti jooksuharjutuste osakaal võiks olla suurem. Eks, tavaradade probleem ongi siia maetud. Jõudud jääb väheks, eriti rasketel maastikel. Kahe kuu jagu on täispuhkepäevi, usun, et parema elukorraldusega oleks võimalik osa neist meeldiva treeningu täita. Arenguruumi on.

Intensiivsus –
ae2 (110-125) 35h
ae1 (125-148/150) 305h
mx (148/150-170) 60h
an (170-...) 50h



Arenguruumi on selgelt segarežiimi treeningutes. Väike mõtetera M.Alaverilt „Südame funktsionaalse võimekuse arendamiseks on kõige tootlikumad tempotreeningud ehk kestvustöö segarežiimis. Seda kasutas intuitiivselt Veerpalu küllaltki palju. Nüüd, kui teadlased on tempotreeningute mõju ära tõestanud, kallutan ma julgelt kogu võistkonda antud suunas. See pole eksperiment.“

Uue hooaja plaan 510 tundi. Peaeesmärgid EM, MM ja võimalikult palju Aadlit „karistada“ (Selgelt kõige ambitsioonikam ülesanne. Tammede rahvatarkus - võidad Aadlit, võid Eestis võita kõiki)

Jään huviga teie hooaja kokkuvõtteid ootama.

P.S. Erik võiks oma paari aasta taguste treeningpäevikute sisu avaldada.

micr-O

I ring rada 3,27km 12 KP aeg 18.49


Algus konarlik. 1 KP juures raskusi teeklasside eristamisel, kompass aitas hädast välja. 3 KP tundus nii lihtne, et kaardilugemine jäi tahaplaanile. Peale 10 sek. seismist sai pilt selgeks. Edaspidi olin hoolikam. Kohati 10000 kaardi pealt raske asju välja lugeda.

II ring micr-O rada 1,26km 10 KP aeg 10.21


Minu jaoks oli 5000 üleminek raske, kohe magasin õige teerist maha ja ronisin üle mäe. Mind häiris, et 5000 oli suurendatud 10000, eriti segadusse ajas 4 m. kõrgusejoon. Kuigi üritasin olla tähelepanelik siis plaan oli pikalt mitte seista. Kokku võtsin kolm valet KPd samas jooksukiirusega edestasin teisi ligi 2´. Olin ainuke H21 võistleja, kes sai üle kahe trahvi samas ajaliselt olin ma selle lõigul kiireim (koos trahvidega). Kui pea ei võta eks siis peavad jalad töötama.

III ring rada 1 km 4 KP aeg 6.33

Viimasel ringil ei eksinud. Puhkehooaeg andis eriti tunda tõusudel. Ülearu vahule ennast ei ajanud, kuid kindlasti ei olnu see kerge jalutuskäik.

Hea kogemus. Arvestades asjaolu, et Skandinaavias levib see distsipliin hoogsalt siis tasub kasutada igat võimalust, et oma oskusi lihvida. Eriti minusugusel, kes kipub kauaks trahviringidele jääma.

Põrgu Ida-Virumaal

Sellise nimega võtaksin kokku 3 poolearulise tammede liikme aka Jyrgeni, Lauri, Peeteri ideed teha ca 90 km matk ilma pikemate pausideta Eesti ``tööstuspärandis`` Ida-Virumaal. 9.25 sõitis Aserist, kuhu jätsime auto,välja buss, mis viis meid antud matka alguspunkti, ajaloolisele Sinimäele. Sealt see kõik algas. Kell oli 10.49. Esimene tund Sinimäel ja selle ümbruses oli huvitav ja ajalooliselt hariv, sealt edasi võeti suund hiiglasliku Viivikonna karjääri poole. Vahepeal olime veel tunnistajateks mingitele päris tumedale ärile kuskil mahajäetud Viivikonna asulas aga õnneks meid sellega seoses ei kõrvaldatud. Samuti oli esimene mäe-finish mingi vana tuhahunniku otsas, mis oma 30 m oli kõrge kyll. Karjääri jõudes oli vaatepilt ikka võimas kyll. Mis aga hämmastas kõiki kolme, oli Eesti parima o-maastiku avastamine vanas karjääri osas, kus reljeef lihsalt lummav ning pinnas kivine nagu skandinaavias. Imeline. Ära sai ka veel nähtud jurakas ekskavaator, mis liikus nii vaikselt ja sujuvalt ja yllatavalt kiiresti. Edasi võeti suund üle raba Kurtna-Nõmme looduskaitse alale, kus ka esimene pikem söögipaus tekkis. Aega oli siis kulunud vist üle 5 tunni. Sealt edasi liikusime ainsa normaalse linna sealkandis, Jõhvi poole, kuhu jõudisme juba pimedas. Külastati kohalikku Rimit ja tehti pikim puhkus matkal, ca 30 min. Mina isiklikult sain jalga kuivad sokid ja elu tundus mõnus. Jõhvist võeti suund Kukruse mäele, sinna saamiseks pidime aga liikuma mööda Eesti kõige ohtlikumat teelõiku pidi, kus inimeste auto alla jäämine igapäevane asi. Meid siiski jumal õnnistas ja midagi ei juhtunud. Kukruse mäelt avanes imeline vaade nii Kohtla-Järvele, Jõhvile kui ka Kukruse külale. Jürgen teadis rääkida, et see mägi on keemiliste protsesside tagajärjel kunagi ka põlema süttinud. Kohalik Vesuuv.Üleval puhkasime natuke ja lahendasime õlut ning edasi oli plaanis minna mere äärde Valaste joale ja pankrannikut kaema. See plaanu luhtus, kuna välja oli ikka nii pime, et sittagi ei näinud. Otsustasime hoopis otse Kiviõli poole astuma hakata. Tagantjärele mõeldes oli see elu-päästev otsus. Enesetunne oli siis veel kõigil suht-koht mõnus, vaid mõned villid natuke andsid tunda. Mis siis ikka, suund Kohtla-Järve poole. See linn on ikka üks kuradi kole linn. 5% eestlaste juures ma ei imesta. Jõle pikk oli ka teine, läbikõnimine võttis ikka palju aega. Kell võis siis olla midagi 22 ja 23 vahel. Enne Kohtla-Nõmmele jõudmist saime veel lähedalt kaeda kuidas üks väiksem ekskavaator oma tööd teeb. Seal sai ka pilte tehtud, mis loodetavasti neti peagi üles saavad. Peale seda tegime pikema söögipeatuse. Alates sealt hakkas asi raskeks minema- jalad oli kanged, villid hakkasid üha hullemini valu tegema jne. Umbes kesköö paiku hakkasime edasi liikuma ning juba kaardile vaadates tundusid kahtlased kohad ees ootamas, kuid seda mis tegelikult tuli, me päris oodata ei osanud. Sisenesime Aidu kaevanduse suletud alasse, kuhu, nagu me hiljem teada saime, tavakodanikel asja ei ole. Seal aga rallitasid ringi Belass-tüüpi koletised, ehk siis suured kaevanduse veoautod, mis võiva kaaluda jumal teab kui mitukümmend ( sada?) tonni. Vahepeal möödunud vanakooli Kirovitśi tratktor nagi välja nagu mänguauto nende kõrval. Tee, mida mööda läksime, oli siuhke lai jurakas orus ja ilgelt sopane ning pidevalt voorisid mööda need beastid , ohtlikult lähedalt kusjuures. Tahtsime võimalikult ruttu siitkandist jehhat teha, kuid enne meid ikka üllatati veel korralikult. Nimelt arvas üks selle mölaka-juht, et teeb meie kulul nats nalja ja ilge pasaga tulles võttis suuna otse meile ning alles viimasel hetkel keeras ära. Me jooksime kabuhirmus hüpates peaaegu mingisse sopaauku. Petz hiljem tunnistas, et oleks peaaegu püksi sittunud. Kaevandusest väljumine polnud ka lihtne teema, kuna oli raske aru saada, kust üldse saab välja. Peale väikset sõimu mingilt venekeelselt asjapulgalt me siiski väljas aime ja võis kergendatult hingata. Minul aga oli nyyd juba laus-väsimus peal ja minna polnud ikka üldse vähe veel. Peale ca 4 km kõndi sundisin teisi peatust tegema, kuna jalad oli täiesti läbi, samuti hakkas matk ka vaimselt kurnavaks muutuma. Vana lohutaja Petz siis lausus, et pole hullu, meil on veel vähemalt 4 tundi minna. TPMV! Mina siia suren. Sealt alates algaski see, mille pärast on pealkiri põrgu-liikumine oli ikka nii vaevaline, väsimus hakkas juba üle piiride minema ning liskas kõigele oli süda ikka nii paha. Kiviõlisse sisenedes hakkasin kogema juba midagi võimasamat, kui valu ja väsimust. Nime ma selle asjale anda ei oska ning samuti ei soovita ma seda tunnet kellelegi. Teistel see-eest polnud minu arust olukord üldse nii hull ning see tegi olukorra veel nukramaks, kuna tempos ei tahetud palju alla anda. Lõpuks tuhamäe juurde jõudes läks tunne siiski nats paremaks.kuna tahe selle juraka otsa ronida oli ikka sajaga suur. 101m tõusu ja üleval me olimegi. Puhkus ja mõned pildid ning veel natuke puhkust ja tuligi hakata viimasele otsale asuma Aseri poole. Varem väljakäidud 12 km-st sai täpsemal mõõtmisel hetkega ca 17 km. Täitsa p......s. Kuna enesetunne oli kergelt paremaks läinud, otsustasime ``viimsele teekonnale`` minna. Plaan oli ära kannatada kuni suure teeni, kuhu oli ca 4 km ja seal puhata. Võin vist rahuliku südamega öelda, et need olid minu senise elu kõige pikemad kilomeetrid. Iga hetk kui ma arvasin, et enesetunne ei saa enam hullemaks minna, läks ta mõne minuti pärast hullemaks. Kuna ma polnud elu sees varem matkal käinud ning eelnev nädal haige olnud, siis imestada ei ole siin midagi, et ainult mina (enda arust vähemalt) nii koomas olin . Lõpuks suurele teele jõudes kukkusin lihsalt märjale ja külamale asfaldile pikali ja puhkasin. Kurb oli see,et ikkagi oli veel üle 10 km minna. Mitmed korrad tekkisid mõtted, et miks sellist enesepiinamist on vaja. Orienteerujate värk, mis muud. Kuna kilomeetrid ise ei lähe, asusime taas teele. Peale 2 km läbimist tuli Jürgenil pähe minu arvates päeva parim idee-jookseme. Jooksmine oli kõndimise kõrval ikka lausa pidu. Kuna aga teistel, erit Petzil, olid villid rängemad kui minul, siis pidime kõndima ka. Niiviisi vahelduvalt jõudsime Lenska maanteele, kust polnud enam palju Aserisse. Tegime viimase puhkuse, sai ka keha kergendatud, ning viimasele 5 km minema. Arvestades juba läbitud teed tundus see ikka sigavähe. Enesetunne oli ka juba oluliselt parem kui varem. Siiski suutis mu keha veel mind üllatada mingi 2 km enne lõppu, kui tekkis väsimuses veel kõrgem staadium kui kunagi varem. Iga väiksemgi seisak kaardivaatamiseks lõppes minu puhul põlvitamisega. Seda, et uni juba viimased 5 tundi peale surus, pole mõttet mainidagi-loomulik. Umbes 6.30 me siiski jõudsime Aserisse ja matka ametlik lõpp oli 6.58 auto juures. Elu kõige mugavam istumine võis alata. Au teistele meestele, kes väsimusest hoolimata meid siiski turvaliselt? (ise magasin) Jürri sõidutasid.
Päeva möödudes on juba olemine lõbusam, kuid sellist asja korrata ei tahaks. Matka peaks siiski nautima, kuigi ma olen jumala kindel, et seesugune kannatus ei jää kaugeltki viimaseks.