Libahunt

Kuna kevadel sai koos klassivennaga puht juhuslikult osa võetud antud ürituse esimesest etapist,
oli põhjust ka nüüd jalg joonele seada. Hea soojenduse andis eelmine õhtu toimunud xdreami hooaja lõpetamine, kus kõvemad mehed(loe Ott ja Heiti) lammutasin kella 3 ni?! Ise tegin kiire ja korraliku õhtu ja umbes 7 tundi uneaega sai kirja.
Aga võistlusest lähemalt, start kell 11 hommikul Vihasoolt ja kontrollajaks 6 h. Umbes 40 minutit
enne starti sai kätte kaardid ja aega planeerimiseks oli piisavalt. Tegime optimistliku plaani,
mis jättis lahti ka variandi kõik punktid võtta. Alustame reipalt ja korjame 27. alustuseks ning liigume 76 poole, kus esimene lisaülesanne(7-ga algavad punktid on lisaülesannetega). švammidega vee ümber tõstmine pole raske ning olemegi teel järgmise punkti poole.
Kuna kaardil on mingi lisatee, teeme imeliku trajektori, ära siiski ei eksi. Teel 74. korjame ka 49, millega kaotame esimesed paar minutit. 74. rändrahnu mõõtmete arvamisega suuri probleeme pole ning jätkame reipalt. Aega kulunud kuhugi tunni kanti. 38, 54 ja 46 tulevad kergelt, teel 36 on Taavil esimesed kanged hetked. Natuke kobistavalt saame 37, 70-ga see-eest teeme lapsiku vea ning järjekordsed paar minutit lähevad tuulde. Käru rehvi pumpamine on samuti labane ning teeme kiirelt. Punktist lahkudes on aega kuluinud natuke alla 2h. Sinnamaani olime tulnud sama varianti koos hilisemate võitjate Olav Karu- Ulvar Pavloviga. Kaotasime sel hetkel neile kuskil 5 min. Seal aga lähevad meie valikud lahku. Enne 45 kõnnime natuke ja sööme, 71. taas jookseme. Seal ootab selle päeva kõige nõmedam lisaülesanne. Ülesandeks kaevata aare karjääris etteantud punktist 20 m kaugusel 40 asimuudi suunas. Kuna karjääri äär on järsk, on raske kaugust määrata ja peale umbes 5 minutist sonkimist loobume. Vähesed lahendasid selle ülesande. 30 punkti veel jookseme, kuid Taavil on juba selgelt raske, 35 ja 33 võtame jooks-kõnd pooleks, kuid siis hakkame kõndima. Ka endal on jalad üsna kangeks läinud ning kõndimine tundub meeldiv. Vahepeal on järjekordne tund möödunud ning pool aega möödas. Loobume esimestest puntkitest( 42, 26). 55, 53, 48 ja 72 läbime enamuses kõndides, vahel ka natuke joostes. 72-s saan teha köieülesande, mis sujub hästi ning liigumegi järgmise punkti poole. Aega kulunud 4h. Otsustame võtta viimased kaks 7-st ja siis otse teed koju. 73 on aega nõudev lisaülesanne- mina saan taas köitega turnida, Taavi legendi järgi punkte otsida. Üsna ebaselge legendi tõttu jääb üks neljast leidmata, see meid palju ei morjenda ja jätkame. 75 saamme kanuuga võtta kaks mälupunkti, mis võtavad ka üsna palju aega. Sealt lahkudes ongi ainult tund jäänud. Seame sammud 50 poole, sealt lähme kaardil üsna kurjakuulutavat sood ületama. Tegelikkuses pole hullu midagi ning kerge vaevaga oleme lagedal. 24 ja 23 tulevad lihtsalt, viimasest lahkudes mõistame et jõuame võtta ka 25, mida polnud plaanis. Enne finišit saame ka jõge läbida ning olemegi kodus.
Aega kulunud 5.48 ja tulemuseks saame 8 kohta. Kui oleks suutnud ka 4. ja 5. tunnil enamuse ajast joostes läbida oleks 4. koht reaalne olnud. Esikolmik oli sel päeval kõva. Kahe etappi kokkuvõttes oleme 5, ise oleme rahul, kuid järgmise aasta kohta veel midagi ei plaani.
Mina vähemalt mitte.

Hansapank Xdream 4. etapp

Eelmine pühapäev sai lahenduse selle aasta seiklusspordisari Hansapank xdream ning viimane etapp oli finaali vääriline. Võistluskeskus asus Leppojal ehk siis Põhja-Kõrvemaal. Start anti kell 10 ning A-rada suundus ratta etapile.
Seekord sai kaarti vaadata lausa minut enne starti ja põhjus oli ilmselt selles, et esimesed 3 punkti tuli ise kaardilt leida, abivahendiks kaardi nurgas ca 2 ruutsentimeetrised näidised punktikohtadest. Üllataval kombel leidsin esimese punkti üsna kiiresti ning stardipaugu kõlades olime vähesed, kes kohe liikvele said. Laiama siiski ei hakanud ja ootasime ilusti teised järele ning poolel teel esimesse olimegi mingi 4-5 võistkonnaga koos. Teel esimesse tuvastasin ka teised "peidetud punktid" ning teise otsustasime ringi minna. Areal läks otse, ISC tuli ka ringi. Kuna härjad ees otsustasid tõmbama hakata, juhtus nii, et sõitsime Heiti kohe "musta" ja jätsime ta grupist maha. Kui seda lõpuks märkasime oli juba hilja. Ootasime ta ilusti järgi ja edasi liikusime juba oma tempoga. Areal sai otse minekuga päris viisaka edu, kuid õnneks järgnenud jooksu etapp ei sujunud neil vigadeta. Meie samas saime valgete laikudega kaardil kasutada eesliikuvate tiimide abi ja jooksu lõpuks olime taas liidritega koos( etapi alguses oli vahe 6 minutit Arealiga). Edasi taas rataste selga ning algas Tulip ehk siis legendi järgi rattaraja läbimine ehk siis Heiti kannatused vol. 2. Esimese punkti saime ilusti koos pundiga ja peale seda väikese peata oleku ajal tõusime isegi korraks liidriteks. Siis tuli aga natuke pikemat sõitu ja lasime kõvematel taas minna. 2 punkti juures tekkinud segaduses ei saanud me aru, et kogu kamp seisab punkti ümber ning tegime "igaksjuhuks" veel mõneminutise kaare enne kui punkti võtsime. Tulipi lõppu sõitmine ei olnud tehniliselt teab mis raske kui füüsiliselt Heitile ilmselt metsik. Suure võitlejana tuntud mees siiski ei andnud alla ja võitles vapralt. Ilmselt innustas teda teadmine, et varsti saab kanuuse istuda. Enne seda tuli veel lahendada kiire lisaülesanne, mis seekord oli hokikepi, jalgpalli ja 3 tennisepalli kogukaalu arvamine. Algul pakkusime omavahel igast huvitavaid numbreid aga lõpuks panime kirja 1200 g ning ei saanudki väga palju trahvi. Sealt lahkudes olime liidritest maas 2,5 minutit ja kohaks 5. Kanuust alates hakkas meie võistlus ülesmäge minema, kuna allavoolu jõel olime selgelt kiireim meeskond ning poolel teel 3. kanuu punkti tõusime ISC väikese ebaõnne tõttu liidriks. Sel hetkel hakkas taas koitma, et võit polegi võimatu. Kanuu lõpus olime ISC-ga koos ja asusime jooksuetapile. Alguses ei mõistnud, mida tähendab legendis antud kirjeldus "jooks või ratas". Rattaala juurde jooksmist nägime õnneks liiga hilja, parimat varianti mõistsime alles peale võistlust(kanuu algusest oleks tulnud kahekesi kanuuga punkte võtma minna, 3. mees oleks 2 korda edasi-tagasi kanuu lõppu sõitnud ja teiste meeste rattad sinna viinud. Sealt oleks siis kohe ratastega jätkata saanud). Järvede juurde jooksul jätsime ISC selja taha ja läksime oma teed. Suutsime järvede suurused ära arvata ning 50 hüppenöörihüpet polnud samuti liig. Järvede vahel joostes tegime paar väikest viga, kuid üldjoontes saime selle osaga hästi hakkama. Jooksul tagasi rattaalasse hakkasime vaatama, mis edasi saab. Avastasime, et viimaseks lõiguks on korraldajad mõelnud vastuvoolu kanuuetapi. Korralik vikat hooaja lõpuks. Pika arutelu tulemusena jõudsime järeldusele, et kahe mehega kanuu liigub vastuvoolu selgelt paremini ning mina lähen joostes punkte tooma ja saame kokku taas kanuu lõpus. Mõeldud-tehtud. Tol hetkel ei osanud arvata, et hoopis kanuu tassimine pool maad on parem lahendus ja sellega oma edu kaotame. Esimesed 2 punkti läksid üsna libedalt, kuid siis agoonia algas. Paari supluse tulemusena hakkasid jalad krampi kiskuma ning maastik polnud ka just meelakkumine. Pidev mädasoos ja mätaste vahel ukerdamine pole just kõige parem krambiäärel olevatele jalgadele. Tänu sellele kadusin pikal etapil ka kaardilt ning tegin mitmeid lisakaari. Pool õnnega sain siiski punkti kätte ja jõudsin võistluskeskuse vahetusse lähedusse Urmost ja Heitist varem. Sain teha veel ühe ujumise ning korraldajate-kaasaelajatega natuke juttu puhuda kui hakkaski mõlade kolksumist kuulma. Juhtunud oli see, mida mina antud hetk ei osanud oodata. ISC ja Vaude olid meie meeste kanuu praktliselt kinni püüdnud ning vähem kui minuti sees asusime viimasele lisaülesandele, milleks oli köie abil ca 10 m kõrgusele ronimine, abiks köie sisse punutud aasad. Kuna ronima pidid kaks meest ja Heiti oli üsna läbi, ronisin alguses mina ja siis Urmo. ISC küll alustas paarkümmend sekundit peale meid, kuid oli selgele osavam ja jõudis finišisse umbes 2 minutit enne meid. Vaudet suutsime õnneks edestada ca minutiga ja lõpetasime teisena.
Kuna hooaja üldvõiduks oli meil vaid esikohta vaja, siis olime pettunud, et nii vähe enne lõppu ära andsime. Seda suurem oli aga üllatus kui kuulsime, et ISC oli järved vales järjekorras võtnud ning trahvi saanud. Seega kuulus esikoht meile ja kuna Vaude teisena ning Areal 3. lõpetas saime ka hooaja üldvõitu Kiirrongi ees, kes seekord oli 4. Peale mitmeid ebaõnnega lõppenud etappe oli õnn ka kord meie õuel ning sauna sai minna üpris õnneliku näoga.
Jutu lõpuks tahaks öelda mõned omapoolsed imetlused Heiti suunas, kes suutis ülimast raskest seisust juba raja alguses kannatada lõpuni ning võidu koju tuua. Ma olen üsna kindel, et pole palju mehi, kellel oleks nii palju tahtejõudu. Samuti tänan konkurente, kes selle aasta muutsid huvitavamaks, kui eelnevad ning samuti korraldajaid super-ägedate etappide eest.
Seiklussport on lahe.

Sügisjooks.

Pühapäeval õnnestus juba mitmendat aastat järjest koos mitmete teiste orienteerujatega panna jalg joonele sügisjooksu 10 km. distantsil. Kuna põhialana olen viimased kaks aastat ratta-orienteerumist teinud ning seega ka rohkem ratast sõitnud, on jooksutrennide maht vähenenud ja jooksuvõistlused muutunud iga aastaga raskemaks.
Selleks aastaks seadsin endale kaks eesmärki: Esimeseks joosta alla 40 minuti ehk olla siiski veel jooksja, mitte raja läbija, ning teiseks lootsin salamisi eelmise aasta ajast kiiremini joosta( 37.36).
Stardijoonel sain siiski omale veel paar sihti. Pulleritsule ei tahtnud kuidagi kaotada ja samuti tahtsin olla parim Lennakadeemia mees, selles arvestuses oli mulle kõva konkurent Ragnar Pähni näol.
Soojendus oli üllatavalt mõnus ning joonele asudes oli enesetunne hea. Soovisin veel Andreasele edu jooksuks ja tuligi joonele asuda. Jooks algas üsna reipas tempos ning alguses sättisin ennast üsna grupi etteotsa, et mitte kohe kuhugi toppama jääda ja et alguses liiga aeglaselt ei jookeks. Kuskil 500m hakkas esimene ots eest libisema, Kraas sealhulgas. Ei hakanud hullu panema ja lasin minna. 1. km märgis olin ajaga 3.13 ja koos Martin Simpsoniga. Oli selge et tuleb maha rahunema hakata, kuna sellise tempoga kaua ei kesta. Kuskil poolel teel teise kilomeetri postile liigub Simpson vaikselt eest ja möödub esimene naine, leedulanna, kes lõpuks jookseb 34. minuti algusesse. Ei hakka sappa pressima lasen minna. 2 km peal näitab kell 6.45, teine km seega 3.32. Tunne on endiselt talutav kuigi sääremärajad hakkavad juba kangeks jääma. See siiski ei üllata kuna eelneval nädalal on sellega probleeme olnud. Jätkan rahulikult omas tempos( loe kergelt langevas tempos), ei lase üksikutel möödujatel ennast häirida. 3 km ja aeg kuskil 10.30, 3.45 km-le. Siit enam tempot allapoole ei tahaks lasta. Hakkab vaikselt ka raskeks minema. 4. km märki jõuan siiski ajaga kuskil 14.20-14.25, seega olen natuke veel aeglasemaks jäänud. Kuna oli vastutuul siis väga ei põe. Pöördel näen et ca 10 seki mu taga on Pullerits ja Assor ja veel hunnik mehi nendega koos. Peast käib läbi mõte, et alustasin sutsu liiga kiiresti ja nad püüavad mind kinni. Pühin mõtte kiiresti peast ja jätkan kangutamist. Poolel maal olen täpselt 18 minutiga seega on tempo taas tõusnud, mõistlik ka, kuna hakkas taganttuule ots. Kilomeetrid 5-7 lähevad kannatades, järgi jõuab teine naine, kes hingeldab hullumoodi, kuid liigub hästi. Võtan tuulde kuid vähese tahtejõuga lasen tal siiski eest libiseda. Teises joogipunktis on juba üsna raske, viskan pilgu üle õla ja heameeleks ei näe seal ei Pulleritsu ega muid tuttavaid nägusid. Vanalinna keeramisel saan tollele lühikesele neiule veel korra lähemale, kuid jään kohe uuesti maha, kuna tekib raja raskeim koht, kus enam ei tahaks nagu üldse joosta. Sunnin end siiski edasi pingutama kuna lõpp pole kaugel. 9 km märgis näitab kell 33.23, seega on mul 3.37 aega, et 37 minuti piir alistada. Kui ma sellega hakkama ei saa, olen küll p..ahäda. Üriatn sammu reipamaks seada, kuid lihtsalt ei tule. Viimases kurvis võtan ühele rootslasele siiski järele ja valu süües möödun tast ning lõpetan agoonias, vaid 4 sekundit peale 2. naist. Kurat, selle oleks pidanud ära võtma. Aelen maas mõnikümmend sekundit ajan püsti ja näen et Pullerits finišeerib. Heameel on suur, et juba kohal olen. Aega näen alles kodus ja rõõm muutub seda suuremaks et alla 37 minuti "koju" jõudsin.
36.58 ja 36. koht. Olen selgelt rahul. Ei lootnud eelmise aasta aega lüüa, kuna ka rada tundus aeglasem olevat(Vanalinna osa). Tulemusi sirvides näen, et Andreas tegi kõva jooksu ja iskilku rekordi, Simpson võitis mind minuti ja Truusalu poole minutiga. Pullerits jäi 30 seki kaugusele taha, Pähn kuskil 50 sekundit.
3 päeva hiljem on jalad veel kanged, kuid juba homsest ratast taas sõitma, kuna Ratta-orienteerumise EM on ukse ees. Edu treeninguteks.

Kohvi on must, vaid mustem on meel!

Eile jooksin peale ca nädala kestnud haigust esimest tõsiseltvõetavat treeningut. Valisin ca 14,5km pikkuse ringi mis kulgeb enamasti mööda lagedaid. Tuul oli kõva ning vihma sadas suhteliselt tihedalt. Temperatuur oli nii 14 kraadi ringis. Ühtegi kuiva kohta minu riietuses märgata ei olnud. Tingimused olid pehmelt öeldes keskpärased.
Aga jumala abiga oli mul kaasas pleier! Saatuse tahe valis mulle sealt Katrina and the Waves'i kustumatu hiti aastast 1985 nimega Walking on sunshine. Samm läks pikemaks, nägu naerule ja laul tuli suule. Elu oli ilus. Elagu Steve Jobs ja tema kvaliteetsed kaasaskantavad heli taasesituse vahendid.
Loodame, et tervis paraneb ja pühapäeval toimuval Sügisjooksul saan kogeda järjekordset Timo Silla Elamust!