You want metal???

Homme kell 10.00 Eesti aja järgi antakse start 25-manna teatele. 12nda numbri all startiva MS Parma 1 tiimi teises vahetuses Markus Puusepp ja viiendas vahetuses mina koos kolme kaaslasega. Lubatakse külma ilma. Tuleb emotsionaalne võistlus. Jälgi võistlust otse! Formaat on keeruline! Kogu info leiab võistluse leheküljelt.

Suunto Games

Suunto Games pakkus ainult positiivseid elamusi. Hea läbitavusega mets. Piisavalt reljeefi, et tekitada illusioon nõudlikust rajast. Tormihoiatusest ja lubatud lumesajust hoolimata sai joosta lühikeste riietega. Asfaltkattega parkla. 20+ dušši piiramatu sooja veega. 2+2 sõidureaga tee peaaegu võistluskeskuseni. Tõenäoliselt oleks see võistlus töötanud suurepäraselt ka +2 kraadise külma vihma/lumesajuga.
Enne võistlust lootsin salaja, et olen natuke tugevam. Kaks päeva jooksul aga sain peksa kõigilt, kellelt sellel nädalavahetusel võimalik peksa saada oli.
Esimesel päeval ei sujunud orienteerumine. Nelja nädalane võistluspaus oli orienteerumisoskused paksu roostekihi alla matnud. Tegin ümmarguselt 3x30sek ja mõned pisemad kaared. Kokku gramm üle 2 minuti. Füüsiliselt võitlesin lõpuni välja ja ei tundnud ennast ülemäära nõrgana. 3 minutine kaotus tuli teatud määral üllatusena aga minu lühiraja tase just selline ongi. Positiivne oli aga see, et sain väga hea lähtepositsiooni pühapäevaseks viitstardiks. Suurim hirm oli mul see, et pean ka viitstardi üksi jooksma.
Pühapäeval olid jalad uskumatult väsinud laupäevasest jooksust. Täiskiirusel jooks maastikul on ikka nii kuradi spetsiifiline tegevus, et ilma seda harjutamata on raske seda hästi teha. Elu näitas, et ka 4 nädalat on liiga pikk aeg.
Viitstardist ootasin ennekõike võimalust pingutada 110% ja joosta terve rada grupis. Eesolevaid nädalavahetusi arvestades oli seda hädasti vaja. Eriti teretulnud oleks olnud korralik Andreas Kraas Experience, ehk 10,5km hapnikuvõlga ja Chiefi kannul rippumist. Päris nii välja ei kukkunud aga väga hea tirimine oli küll. Mõlemad andsime oma parima, et tempot üleval hoida. Kohati võtsime natuke erinevaid teevalikuid, mis aga nii hea nähtavuse ja läbitavusega metsas ei muutnud midagi. Stardis ma küll ei näinud lootust eesstartijaid kätte saada ja seda enam tõstis enesekindlust nende nägemine rajal. Olin juba enne starti paikka pannud taktika kuidas Chiefi skalbi lõpus võtan ja passisin raja lõpuosas lühikestel etappidel. Eelviimases punktis, kus pidin alustama oma kiirendust suutis aga üks tarkpea ennast meie vahele poetada ja mitte SI jaama tabada. Kui Chiefi viimases punktis uuesti kätte sain, oli minu jõud lihtsalt otsas. Samas oli Chiefi lõpuspurt minu omast kordades tugevam. Tundub küll, et kui ka oleksin ees olnud viimases punktis, oleksin ikka peksa saanud.
Hea on, kui on konkurentsi. Mis siin salata', tore oli ainult nooremat põlvkonda poodiumil näha. Teen endast kõik, et järgmine aasta oleksin seal mina.

Tulemused

2. päeva kaart

seagripi pohmell

Käes on sügis - jooksuhooaeg. Kuigi peale Sügisjooksu veetsin neli päeva pikali - köhisin verd ja kusesin okastraati, olen siiski jooksnud viimase kaheksa päevaga kolm jooksuvõistlust. Võibolla mitte kõige targem liigutus?

Esimesena jooksin tervise testimiseks Rakvere Rahvajooksul 10km. Rada oli raske, tuul oli vastu. Raja teisel poolel surin totaalselt. Kui alusasin nagu ikka 3:24 min/km tempoga siis viiendast kilomeetrist alates vajus 3:40 peale. Kuna startijaid oli vähe, siis oli võistlus pigem iseendaga. Aeg 35:14 ei rõõmusta mind üldse. Peale haigust siiski andestasin selle endale.

Tulemused

Teine start oli Nõmme Sügisjooksu 3km krossijooksul. Eelmisel päeval tegin korralikku jooksutehnikatrenni. Lihased olid põrgulikult valusad. Stardis hakati passima. Ma ei tulnud selleks kohale ja tõmbasin võistluse käima. Natuke üle kahe ringi vedasin jooksu ja siis näidati mulle kuidas see sport tegelikult käib. Keksmine ring oli liiga aeglane ja lõplikust teravusest jäi puudu. Aeg 9:47 rahuldas mu selle päeva soove siiski täielikult. Preemiaks saadud pakk kummikomme maitses ka vapustavalt.

Tulemused


Seis 2km peal. Toimub kassi-hiire mäng. Seekord olen mina hiire rollis.

Täna võtsin nädala kokku Rahvajooksul 15km distantsil. Oma fantaasiates nägin ennast meeldivalt hoidmas 3:30 tempot ja siis viimase natuke kiirmini jooksma. Tegelikkus oli aga palju hullem. 5km oli mugav ajaga ca 17:10. Kuski 8km peal läks raskeks aga üritasin tempot edasi hoida. 9km peal hakkas uskumatult kõvasti pistma. 10km peal vaatasin esimest korda selja taha, vahe oli ca 100-150m silma järgi. 12km peal andis pistmine järgi. 13km peal hellitasin lootust eesjooksja kätte saada. 14km peal oli kindel, et keegi tagant kätte ei saa.
Finišisse ajaga 53:47 ja 7. kohaga. Rada oli minu hinnangul ca 250m pikem kui 15km ja tingimused olid taas suhteliselt rasked (palju tõusu, kõva tuul ja palju teravaid kurve), sellest ka natuke kehv aeg. Planeeritud 52:30 jäi igaljuhul kaugeks unistuseks. Nagu viimasel ajal kombeks! Samas sellisel tasemel jooksjale nagu Taivo Püi alla 5 minuti 15km peale on suht OK sooritus.

Tulemused

Üks asi on viimaste jooksudega selgeks saanud. Kui orienteerumises olen viimaste aastatega arenenud, siis jooksmises toimub paigalseis. Tulevaks talveks tuleb mingid baastõed treeningus üle vaadata. Midagi tuleb teisiti teha, midagi tuleb lisaks teha. Olen ettepanekutele avatud!

Sikainfluenssa

Sügishooaja haripunkt oli planeeritud läinud nädalavahetusele. Vormikõver liikus viimased nädalad koguaeg üles. Eelmise nädala ebaõnnestunud jooksud Soomes näitasid ka, et jooksuvormi üle kurta ei saa. Plaan oli Sügisjooksul lüüa ülivõimsalt 10km rekord ja sellega hooajale väärikas punkt panna. Vorm tundus nii lubav, et miinimumeesmärgiks oli 34 minutit.

Joonis 1. Seis 300m peal, kõik on veel võimalik. Terasem silm leiab pildilt nii mõnegi tuttava näo.

Kõik hakkas aga kiiva kiskuma juba nädala keskel, kui neljapäeval ärgates kurk kergelt valutas. Kuna olen kurguvalude suhtes kõrgendatud tähelepanuga, hakkasin probleemiga kohe tegelema. Järgmiseks hommikuks oli toimunud areng. Kui neljapäeval valutas vasak pool kurgust, siis reedel parem pool. Ja oluliselt tugevamalt. Tegelesin probleemiga täie tõsidusega ja laupäeval ärgates oli kurguvalu alistatud aga nina oli katkematult jooksma hakanud ja enesetunne oli kaunis kehv. Pumpasin siis omale kemikaale sisse ja lürpisin liitrite viisi teed. Päevaga ei suutnud saavutada midagi. Kraadimist vältisin, sest kartsin tõde. Pühapäeval ärgates nina pumpasin veel natuke kemikaale sisse ja läksin starti.
Eesmärgis olid juba oluliselt muutunud. Lootsin, et hea õnne korral keha käivitub normaalselt ja suudan siiski oma 34 minutit ära joosta. Kahjuks ei käivitunud. Jooks kulges algusest peale jõuetult. Inertsiga joostud esimese kilomeetri abil püsisin 34 minuti graafikus ca poole distantsini aga tegelikult oli juba varem selge, et head tulemust sel aastal ei tule. Siht oli jooks ära lõpetada. Uskumatult raske oli. Tempo langes teisel rajapoolel nii pööraselt, et mõned kilomeetrid jooksin juba 3:40 min/km tempoga. Kirsiks tordi peal oli veel esimesele naisele kaotamine raja viimasel kilomeetril. Hurraa hurraa hurraa...

10km tulemused

Täielik pettumus. Loodetavasti saan haigusest üle ilma vormi kaotamata. Eile peale jooksu oli enesetunne väga halb. Tänagi palju parem pole. Seagripp raisk! Peab vist pendlimehe juurde minema abi otsima.
Kuu aja pärast on järgmine võimalus 10km rekordit lüüa. Pöidlad pihku... et tervis lubaks.

Joonis 2. Kes keda? Finišini on jäänud 100m. Vaata tulemustest, kes peale jäi!

Joonis 3. Taastusvahend. Leidsin sellise värskendava joogi Maxima (loe mäksima) karastusjookide letist. Ei tekitanud joovet.