S-1 Startima juhtusin ma koos Gvildysega. Otsustasin provokatsioonidele mitte alluda ja stardipiiksude kõlades ta kohe mööda lasta. Vähemalt K-punktini leedukas ebamaist kiirust üles ei näidanud. Sealmaal läksid meie teed lahku. Mina keerasin kohe vasakule tee peale. Lootsin punktile peale minna kahe suure kivi kaudu, tegelikult nägin neist vaid esimest. Suur lohk ja terav orvand enne punkti joonistusid selgelt välja, üle harja, pilk paremasse lohku (punkti ei ole), siis vasakule KP-sse. 5. aeg, 2:48, kaotus etapi parimale 0:15
1-2 Tehniline etapp. Mõtlen kohe täpselt kaarti lugema hakata, aga järg läheb 50 meetriga käest. Jätkan kompassi järgi, piki lohke ja künkaid. Kui kaugus hakkab õige tunduma, püüan end paika lugeda. Äkki olen punktis kirdes juhthorisontaali-orvandis? Seisan. Kõik nagu klapiks sellega. Orvandist alla, üle künkakese, ongi punkt. Sellega läks küll hästi. 9., 1:51, 0:21
2-3 Suunaga, vahepeal suurt midagi lugeda ei ole. Paremalt sõidab nõlv sisse, laekun otse punkti.5., 1:12, 0:06
3-4 Vaatan kaarti. Vasakule tee peale minek tundub mõttetu ring. Otsustan suunaga otse läbi süsteemi joosta. Püüan lohasid kasutada, aga need kipuvad valesse suunda vedama. Väga hästi läbi ei saa. Mäest üles ja tee peale, olen rohkem vasakul kui ma ootasin. Tahan suurt lohku vältida, seetõttu jooksen mööda teed natuke lõunasse. Tagasi võssa keerata on raske. Lohu lõpu kahest orvandist läbi, piki nõlva ja olengi kohal.15., 4:24, 0:44
4-5 Kavatsen joosta mööda joont, läbi sadula. Tegelikult kaldun üle puude ronides kõrgemale ja ületan suurema valge lohu peaagu selle põhjast. Ronin vastasnõlvast üles ja näen teist valget lohku hoopis endast vasakul. Pilk kaardile ja kõik on jälle selge. Punktivõtmisega probleemi pole. 19., 1:44, 0:19
5-6 Pikem etapp. Muud varianti ei näe, kui ülevalt üle poollageda, teed mööda alla ja üle heinamaa otse punkti poole. Metsa ääres loen punktipiirkonna hoolikalt välja, jooksen üle suurema künka, ootan vasakul järgmist, aga juba paistabki paremal punkt. 7., 3.18, 0:11
6-7 Jooksen punktist välja mööda loha. Stopp. Ma pidin ju tehnilisemas osas kõik ilusti välja lugema. Loengi: Olen lagendikul, ees on mägi, kuhu tuleb mööda orvandit üles joosta, siis peab maapind natuke jälle langema ja vastasnõlval orvandis peakski järgmine punkt olema. Ja kõik ongi täpselt nii! 11., 1:30, 0:20
7-8 Ei näe muud varianti kui otseminek (teised siiski nägid ka vasakult lagedalt minemise varianti). Ründan agressiivselt nõlvast üles ja minu ülbus saab kohe järgmise mahalangenud puu taga maha rahustatud. Üleval ei olegi mets nii hull. Hooman kõlvikupiiri, puude hulgas muutuvad valdavaks üha nooremad kuused. Mäest alla, jõuan teerajale, aga ei tea veel, kuhu täpsemalt. Keeran vasakule, kohe olen lageda soo juures, jooksen mööda rada, paremal tundub mets nii tihe, et ei tahakski sinna keerata. Kaart väidab siiski, et see muutub järjest vältimatumaks. Lõpuks ei olegi asi nii hull, punkt on suisa lagendikul. 23., 3:12, 0:40
8-9 Nüüd tuleb küll jälle kõik välja lugeda. Üle lageda, läbi sadula. Seal seisatan, ja loen edasi: orvandit pidi alla, piki selle otsast moodustuvat nina, siis üle tipu, kergelt paremale ja punkti. Nii nagu kaardil, nii ka looduses. 7., 1:24, 0:15
9-10 Mööda teed minek tundub liiga suure S-i sisse tegevat, seega otsustan sihi-variandi kasuks. Lähen lagedale ja sealt mööda rajakest, üle tee, orvandist alla. Roheline on ikka väga tihe kuusik. Tahaks juba kiiremini sihile jõuda. Siht ongi täitsa bra, vaatan möödumas lagedaid vasakul ja keeran ise hoopis paremale lohku, mille teisest otsast viib orvand punktini. Orvandis näen ees OK Orvandi särki. Tõnis? 9 minutit? Eufooria. 25., 2:54, 0:42
10-11 Eufooria. Tõnise võitmine on igal võistlusel mulle üks väiksemaid eesmärke, mis siis veel rääkida 9 minutiga kättesaamisest (enne starti tegime metsas nägemise kohta veel nalja). Kaardilugemine vajub hetkeks tahaplaanile, Tõnis tirib ees päris kiiresti. Mingist hetkest hakkab mul tekkima kahtlus, et ta ei saa ise ka päris täpselt aru, kus me oleme. Äkki oleme lagedal, kusjuures see lage on täiesti valepidi. Tõnist ma enam küll kunagi ei jälgi. Jagan ära, kus me oleme, aga maailma uuesti paikakeeramine võtab nii palju aega, et olen märkamatult juba lageda teise otsa liikunud. Nüüd loen rahulikult kõik välja! Mina aitab oluliselt 6.KP, kust ma uuesti läbi jooksen. Üle mäe, lohk, jälle natuke tõusu. Kontrollin kompassi. Tõnis seisab punkti kõrvallohus ja näeb ikka veel segaduses välja. KP on seal kus vaja. 29., 5:52, 3:00
Sellest etapist oleks Annika saanud lõputöö kirjutada.
11-12 Õnneks on järgmine etapp lihtne, aitab veast taastuda.14., 2:50, 0:19
12-13 See etapp on teevalikupähkel. Juba enne tee peal joostes püüan head lahendust leida. Kuna ringivariandid ei tundu ka väga hästi läbitavad (päris maja juurde tagasijooksu, mille Sirmais kuuldavasti (mitte väga edukalt) valis, ma ei näegi), otsustan otse minna, raiesmikul paremat jooksukoridori otsida ja siis ükskõik kummale teele jõuda. Roheline kuusetihnik on tõsine džungel. Üritan sealt lihtsalt võimalikult kiiresti läbi suruda. Sajab (padu)vihma. Liikumisviis meenutab kõige rohkem ujumist. Raiesmik on parem, aga hein ja risu ei lase sealgi väga suurt kiirust arendada. Lõpuks jõuan mingile jäljele. Vasakul pool meenutab see teed veidi rohkem, seega keeran sinna. Lageda nurk, päris hästi olen läbi saanud. Tee peal surun läti naisest mööda. Keeran punktile vareme juurest peale, üritan edutult reljeefist aru saada. Kollane ja valge ei klapi kaardiga absoluutselt. Loen orvandi sadulaks ja tahan punkti võtta õigest kohast mõnikümmend meetrit läänest. Lageda nurk paneb mind jälle paika, natuke vasakule ja KP paistabki kõrval lohus. 14., 7:34, 1:06 — mööda raiesmiku idaserva ringi oli siiski kiirem variant
13-14 Plaan jääb tegemata. Üritan ebaõnnestunult ennast paika lugeda. Äkki näen paremal autot seismas. See ei ole maastikuauto, seega olen juba tee lähedal. Vasakpööre. Loon mingi teooria oma asukoha kohta. Punkt ei ole päris täpselt seal, kus ta minu teooria järgi peaks olema (nojah, ega künkad ja lohud ka päris seal ei ole, kus nad võiksid olla), aga paistab kaugele ja evib õiget numbrit. Mis siis ikka, võtame ära. 29., 1:37, 0:46
14-15 Õnneks on jälle teejooks, ehk suudan orienteerumise paika saada. Ega ikka ei suuda küll. Kohe metsa jõudes läheb asi segaseks kätte. Loen ennast liiga vasakule. Arvan, et jooksen läbi põhjapoolse terava otsaga lohu ja siis peaks ronima üle mäe ja selle taha orvandisse, aga ees on hoopis veel üks lohk. Ja selle taga veel üks. No mida. Saan lõpuks aru, kus olen, ja ronin vasakule. Satun õigesse orvandisse, aga natuke liiga alla. Minu ja KP vahel on mingi mahalangenud puude kuhi. Tõnis võtab punkti enne mind. 17., 2:10, 0:30
15-16 Ikka veel ei suuda ma ennast käsile võtta. Tõnis ronib mäest üles (ahhaa, läheb teele), mina tahan nii lühikese etapi ikka otse minna. Turnin piki nõlva. Tõsine risu. Üleval tundub natuke parem läbitavus, Tõnis jookseb ka seal, ronin siis ise ka ikka üles. Vaatan kaarti. Hoopis teisel pool on ju punkt. Jooksen Tõnise järel läbi lohu punkti. 19., 2:10, 0:38
16-17 Tõnis läheb otse, seega jooksen mina tee peale. Siis uurin kaarti. Hea plaan. Diagonaalis üle lageda, üle soo, tee püüab mind kinni ja kuna otse tundub väga keeruline reljeef olevat, jooksen etapi lõpu mööda teed ringi. Metsa jõudes kuulen paremalt ropendamist (eesti keeles). Nagu hiljem välja tuleb, jooksis Tõnis seal okastraadi põlve. Tee peal on meie seltskonnaga (jah, Tõnis on jälle tagasi) ühinenud veel kaks välismaa orienteerujat (lätlane Guntars Smitins, 6 minutit varem startinud, ja leedukas Donatas Mickus, 3 minutit varem startinud). Taban viimasel hetkel ära, et mööda soist orvandit on punktile väga lihtne peale minna. Kõik klapib, Smitins veab ja mina kontrollin. 20., 4:00, 0:58 — etapi lõpp oleks tulnud otse minna
17-18 Suudan jälle plaani teha. Üle mäe, siis kasutan 10. etapilt tuttavaid lagedaid, üle sihi ja piki nõlva punkti. Esimese hooga jooksen liiga soo äärde, see on kole. Natuke soost kaugemale, mets on päris ilus, juba paistab mingi lohu moodi asi. Punkti ei ole. Seisatan. Pole muud varianti, kui see peab olema väike orvand enne punkti. Ongi nii. Rong tuleb ka paremalt jälle peale. 11., 3:01, 0:30 — paremalt mööda rada sai sama kiiresti
18-19 Teisi enam ei vaata. Pikk etapp, aga teevalikuvariante on üks. Jooksen suunaga läbi süsteemi (jään päris palju kinni) ja jõuan oodatud kohta maja juurde lagedale. Mööda teed mäest üles, mööda loha (sihti) mäest alla, mööda suusarada jälle mäest üles, järsk vasakpööre ja mööda suusarada taaskord alla. Leedukas jookseb mööda. Kannatan KP-sse keeramisega viimase hetkeni, jõuan teravasse orvandisse. Tipuke vasakul, paremal lohk ja KP. Leedukas paneb väikse vea, kipub vasakule kalduma. Piiksu peale tuleb ta ka ikka punkti. 12., 7:21, 0:43
19-20 Plaan on tehtud, kohe vasakule tee peale. Loen hoolikalt kaarti, eestikatel ma juba tegin sama punktiga viga. Mäest üles viib loha, üleval suusarajal veendun oma asukohas, jooksen edasi, kuni näen suusaraja allakeeramist ja keeran siis ise paremale mäest alla. Olen orvandist juba möödas, seega tuleb end laskumisel tagasi kallutada. Kas KP peab tõesti nii all olema? Kaart väidab, et peab. Ja ongi. 13., 2:49, 0:22 — algus oleks tulnud ikka otse minna
20-21 Tagasi üles (näen silmanurgast jälle Tõnist), alla joogipunkti, tops vett, mööda teed edasi. Keeran teekäänakult metsa, reljeef läheb natuke uimaseks, aga juba olengi punktis koha. Hästi. 2., 2:43, 0:03
21-22 Punktist välja jooksen mööda lagedat. Üle suusaraja jõudes satun üllatavalt hästi joostavale lohale. Mäest üles. Kordan endale, et järgmise punkti võtmiseks on ülioluline kindel pealeminekukoht. Otsustan võsa rünnata kohast, kus tee kõige madalamal on. Äkki näen ees doktor Abrami särki. Ongi tema! Plaanid on jälle peast pühitud, võtan kogenuma konkurendi tuulde. Teele jõudnult keerab ta enesekindlalt paremale. Selge, oleme vasakule kaldunud. Hetke pärast hakkab mind närima kahtluseuss. Tee keerab ees vasakule ja sukeldub mäest alla. See on ju punktist hoopis teisel pool! Miks ta sinna läheb? Taipan mõne sekundi pärast, et Abram on minust paar etappi ees ja suundub juba 25. KP poole. Ümberpöörd. Kindlast attack pointist pole mul enam midagi meeles. Üritan tabada kaduvat rada, aga tegelikult keeran vist mingit varasemat loha mööda võssa sisse. Kuidas saab ühte ja sama moodi märgitud roheline erinevates kohtades nii erinev olla! Siin on nähtavus ja läbitavus nullilähedased. Jõuan siiski kuidagi lohkude servani ja üritan maastikku ning kaarti klappima saada. Loen ennast ninale punktist kagus. Tegelikult olen arvatud kohast 50 m kirde pool järgmisel ninal ja tipukese taga punkti loomulikult ei ole. Jooksen edasi. Kindlaid objekte selles võsas ei leia ja tagasi tee peale minna ka ei taha. Usun ennast paika saavat 22. ja 31. KP vahelises lohus. Punktis on suurem seltskond jälle koos. 19., 4:44, 1:41
22-23 KP-st väljudes tuleb Tõnis jälle vastu. Kuidas ma talt eest ära ei saa! Ragistan intensiivselt läbi võsa ja leian end taas üksi olevat. Vaatepunktis juua ei pakuta. Õnneks on vahepealne vihmasadu ise kosutust pakkunud. 3., 2:05, 0:05
23-24 Lagedal joostes kuulen kõrvanurgast, et olen vaatepunktini siiani parimat aega näidanud. Lageda nurgast metsa, harja taga peab punkt olema. Nii on. Konkurente ei näe ega kuule. 7., 1:14, 0:06
24-25 Tahan tabada sama loha, mis Abrami järel joostes, aga mul ei õnnestu see. Seekord jään palju hullemini võssa kinni ja tee peal on Mickus-Smitins-Restis jälle tihedalt kandadel. Punkti poole keerab üllatavalt tugev loha, mis läbib täpselt neid objekte (künkatipp, sadul), mis mul vaja. Hakkan peaaegu punktist altpoolt mööda jooksma, aga näen enne siiski tähist. 9., 5:22, 0:26
25-26 Punkist välja viib ka loha, mis hajub siiski saja meetri pärast laiali. Tahan üldsuunaga otse teele jõuda, aga kaldun päris palju vasakule. Lätlased ja leedukas lõikavad paarikümne meetri kaugusele ette. Ja Tõnis on jälle siin! Kuidas ta sealt võsast nii hästi välja puges? Lätlased keeravad metsa, mina nende järel. Kohe taipan, et tegime seda liiga vara. Õnneks on soo väga hästi joostav. Vastased püüavad paremalt kaarega minnes tõusu vältida, mina ronin kõrgemale. Olengi üleval, nüüd alla tagasi. Punkti saavad konkurendid siiski enne mind võetud. 19., 4:02, 1:05 — kaotus tuli etapi esimesel poolel (Tõnis oli 25-s 43 sekundit taga, aga tee peal juba kohe sabas)
26-27 Lätlased otsivad nõlval kõrgemal head jooksukoridori, mina ragistan mööda oru põhja. Natuke edukamalt kui nemad. Tee peal olen vist üksinda, ähkimist tagant vähemalt ei kosta. Äkki läksid otse? Tagasi ei vaata ja keskendun oma orienteerumisele. Mööda teeradu saab punktile küll päris lähedale, aga tean, et selles piirkonnas nähtavusele just loota ei saa. Peale raja lõppu fikseerin U-lohu vasakul käel, olen paigas suures orvandis ja tahan sealt kohe alla ära joosta, et mitte punktist ülevalt mööda panna. All on tõsine risu. Tunnen jalge all maapinda jälle tõusmas (näha pole loomulikult midagi). Selge, ees on juba pooljooneküngas punkti taga. Väikse kaarega punkti. Piiksumine meelitab ka lätlased jälle kohale. 13., 5:10, 0:27
27-28 Ülim ettevaatus. Liigun mööda lohupõhju. Nüüd näen ees juba sooga lohku. Nõlvast üles, tahan kohe suurest lohust punkti võtta. On näha, et seal pole punkti, vaid hoopis Smitins ja Reskis. Asi selge, õige ka, suur mägi on ees ju veel. Ronin üles. Nüüd kõik klapib. 24., 2:15, 0:45 — Raini teevaliku edu (tagasi tuldud teerajale ja selle käänakust punktile peale) on küll müstiline
28-29 Punktist välja jooksen üldsuunaga, tee on ju risti ees. Saan päris hästi võsast läbi, aga leian end hoopis juba tuttaval teeristil joonest 150 m vasakul. Mis siis ikka. Lätlased on ka kannul. Võtan tõusu meeldivalt mööda teed, lõikan siis nurga maha ja keeran tunde järgi sisse. Tunne ei peta, KP-kivi paistab. 18., 2:26, 0:41
29-30 Jälle tee-etapp. Otsevarianti ei hakka kaalumagi. Loen viimased etapid ära. Ja käesoleva etapi pealemineku. Tahan järsaku juurest vasakule orvandisse keerata, aga seal paistab mets nii kole, et lükkan võssasukeldumist edasi. Loha ei ole ikka veel. Nüüd pole pääsu, ragistan mäe peale, siis natuke allapoole. Leian end sadula lõunaotsast. Korrigeerin suunda, aga liiga vähe ja jooksen liiga diagonaalis üle järgmise mäe. Näen ees juba poollagedat, keeran tagasi ja jõuan punkti. Etapi otse tulnud lätlased on ka jälle kohal. 20., 5:00, 1:12
30-31 Punktist välja joostes jään ikka totaalselt kinni. Mingi ime läbi harutan end lahti ja pääsen tee peale. Kontrollin asukohta, see on kontrolli all. Mõne sammuga olen üle soo ja asun mäge ründama. Võitlus on tasavägine. Võtan ikka tipu ka ära, kuigi natuke vasakult ronides (nagu lätlased teevad) oleks seda vältida saanud. Punktis oleme seega jälle koos. 11., 3:57, 0:29
31-32 Otsustan vasakult ringi joosta, et teist lohku vältida. Juba esimesest tõusust on mulle enam kui küll. 10., 3:08, 0:29
32-F 13., 0:26, 0:05
Tihti on kaasvõitlejatest (just raskema läbitavusega maastikel) pigem abi liikumiskiiruse säilitamisel. Sellel laupäeval sobis mulle üksinda orienteerumine tunduvalt paremini. Kui ma igal võistlusel suudaks nii hästi keskenduda kui seekord esimesed kümme punkti, võiks ma juba EMV medalitest unistama hakata...
