Nõmme Seeriajooksu 2000m

(3+3+4)/3=5

See on valem, mis dikteerib minu edasist hooaja kulgu. Paljud matemaatikud vaidleksid selle vastu. Isegi minu matemaatikakauge silm leiab sealt mingi ebakõla aga elu on näidanud, et see valem on a priori tõene.

Eile oli suurepärane võimalus alustada jooksuhooaega. Siiani on õnnestunud vaid üks jooksuvõistluse start kirja saada ning tundub, et jooksuvõistluste vähesuse all on kannatanud kogu senine hooaeg. Kõik senised võistlused on näidanud, et kiirust pole ollagi. Eile joostud 2000m ei olnud mingi erand. 6:06 oli loodetust umbes 10 sekundit viletsam aeg, kuid siiski sain jooksust eriti hea emotsionaalse laengu.

Jooks kulges oodatust oluliselt kergemalt. Alustasin kiiresti nagu alati aga juba 200m peal hõigatud vaheaeg oli umbes 4 sekundit aeglasem kui oleks lootnud. Sellest oli selge, et 6 minuti piiri on raske purustada. Eelmisel aastal joostud 3000m jooksus kustusin juba ca 1000m peal ja kaks viimast kilomeetrit jooksin ajaga 3:15. Eile aga liikusin mugavustundega kuni lõpuni. Esimene kilomeeter 3:02, teine 3:04. Kiirust tõsta ei suutnud, lõpuspurti teha ei suutnud aga tunne jäi, et seda kiirust oleks suutnud veel hoida. Hea emotsioon jäigi seetõttu, et kuigi jooksin tõeliselt halva 2000m jooksu, siis tõenäoliselt oleks eile olnud suurepärane päev oma 3000m tippaja purustamiseks. Eelmisel suvel joostud 9:29,5 tundub lausa viletsana. Julgeks ennustada, et 9:15 oleks täitsa reaalne olnud. Ehk siis jälle samm edasi 9 minuti piirini jõudmiseks.

Jooksuvõistluste hooaeg saab siit alles hoo sisse. Nädalavahetusel tegelen natuke vahelduseks orienteerumisega ja esmaspäeval kell 18:00 olen jälle jooksuvõistluse stardis. Plaanis on 5,8km pikkune distants Raasiku Rahvajooksul. Viskan ka kinda ja ütlen, et sihikul on aeg 18:50. Tulge astuge mulle vastu!

Pildil keldrist tabatud kohalik mässaja!

We are the Metallica and this is what we do best motherfuc&%¤#ers...

Ma peaksin siia kirjutama oma headest ja halvematest võistluskogemustest. Eelmine laupäev oli siiski mu hooaja peavõistlus. Aga emotsionaalselt oli kõikidest nädala sündmustest peajagu üle pühapäevaõhtune Metallica kontsert Helsingis.

Peale Jukola magamata ööd pole just kõige kergem mind käima tõmmata. Kahe soojendusbändi ajal nokkisin ikka korralikult. Aga lõpuks ei pidanud staarid isegi lavale ilmuma, et mind käima tõmmata. Piisas The Ecstacy of Goldi peale panemisest ja ma karjusin oma hääle ära.

Tegemist on Death Magneticu tuuriga ja seega mängiti uusim album ette peaagu et täies pikkuses. Tuleb tunnistada, et laivis on tegemist suurepärase albumiga. Kompromissitu andmine! Ja vanadest lugudest tuli esitamisele fantastiline valik lugusid – Sad but true, One, Enter Sandman, No Remorse, Seek and Destroy, Nothing Else Matters, Trapped Under Ice ja minu jaoks meeldiva žestina Turn the Page, mis on viimasel ajal mulle jubedalt meeldima hakanud. Kindlasti ei tulnud mulle kõik meelde. I peale oleks mahlase täpi pannud Orioni mängimine aga noh, see oleks juba liiga hea olnud.

See oli minu kolmas Metallica kontsert ja kahtlemata kõige parem nendest. Tõenäoliselt ei olnud asi bändis. Nemad mängivad ju alati perfektselt. Aga kõik kontserti ümbritsev. Sisehall ja totaalselt väljamüüdud kontsert tagasid selle, et valdavas enamuses olid kõik hardcore Metallica fännid. Lava ehitus nii, et publik seda ümbritseb, on alati tasemel. Ja noh, lugude valik kindlasti!

For Whom The Bell Tolls, Fight Fire With Fire ja Master of Puppets ka loomulikult!

Kokku siis välismaa keeles öeldes 2 hours and 10 minutes of pure good oldfashioned family entertainment.

Jukolast nii palju, et oli korralik keevitamine. Sellise publiku ees sellist ühisstarti joostes ja esireast startides oli sama tunne, mis Jamesil järgmisel õhtul Hartwall Areenal oli. Esimene etapp oli üllatus aga mitte negatiivne. Anti ju siiski odavalt kolmandik rajast ära. Tee peal olin natuke aeglane aga siiski piisavalt kiire. Teise ja kolmanda etapiga kaotasin asjatult umbes 45 sekundit. Metsas olin kiire ja enesekindel. Tihedamates kohtades, kui aeglased soomlased ette jäid, sõimasin neid suguelundite nimedega. Lausa müstiline, kui aeglaselt võivad osad inimesed metsas joosta ja samas lõpetada nii kõrgetel kohtadel. Jooksu lõpus tegin ebakindlusest tingitud toore vea ja kaotasin ligi minuti sellega. Üldiselt jäin siiki sooritusega rahule. Tõin meeskonna piisavalt heal löögipositsioonil välja ja füüsiline vorm oli piisavalt tasemel, et lõpetada liidritega koos.

Esimesse jooksin paremalt mööda teed kahel põhjusel, et mitte 1400 mehega trügides ennast liigselt võistluse alguses ära väsitada ja kuna ma lihtsalt otse nii kiiresti väga head varianti ei näinud. Seda eriti just punkti ründamise seisukohalt. Kaotasin 43 sekundit.

Põhjamaade Meistrivõistlustest ja MK etappidest kirjutan teine kord.

Õnnitlused SKMile läbi aegade parima eesti tiimi tulemuse eest!!! Kõva raisk!

Esimese vahetuse tulemused

Balti meistrivõistlused

Omal ajal ma arvasin, et mul on magu nagu krematoorium, mis põletab kõike. Võisin süüa mutreid ja kruusa, uhada nad alla mootoriõliga ja kõht ei teinud selle peale teist nägugi. Umbes 5 aastat tagasi lõppes see ilus elu. Kulminatsiooniks oli 2 nädalat konstantset väljakannatamatut kõhuvalu ja veega keedetud pudru dieet. See tähistas uue elu algust. Pidi hakkama valima aineid, mida suust sisse ajan endale.
Teine asi mida mu magu väga hästi toime tuli, oli kraanivesi. Nii vähe kui ma elus reisinud olen, pole kraanivee joomine mulle probleeme valmistanud ja pudeliveest ma seetõttu eriti lugu ei pea. Läinud nädalavahetusel Lätis lõppes ka see etapp minu elus.

Hommikul enne võistlust joodud ca 400ml kraanivett muutis suurepärase enesetunde ebameeldivalt raskeks ja jõuetuks olekuks. Kõik see juhtus veel nii vahetult enne starti, et ebameeldiva üllatusega tuli leppida raja esimestel kilomeetritel. Õnneks katkestamine mul loomusesse ei kuulu ja võitlesin olenemata kehvast enesetundest lõpuni.
Ettevalmistus baltikateks hakkas tegelikult alles kolmapäeval kui sõitsin Kõverjärvele, et sel aastal esimest korda tihedas metsas ka orienteeruda. Sain vaid ebameeldivaid emotsioone. Raske oli leppida olukorraga, kus ei ole võimalik joosta suunas, mida pean õigeks suunaks. Eriti aeglase tempo juures on väga ebamugav kui mets avaldab vastupanu. 8,6km rada läbisin 70 minutit ja ei nautinud sellest minutitki. Laupäevaks olin siiski saanud seda infot piisavalt seedida ja kuna reedene jooks näidismaastikul sujus piisavalt hästi, olin äärmiselt hästi häälestatud võistluseks.

Suutsin piisavalt hästi kaardis püsida kogu raja. Tegin mõned halvad teevalikud ja paar pisikest viga. Kuuendas punktis püüdsin 2 minutiga kinni Gvildise, kelle sabas rippusin ühe etapi ja siis läksime oma teed. Gvildis jooksis lõpuks minust 4 minutit kiiremini. Liblika teisel kaarel jooksin koos 6 minutit peale mind startinud valgevenelasega. Mees jooksis kiiresti ja puhtalt. Lõpuprotokolli jõudis ta siiski ajaga 1:47. Enne pikka etappi tuli tagant Krumins hirmsa hooga. Ei olnud jõudu, et temaga kaasa joosta. Tore oli siiski näha kuidas Kruminsi selg vales suunas metsa tormab. Pikal etapi alguses tuli Krumins veel vastu ja kui keerasin suure tee pealt sihile, siis ta möödus minust taas. Seekord lõplikult. Taaskord ei olnud mul jaksu kaasa minna. Pika etapi lõpus sain ka esimest korda juua. Liblikal ei tabanud ma joogipunkti kordagi.
Vaatepunktile lähenedes oli meeldiva üllatuse ees 6 minutit varem startinud Sander ja tema ees paistis Krumins. Hetkeks hellitasin lootust rongi saada ja tõstsin tempot. Kuna õhuvahe oli piisavalt suur, siis karitati mind 40 sekundilise veaga ja edasi sain taas rahulikult enda tempos joosta. Nagu ikka, uhkes üksinduses. Miinimumeesmärk oli kümne sisse joosta. Arvestades enesetunnet, oleks pidanud suuremaid sihte seadma omale vist.

Tulemused

Pühapäevaseks teateks valmistudes olin juba natuke ettevaatlikum ehk siis vältisin kraanivett. Kõht oli natuke sassis aga siiski parem. Päike kõrvetas nagu põrguline ja üks leedukas oli üle valmistunud. Stardist pandi sellise hooga minema, et oli hirm juba enne esimest punkti lõplikult maha jääda. Õnneks olid hajutused suursed ja mets piisavalt tihe/nõudlik. Suutsin kohe metsa piiril leida hea orienteerumisrütmi ja nii alguses mõne mehelist rongi vedades ja hiljem üksi joostes suutsin teha tehniliselt hea jooksu. Tugevamad võitsid mind selgelt aga kolmandana teadet üle anda selles konkurentsis oli ka väga hea.

'

Tulemused

Kuigi finišis olime neljandana, siis baltikate arvestuses saadud pronksmedal maitses väga hästi. Hoidsin seda kaelas kuni magamaminekuni 450km võistluspaigast eemal.

Täna alustasin treeninguid tulevaste eesmärkide saavutamise nimel!

Pildil platsi kõige ilusamad mehed ja kaksikvõidu saavutanud Eesti naiskonnad!

EMV lühirada

Eestikate lühirajaks olin sel aastal valmistunud paremini kui kunagi varem. Võib isegi öelda, et täiuslikult. Ei mäleta täpset kuupäeva aga lumi oli veel maas, kui printisin omale välja maastiku reljeefikaardi. Jooksin paar pühapäevast pikka otsa sellega. Voodis, enne magamaminekut, lahendasin etappe läbi.

Lisaks olin see kevad väga palju orienteerunud. Ja mitte Kõveral või Raku teisipäevakutel, vaid eranditult tehniliselt nõudlikel ja detailsetel maastikel.

Viimase treeninguetapina tegin 9 päevase laagri soomes, mille üks eesmärke oli oksendamiseni orienteeruda tehnilistel maastikel. Kevadel selline lähenemine töötas, kui peale šotimaa laagrit olin tehniliselt paremal tasemel kui kunagi varem. Soomest tagasi tulles olin vaimselt ja füüsiliselt täiesti läbi. Tundub, et olin ületrennile väga lähedal ja tegelikkuses polnud lühiraja stardiks veel täielikult ära taastunud. Siiski oli reedeõhtune käivitav treening andnud nädala esimese positiivse noodi ja seetõttu läksin ka laupäeval starti piisava optimismiga. Miinimumeesmärk oli medal!

Kaarti uurides oli selge, et tuleb joosta otse ja tuleb joosta kiiresti. Rohkem ma oma pead ei vaevanud.

Soojenduse ajal kiskusid mõtted vägisi mujale. Jõuga surusin oma pea sisse jooksu põhitõdesid: kõige tähtsam on hea suund punktist välja minnes, edasi plaan ja jooksen nii kiiresti kui pea võimaldab. Aga kohe kui lõdvaks lasin mõtlesin lõpusirgele ja võitmisele jne. Ühes olin siiski kindel, kui piiksud käivad, tiksub kõik paikka.

S-1

Enne olin ju mõelnud, et tuleb joosta koguaeg võimalikult otse ja siis selline etapp. Otsustasin kiirelt tee kasuks, et oleks võimalus rahulikult kaarti sisse saada. Otse joostes oleks võinud võita sekundeid aga kaotada minuteid. Tee pealt väikse rajale ja sadulat paistsid tipud, mille vahel mu punkt asus. Täiel kiirusel kohale. Esimese tipu otsas seisak.

1-2

Suund peale, näen teeristi. Otsustan rünnata otse. Suunaga järgmise rajani. Radade rist paistab natuke vasakul. Jooksen sinna. Väikse raja peal püsin vähe ja hakkan otse ründama. Punktist vasakul olev päts paistab ilusti hoian suunda ja näen enda punkti.

2-3

Suund peale ja kiirelt pätside peale. Vasakul paistab roheline, üle tee mäest üles ja vasakul paistab tipp. Tipu taga punkt.

3-4

Suund peale, plaan on hoida natuke paremale, et näeks paremat kätt sood ja siis mööda pätse kuni punkt vastu tuleb. Etapi alguses võtsin kõik tõusud, mis võtta sai aga plaan viis mu otse punktini.

4-5

Plaan joosta suunaga läbi soo ja siis loen punktini. Hapnik hakkab otsa saama ja otsin lihtsamaid lahendusi. Vaatan suunda ja hakkan jooksma, Kerge pilk veel kompassile ja täiega edasi. Tuleb soo nagu peab ja siis tee. Hoppaaa... Olen ilgelt paremale tõmmanud. Korrigeerin suunda. Teisel pool sood on kõik juba vägagi loogiline ja punkt seal, kus peab.

Ilmselgelt ei vaadanud punktis korralikult kaarti ja mis veel hullem, ei võtnud korralikku suunda. Kiire pilk kaardile näitas ainult, et soo taga hakkan orienteeruma. Seda, mis enne sood on, ei näinud üldse. Oleks korralikult suuna võtnud, oleks asi siiski töötanud aga kaks tegemata liigutust on juba liiga palju. Seekord maksis see mulle siiski vaid 10-15sek, kuid oleks võinud olla ka palju rohkem.

5-6

Suund peale, näen punase joone all olevat pätsi. Pätsi pealt näen tippu, mille juures on punkt.

6-7

Vasakult või paremalt? Vasakult, sest teepeale jääb esimese punkti juurest tuttav maastik ja pakub seega hea tugipunkti. Jooksen üldsuunaga ja nii kiiresti kui jalad kannavad. Suund püsib liiga hea ja vasakule raja peale ei jõuagi. Esimese punkti kõrvalt jooksen üles ja näen ülevalt mäge, mille taha orvandisse pean jooksma.

7-8

Suund peale, näen punkti ees olevat pätsi, jooksen sellest mööda punkti. Punktis on häiriva faktorina fotograaf.

8-9

Suund peale. Tuleb minna lohust läbi mäe otsa. Jooksen alle, tõusul aeglase hoo pealt hea kaarti lugeda. Tõusen ilusti õigest orvandist ja sadulat läbi jooksen punkti.

9-10

Suund. Samas pikast lohust tuleb läbi joosta, edasi järgmise mäe otsa. Tõusul vaatan punktile lähenemist. Plaan on vasakult kahe lohu vahelt minna. Tundub lihtsam. Mäe otsast ei näe korralikult lohkusid. Paremal reljeef siiski klapib ja laskun alla. All võib hägusalt hoomata lagedat lohku paremal ja vaskaule ka nagu läheks alla. Liigun edasi. Ees hakkab paistma midagi kõrgemat, jooksen selles mööda ja paistab punkt orvandus. Õnn.

10-11

Suund peale. Midagi ligeda pole. Jooksen üldsuunaga nii hästi kui võimalik. Risti läheb rada ja keegi Tammede riietuses. Mina ei saa veel kaarti kinni. Siis tuleb siht ja kõrgem koht. Ei saa veel ikka liiga hästi. Ees hakkab paistma kõrgem mägi. Pilk kaardile ja hooga mäe taha punkti.

11-12

Suund peale ja kohe hakkabki paistma suur lohk ja mägi selle taga. Otsin vasakult võimalust joosta 2m vähem tõusu. Punkt on lihtne ja paistab hästi.

12-13

Otse või paremalt. Paremalt pean paar meetit vähem tõusu võtma. Otsustatud. Jooksen mööda pätse ja ees hakkab mingi kuradi ehitis paistma. Kaardil pole midagi. Kõik muu siiski klapib ja jätkan plaani. Ei saa hästi aru kui kõrgel punkt on ja jooksen tipuni välja, siis kui mägi suunda muudab siis keeran nõlvale ja jätkan piki nõlva. Orvandi alumine ots paistab aga punkti mitte, näen õnneks punkti ees endast natuke kõrgemalt. Hakkan vaatama järgmist etappi, tuleb minna üles ja alla ja veel üles.

13-14

Esimenetõus joostud ja teine poole peal hakkan mõtlema, kas eelmises punktis punkti ikka võtsin ära. Otsustan, et kas kuld või muld. Siiani on jooks olnud piisavalt hea ja tagasi minekuga kaotaks tohutult. Tavaliselt ju automaatika siiski töötab. Keskendun etapile.

Tõusu üleval hoian väiksest pätsist vasakult mööda ja üritan laskuda kõige kõrgemasse kohta. Jooksen mööda kõige kõrgemat kohta ja kontrollin suunda vahetpidamata. Näen rada ja jooksen sellele. Raja käänakust surun soo serva poole. Tuleb tõus, näen küll kaardil seda aga päris paigas pole. Tuleb siht ja nõlv selle taga. Ei ole jõudu et kohe üles forsseerida ja jooksen natuke piki mäge ja siis diagonaalis üles. Suunaga edasi. Raja peal pole kindel, kus olen. Siht tuleb liiga kiiresti vastu, järelikult olen väga paremale kaldunud. Õiges suunas vaadates paistab mägi, mille taga on punkt. Tundub, et mäe otsas vilksas midagi sinist. Jooksen kohale.

14-15

Suund peale ja punuma. Sihi ületan mäe tipus. Olen paigas. Ees paistab mägi, mille taga on punkt. Kaugel näen Nõmme sinist särki. Mäe peal kontrollin veel suunda ja jooksen punkti.

15-16

Suund peale ja jooksma. Nõmm forsseerib tõusu etapi poole peal. Hoian vasakule, et paar meetrit vähem tõusu võtta. Kui olen mäe ületanud näen mäge mille otsas nina taga on punk. Nõmm näitab kätte kõrguse kust nina ületada.

16-17

Suund peale ja punuma. Kiire plaan joosta mööda nõlva soo ääres kuni pätsini. Nõlv on liiga halb, Lähen teisele poole mäge. Suunaga kuni raja ületuseni. Pätsi abil saan ennast hästi paikka ja jätkan suunaga. Nõmm liigub vasakul ja punktipiirkonnas näitab punkti kätte.

17-18

Suund ja sinine selg. Piki nina kuni mägi vasakule keerab. Punkti objekti ei suuda välja lugeda. Näen kõike objekte mida vaja. Nõmm näitab punkti kätte.

18-19

Suund peale. Lageda pätsi peal on punkt. Suunaga edasi üle kõrgema koha. Ootan ees või vasakul orvandit. Midagi nagu hakkaks moodustuma vasakul. Nõmm jookseb otse ja minu automaatika tema järel kuigi pea vaatab vasakule orvandisse. Kui oleme orvandi otsa juures tipul siis näen alles punkti kõvasti vasakul ja juba natuke seljataga. Jookseme ja võtame ära.

19-20

Marek segab mind. Etapi suurim plaan oli tema seljatada. Suund peale ja nõlva pidi liinini. Liinilt plaan minna mööda kõrgemat kohta punktini aga tihedam mets surub mind paremale. Nooren näitavad punkti kätte.

20-21

Suund peale. Punkt paistab väga kaugele. Algab lõpuspurt.

21-F

Abitu pingutus...

Tulemus oli hea. Korralik kontrollitud sooritus maksimumilähedasel pingutusel. Vigadel sain kiiresti sarvist kinni. Samas oli terve raja tunne, et pea töötab jalgadest kiiremini. Nähtavus oli nii hea, et enamus rajast oli vaid vaja järgmise objektini kohale joosta. Minu kiiruse juures võttis see aga nii kuradi palju aega ja tegi jube palju valu. Etapiaegu vaadates on selge, et minust kiiremaid jooksjaid oli rajal palju. Parema orienteerumissoorituse teinud isikuid aga maksimaalselt üks. Nende jalgadega oligi kahjuks 3. koht parim võimalik. Nüüd tuleks kuskil leida mingised -20sek/km või nii. Äkki sellest oleks abi?