Pallid vastu seina

Kevadhooaeg läheneb kulminatsioonile! Esimesed võimalused heleda leegiga läbi põleda on maha mängitud. Kuid ärge muretsege, on veel võimalusi.

Täna päeval juhtus midagi erakordset. Viimase kuu jooksul pole sellist emotsiooni pärast treeningut olnud. Peale kevadist jalavigastust on minu sportlikus vormis olnud paigalseis. Kiired treeningud on tulnud raskelt kätte. Kiirus on olnud oluliselt viletsam kui eelmisel kevadel. Treening on küll pakkunud naudingut. Olen ju siiski fanaatiline treenija. Kuid kiiretest treeningutest tulin siiski koguaeg koju lõug vastu rinda, pilk häbelikult maha suunatud.

Täna otsustas päike hetkeks pilve tagant välja tulla. Plaanis oli joosta 4x1km maksimumil ca 3 minutise pausiga. Rajaks valitud krossijooksu eestikate 1km ring - pehme, reljeefiga ja mõõdetud. Ja kus ma alles tõmbasin. Liiva lendas kahte lehte, orgasmilähedane hingeldamine peletas noori emasid ja kepikõndijaid, tugevad päkatõuked kobestasid jooksurada ja higipiisad lendasid kaarega rajaäärsete mändide tüvedele. Jooks tuli mugavalt. Ei valmistanud raskusi. Ei pidanud võitlema. Ja iga lõigu lõpus kella vaadates olin rahulolev.

Peale nii õnnestunud trenni on märksa parem tunne tulevikule mõelda. Üks raske treening veel ja siis on vaja see kõik töösse rakendada Balti MV tavarajal, kus on lisaks tiitlitele mängus ka 2 kohta MMile. Võib ka juhtuda, et need on viimased 2 kohta. Aga sellele kõigele on aega mõelda siis kui see käes on. Praegu tuleb vaid nautida protsessi ja seda emotsiooni, mida kvaliteetsed treeningud mulle pakuvad. Emotsiooni, et naised tahavad mind ja mehed tahavad mina olla.

Nädalalõpu hitihoiatus

Sõidan praegu tagasi 9 päeva kestnud laagrist Soomes. Tunne on selline, et sai vist üle tõmmatud. Laagri viimase trennina jooksin suure seljakotiga marsruudil Rautatienasema-Eteläsatama-Länsisatama. Siinkohal komplimendid Linda liinidele. Kirjutan laagrist kindlasti lähipäevil. Seniks aga nädalalõpu hitihoiatus:

Soome saun

Läinud nädalavahetusel oli võimalus startida kõrgseltskonnas. Soomes, Närpiös, joosti Soome koondise katsevõistlusi. Tundus, et kõik peale Ikose olid kohal. Rahvusvahelist mõõdet lisasid Hramov, Tsvetkov, Krepsta, Gvlidis ja loomulikult mina.

Ma mäletan selgelt oma esimest Jukola teadet Seinajoel. Või siis seda emotsiooni ennekõike, mis mind valdas peale jooksu ja kogu pika bussisõidu ajal Helsingi suunal. Ma olin vihane soomlaste peale, et neil on nii kuradi ebameeldivalt vastikult kivised maastikud, kus ristiinimesed joosta ei saa. Kaks tundi põlvetõstet kivipõllul oli minu treenimata kehale siis liig, mis liig.

See nädal polnud emotsioonid nii äärmuslikud aga maastik tõenäoliselt palju äärmuslikum. Enne võistlust võttis asja kokku klubikaaslane Jani maastiku kokku väitega, et see on üks soome raskemaid maastikke. Seda siis tehniliselt ja füüsiliselt.

Kuigi olin saanud kerge ülevaate maastikust ja õpetussõnad, et tuleb joosta otse mööda punast joont, siis shokk oli siiski maastikule jõudes suur. Maastik tundus nii hirmutavalt aeglane je tehniline, et otsustasin teise etapi kohe ringi joosta. Teises punktis püüdsin kinni 3 minutit varem startinud võistleja ja see andis ainult enesekindlust juurde. Edasine rada oli üks pidev võitlus. koguaeg üritasin otsida paremat liikumisteed aga abitult. Liikumiskiirust aeglustas veel see, et maastik oli väga detailiderohke ja mõõtkava tavarajale kohaselt 1:15000. Raja keskel tegin ühe halva teevaliku, mis maksis mulle nii 1-1,5 minutit ja raja teisel pikal etapil sundis väsimus mind minema tee peale, mis aga maksis mulle suurusjärgus 3 minutit ajaliselt. Need 4,5 minutit olid just need, mis heast jooksust puudu jäid.

Teisalt, kuigi mu liikumis/orienteerumis kiirus võrreldes võitjatega oli lootusetult aeglane, suutsin ma siiski hoida pea külmana ja joosta tehniliselt väga hea jooksu. Kiirus oli koguaeg võimete kohane ja punktidega vigu ei teinud terve raja vältel. Kahju on, et ma polnud piisavalt oma aju sisse programmeerinud käsku, et igal juhul tuleb otse joosta. Selle tõttu kaotatud 4,5 minutit maksid umbes 10 kohta lõpuprotokollis. Enesetunne siiski võistluse järel on hea ja ensekindel.

Pühapäeval tegin veel teatejooksus täitsa rahuldava vigade paranduse. Kuigi eelmise päeva 2 tunnine võistlus oli iga lihasega tunda, suutsin peale rahulikult võetud esimest punkti liidrid kinni võtta ja seni kaua kuni maastikujooksu jätkus, ka nendega sammu pidada. Viimasel kilomeetril tuli väga kiire tee jooks, kus kaotasin oma 20 sekundit jooksu pealt, lisaks veel kaklus punktis ja 15 sekundine viga ja teadet üle andes +37 sekundit oligi käes.
Peale võistlus seekord ei sõitnud tagasi koju vaid jäin Turu lähistele veel laagerdama. Plaaniga joosta Põhjamaade meistrivõistluste maastikel. Sellest kõiges aga nädala lõpus või uue alguses.

Individuaalvõistluse tulemused

Teatevõistluse tulemused

Kaardid minu radadega:

Hooaja avastardid

Kuna juunis joostakse Soomes Põhjamaade Meistrivõistlused ja 2 MK etappi, siis olen otsustanud sellel kevadel orienteerumisstarte koguda soome lahe põhjakaldal. Need võistlused olen ka valinud hooaja peaeesmärkideks. Seda ennekõike just seetõttu, et soomes on väga lihtne harjutamas käia erinevalt Hungarist, kus joostakse MMi.

Soomes võistlemas olen ma oma elu jooksul käinud väga vähe ja seetõttu oli starti minnes ka ainukeseks tõsiseltvõetavaks eesmärgiks korralik puhas orienteerumissooritus. Kuna esimesel päeval oli stardiprotokollis ca 80 ja teisel päeval ca 150 meest, siis võtsin ka numbrilise sihi joosta 30 parema hulka. Kuna mõlemad päevad olid lühirajad ja minu kaks jooksu Soome Meistrivõistluste lühirajal on lõppenud fiaskoga, siis tundus 30 hulka pääsemine ka kaunis optimistlik plaan.

Laupäeval pakuti välja 6,5km pikkune rada. Ilm oli kevadiselt jahe aga päikseline. Maastikul oli kohati veel omajagu lund, kuhu esimesed startijad said siis kujundada oma nägemuse parimast liikumisteest.

K punkt oli kohe stardis ja suurt mõtlemist polnud, panin kohe enda jaoks kiireima mugava tempoga. Kuigi tagant startijatel oli ilmselge eelis lumme joostud lohade tõttu ei saa väita, et orienteerumisülesanne on selle tõttu liiga lihtne olnud. Teise punkti juures rabistasin kohe võistluse esimese vea. Ei saa öelda et kiirustamisest, lihtsalt natuke ebaõnne ja kehva kaardilugemist. Neljandasse punkti minnes võtsin viletsa teevaliku ja oligi juba minut liidritele ära antud. Edasine teekond sujus mugavas orienteerumistempos, kuni 10. punktini. Peale kraaviületust oli valik minna vasakult mööda teed, raiesmikke ja siis otse tõusu või siis paremalt mööda teed ja siis piki mäge. Otsustasin vasaku variandi kasuks, kuid hakkasin endas kohe kahtlema ja seetõttu üritasin viga kompenseerida jooksukiirusega. Arutu kihutamine lõppes aga raiesmikul minu kohta suhteliselt ränga jalaväänamisega. Ütlesin paar roppu sõna ja üritasin paaniliselt kiirust üleval hoida aga külmas lumes ja vees maha jahtunud hüppeliiges oli ikka väga valus. Kõige raskem oli mäest alla joosta. Kuna eelnev võistlus oli siiski läinud piisavalt kindlalt siis üritasin iga hinnaga lõpuni joosta ja kuskil 11 punkti juures olin jalavalust üle saanud. Mägedest alla jooksin siiski väga ettevaatlikult kuid õnneks suuri mägesid rajale ei sattunud. Raja lõpus oli paar lühikest etappi, mis lahenesid lausa võluväel. Jõudsin lausa rajal mõelda, et kui imelist need punktid mulle sülle jooksid. Ju siis ikka parematel on rohkem õnne.!?

Olles finišis komposteerinud, kõlas spiikeri kommentaar: "Ja kärki vaihtu".

Lõpuprotokollis platseerusin neljandale kohale, kaotust võitjale natuke üle minuti. Rajal tundus küll, et ilma väänamata oleks juba minuti kiiremini jooksnud. Kurat seda teab. Tundub, et kompenseerisin ikka korralikult seda väänamist ka.

Õhtul läks jalg ikka nii kuradi paiste ja valusaks, et kõndimisega oli probleeme. Pühapeäval starti ei läinud. Esmaspäeval ei teinu ka suurt midagi peale kerge kõndimise. Teisipäeval sõitsin rattaga ja tegin jõutrenni. Suutsin hüppenööriga hüpata ja tegin ka väänatud jalaga kükke. Vähemalt esimene paranemine on kiire. Peale selle loo postitamist lähen Tarmaku öisele. Jooksen esimesed sammud... kohe maastikul. Miks ka mitte.

Kahju on, et ei saanud pühapäeval startida. Tase oli palju tugevam ja tihedam. Oleks saanud oma tegelikku taset paremini hinnata. Praegu jääb mingi kahtlase väärtusega neljas koht, mis võibolla oli õnn. Võibolla oleks pühapäeval julma sauna saanud. Kurat seda teab.

Ka see nädalavahetus pakub 3 starti Soomes. Esimene on Kevätyönviesti, mis on Turu ümbruse klubidele oluliseim tasemeproov enne Tiomilat. Pühapäeval sörgin Saaristorasti nimelisel võistlusel lühirada ja esmaspäeval jooksen Raumas esimese tõenäoliselt üle tunni ajase võistluse. Kui nädalavahetusel plaanin siiski rahulikumalt joosta, et jalg saaks natuke kohaneda, siis esmaspäeval tahaks juba tõsise jooksu teha.

Pöidlad pihku siis!

Tulemused

Rajavalikud

GPSi fail!

PS! Mulle meeldib, et ma joonistasin esimese etappi ikka oluliselt teisiti kui tegelt jooksin. Joonistasin konkreetselt neid objekte pidi, mida rajal vaatasin.