27 mai 2007

Balti MV. Orienteerumine on karmide meeste ala

Reedeõhtune model Saldas pani tõsiselt järele mõtlema, kas see ongi siis selline orienteerumine nagu me tahtsime. Nõges, risu, kaardist ei saa midagi aru. Jäi vaid loota, et võistlusärevus teeb võsas rabamist lihtsamaks. Füüsiline soojendus (10 minutit tirimist krossirajal Sandri ees/taga) sisendas optimismi rohkem. Kannatas pingutada küll.


S-1 Startima juhtusin ma koos Gvildysega. Otsustasin provokatsioonidele mitte alluda ja stardipiiksude kõlades ta kohe mööda lasta. Vähemalt K-punktini leedukas ebamaist kiirust üles ei näidanud. Sealmaal läksid meie teed lahku. Mina keerasin kohe vasakule tee peale. Lootsin punktile peale minna kahe suure kivi kaudu, tegelikult nägin neist vaid esimest. Suur lohk ja terav orvand enne punkti joonistusid selgelt välja, üle harja, pilk paremasse lohku (punkti ei ole), siis vasakule KP-sse. 5. aeg, 2:48, kaotus etapi parimale 0:15
1-2 Tehniline etapp. Mõtlen kohe täpselt kaarti lugema hakata, aga järg läheb 50 meetriga käest. Jätkan kompassi järgi, piki lohke ja künkaid. Kui kaugus hakkab õige tunduma, püüan end paika lugeda. Äkki olen punktis kirdes juhthorisontaali-orvandis? Seisan. Kõik nagu klapiks sellega. Orvandist alla, üle künkakese, ongi punkt. Sellega läks küll hästi. 9., 1:51, 0:21
2-3 Suunaga, vahepeal suurt midagi lugeda ei ole. Paremalt sõidab nõlv sisse, laekun otse punkti.5., 1:12, 0:06
3-4 Vaatan kaarti. Vasakule tee peale minek tundub mõttetu ring. Otsustan suunaga otse läbi süsteemi joosta. Püüan lohasid kasutada, aga need kipuvad valesse suunda vedama. Väga hästi läbi ei saa. Mäest üles ja tee peale, olen rohkem vasakul kui ma ootasin. Tahan suurt lohku vältida, seetõttu jooksen mööda teed natuke lõunasse. Tagasi võssa keerata on raske. Lohu lõpu kahest orvandist läbi, piki nõlva ja olengi kohal.15., 4:24, 0:44
4-5 Kavatsen joosta mööda joont, läbi sadula. Tegelikult kaldun üle puude ronides kõrgemale ja ületan suurema valge lohu peaagu selle põhjast. Ronin vastasnõlvast üles ja näen teist valget lohku hoopis endast vasakul. Pilk kaardile ja kõik on jälle selge. Punktivõtmisega probleemi pole. 19., 1:44, 0:19


5-6 Pikem etapp. Muud varianti ei näe, kui ülevalt üle poollageda, teed mööda alla ja üle heinamaa otse punkti poole. Metsa ääres loen punktipiirkonna hoolikalt välja, jooksen üle suurema künka, ootan vasakul järgmist, aga juba paistabki paremal punkt. 7., 3.18, 0:11
6-7 Jooksen punktist välja mööda loha. Stopp. Ma pidin ju tehnilisemas osas kõik ilusti välja lugema. Loengi: Olen lagendikul, ees on mägi, kuhu tuleb mööda orvandit üles joosta, siis peab maapind natuke jälle langema ja vastasnõlval orvandis peakski järgmine punkt olema. Ja kõik ongi täpselt nii! 11., 1:30, 0:20
7-8 Ei näe muud varianti kui otseminek (teised siiski nägid ka vasakult lagedalt minemise varianti). Ründan agressiivselt nõlvast üles ja minu ülbus saab kohe järgmise mahalangenud puu taga maha rahustatud. Üleval ei olegi mets nii hull. Hooman kõlvikupiiri, puude hulgas muutuvad valdavaks üha nooremad kuused. Mäest alla, jõuan teerajale, aga ei tea veel, kuhu täpsemalt. Keeran vasakule, kohe olen lageda soo juures, jooksen mööda rada, paremal tundub mets nii tihe, et ei tahakski sinna keerata. Kaart väidab siiski, et see muutub järjest vältimatumaks. Lõpuks ei olegi asi nii hull, punkt on suisa lagendikul. 23., 3:12, 0:40
8-9 Nüüd tuleb küll jälle kõik välja lugeda. Üle lageda, läbi sadula. Seal seisatan, ja loen edasi: orvandit pidi alla, piki selle otsast moodustuvat nina, siis üle tipu, kergelt paremale ja punkti. Nii nagu kaardil, nii ka looduses. 7., 1:24, 0:15
9-10 Mööda teed minek tundub liiga suure S-i sisse tegevat, seega otsustan sihi-variandi kasuks. Lähen lagedale ja sealt mööda rajakest, üle tee, orvandist alla. Roheline on ikka väga tihe kuusik. Tahaks juba kiiremini sihile jõuda. Siht ongi täitsa bra, vaatan möödumas lagedaid vasakul ja keeran ise hoopis paremale lohku, mille teisest otsast viib orvand punktini. Orvandis näen ees OK Orvandi särki. Tõnis? 9 minutit? Eufooria. 25., 2:54, 0:42

10-11 Eufooria. Tõnise võitmine on igal võistlusel mulle üks väiksemaid eesmärke, mis siis veel rääkida 9 minutiga kättesaamisest (enne starti tegime metsas nägemise kohta veel nalja). Kaardilugemine vajub hetkeks tahaplaanile, Tõnis tirib ees päris kiiresti. Mingist hetkest hakkab mul tekkima kahtlus, et ta ei saa ise ka päris täpselt aru, kus me oleme. Äkki oleme lagedal, kusjuures see lage on täiesti valepidi. Tõnist ma enam küll kunagi ei jälgi. Jagan ära, kus me oleme, aga maailma uuesti paikakeeramine võtab nii palju aega, et olen märkamatult juba lageda teise otsa liikunud. Nüüd loen rahulikult kõik välja! Mina aitab oluliselt 6.KP, kust ma uuesti läbi jooksen. Üle mäe, lohk, jälle natuke tõusu. Kontrollin kompassi. Tõnis seisab punkti kõrvallohus ja näeb ikka veel segaduses välja. KP on seal kus vaja. 29., 5:52, 3:00

Sellest etapist oleks Annika saanud lõputöö kirjutada.

11-12 Õnneks on järgmine etapp lihtne, aitab veast taastuda.14., 2:50, 0:19


12-13 See etapp on teevalikupähkel. Juba enne tee peal joostes püüan head lahendust leida. Kuna ringivariandid ei tundu ka väga hästi läbitavad (päris maja juurde tagasijooksu, mille Sirmais kuuldavasti (mitte väga edukalt) valis, ma ei näegi), otsustan otse minna, raiesmikul paremat jooksukoridori otsida ja siis ükskõik kummale teele jõuda. Roheline kuusetihnik on tõsine džungel. Üritan sealt lihtsalt võimalikult kiiresti läbi suruda. Sajab (padu)vihma. Liikumisviis meenutab kõige rohkem ujumist. Raiesmik on parem, aga hein ja risu ei lase sealgi väga suurt kiirust arendada. Lõpuks jõuan mingile jäljele. Vasakul pool meenutab see teed veidi rohkem, seega keeran sinna. Lageda nurk, päris hästi olen läbi saanud. Tee peal surun läti naisest mööda. Keeran punktile vareme juurest peale, üritan edutult reljeefist aru saada. Kollane ja valge ei klapi kaardiga absoluutselt. Loen orvandi sadulaks ja tahan punkti võtta õigest kohast mõnikümmend meetrit läänest. Lageda nurk paneb mind jälle paika, natuke vasakule ja KP paistabki kõrval lohus. 14., 7:34, 1:06 — mööda raiesmiku idaserva ringi oli siiski kiirem variant
13-14 Plaan jääb tegemata. Üritan ebaõnnestunult ennast paika lugeda. Äkki näen paremal autot seismas. See ei ole maastikuauto, seega olen juba tee lähedal. Vasakpööre. Loon mingi teooria oma asukoha kohta. Punkt ei ole päris täpselt seal, kus ta minu teooria järgi peaks olema (nojah, ega künkad ja lohud ka päris seal ei ole, kus nad võiksid olla), aga paistab kaugele ja evib õiget numbrit. Mis siis ikka, võtame ära. 29., 1:37, 0:46
14-15 Õnneks on jälle teejooks, ehk suudan orienteerumise paika saada. Ega ikka ei suuda küll. Kohe metsa jõudes läheb asi segaseks kätte. Loen ennast liiga vasakule. Arvan, et jooksen läbi põhjapoolse terava otsaga lohu ja siis peaks ronima üle mäe ja selle taha orvandisse, aga ees on hoopis veel üks lohk. Ja selle taga veel üks. No mida. Saan lõpuks aru, kus olen, ja ronin vasakule. Satun õigesse orvandisse, aga natuke liiga alla. Minu ja KP vahel on mingi mahalangenud puude kuhi. Tõnis võtab punkti enne mind. 17., 2:10, 0:30
15-16 Ikka veel ei suuda ma ennast käsile võtta. Tõnis ronib mäest üles (ahhaa, läheb teele), mina tahan nii lühikese etapi ikka otse minna. Turnin piki nõlva. Tõsine risu. Üleval tundub natuke parem läbitavus, Tõnis jookseb ka seal, ronin siis ise ka ikka üles. Vaatan kaarti. Hoopis teisel pool on ju punkt. Jooksen Tõnise järel läbi lohu punkti. 19., 2:10, 0:38


16-17 Tõnis läheb otse, seega jooksen mina tee peale. Siis uurin kaarti. Hea plaan. Diagonaalis üle lageda, üle soo, tee püüab mind kinni ja kuna otse tundub väga keeruline reljeef olevat, jooksen etapi lõpu mööda teed ringi. Metsa jõudes kuulen paremalt ropendamist (eesti keeles). Nagu hiljem välja tuleb, jooksis Tõnis seal okastraadi põlve. Tee peal on meie seltskonnaga (jah, Tõnis on jälle tagasi) ühinenud veel kaks välismaa orienteerujat (lätlane Guntars Smitins, 6 minutit varem startinud, ja leedukas Donatas Mickus, 3 minutit varem startinud). Taban viimasel hetkel ära, et mööda soist orvandit on punktile väga lihtne peale minna. Kõik klapib, Smitins veab ja mina kontrollin. 20., 4:00, 0:58 — etapi lõpp oleks tulnud otse minna


17-18 Suudan jälle plaani teha. Üle mäe, siis kasutan 10. etapilt tuttavaid lagedaid, üle sihi ja piki nõlva punkti. Esimese hooga jooksen liiga soo äärde, see on kole. Natuke soost kaugemale, mets on päris ilus, juba paistab mingi lohu moodi asi. Punkti ei ole. Seisatan. Pole muud varianti, kui see peab olema väike orvand enne punkti. Ongi nii. Rong tuleb ka paremalt jälle peale. 11., 3:01, 0:30 — paremalt mööda rada sai sama kiiresti


18-19 Teisi enam ei vaata. Pikk etapp, aga teevalikuvariante on üks. Jooksen suunaga läbi süsteemi (jään päris palju kinni) ja jõuan oodatud kohta maja juurde lagedale. Mööda teed mäest üles, mööda loha (sihti) mäest alla, mööda suusarada jälle mäest üles, järsk vasakpööre ja mööda suusarada taaskord alla. Leedukas jookseb mööda. Kannatan KP-sse keeramisega viimase hetkeni, jõuan teravasse orvandisse. Tipuke vasakul, paremal lohk ja KP. Leedukas paneb väikse vea, kipub vasakule kalduma. Piiksu peale tuleb ta ka ikka punkti. 12., 7:21, 0:43


19-20 Plaan on tehtud, kohe vasakule tee peale. Loen hoolikalt kaarti, eestikatel ma juba tegin sama punktiga viga. Mäest üles viib loha, üleval suusarajal veendun oma asukohas, jooksen edasi, kuni näen suusaraja allakeeramist ja keeran siis ise paremale mäest alla. Olen orvandist juba möödas, seega tuleb end laskumisel tagasi kallutada. Kas KP peab tõesti nii all olema? Kaart väidab, et peab. Ja ongi. 13., 2:49, 0:22 — algus oleks tulnud ikka otse minna
20-21 Tagasi üles (näen silmanurgast jälle Tõnist), alla joogipunkti, tops vett, mööda teed edasi. Keeran teekäänakult metsa, reljeef läheb natuke uimaseks, aga juba olengi punktis koha. Hästi. 2., 2:43, 0:03


21-22 Punktist välja jooksen mööda lagedat. Üle suusaraja jõudes satun üllatavalt hästi joostavale lohale. Mäest üles. Kordan endale, et järgmise punkti võtmiseks on ülioluline kindel pealeminekukoht. Otsustan võsa rünnata kohast, kus tee kõige madalamal on. Äkki näen ees doktor Abrami särki. Ongi tema! Plaanid on jälle peast pühitud, võtan kogenuma konkurendi tuulde. Teele jõudnult keerab ta enesekindlalt paremale. Selge, oleme vasakule kaldunud. Hetke pärast hakkab mind närima kahtluseuss. Tee keerab ees vasakule ja sukeldub mäest alla. See on ju punktist hoopis teisel pool! Miks ta sinna läheb? Taipan mõne sekundi pärast, et Abram on minust paar etappi ees ja suundub juba 25. KP poole. Ümberpöörd. Kindlast attack pointist pole mul enam midagi meeles. Üritan tabada kaduvat rada, aga tegelikult keeran vist mingit varasemat loha mööda võssa sisse. Kuidas saab ühte ja sama moodi märgitud roheline erinevates kohtades nii erinev olla! Siin on nähtavus ja läbitavus nullilähedased. Jõuan siiski kuidagi lohkude servani ja üritan maastikku ning kaarti klappima saada. Loen ennast ninale punktist kagus. Tegelikult olen arvatud kohast 50 m kirde pool järgmisel ninal ja tipukese taga punkti loomulikult ei ole. Jooksen edasi. Kindlaid objekte selles võsas ei leia ja tagasi tee peale minna ka ei taha. Usun ennast paika saavat 22. ja 31. KP vahelises lohus. Punktis on suurem seltskond jälle koos. 19., 4:44, 1:41
22-23 KP-st väljudes tuleb Tõnis jälle vastu. Kuidas ma talt eest ära ei saa! Ragistan intensiivselt läbi võsa ja leian end taas üksi olevat. Vaatepunktis juua ei pakuta. Õnneks on vahepealne vihmasadu ise kosutust pakkunud. 3., 2:05, 0:05
23-24 Lagedal joostes kuulen kõrvanurgast, et olen vaatepunktini siiani parimat aega näidanud. Lageda nurgast metsa, harja taga peab punkt olema. Nii on. Konkurente ei näe ega kuule. 7., 1:14, 0:06
24-25 Tahan tabada sama loha, mis Abrami järel joostes, aga mul ei õnnestu see. Seekord jään palju hullemini võssa kinni ja tee peal on Mickus-Smitins-Restis jälle tihedalt kandadel. Punkti poole keerab üllatavalt tugev loha, mis läbib täpselt neid objekte (künkatipp, sadul), mis mul vaja. Hakkan peaaegu punktist altpoolt mööda jooksma, aga näen enne siiski tähist. 9., 5:22, 0:26
25-26 Punkist välja viib ka loha, mis hajub siiski saja meetri pärast laiali. Tahan üldsuunaga otse teele jõuda, aga kaldun päris palju vasakule. Lätlased ja leedukas lõikavad paarikümne meetri kaugusele ette. Ja Tõnis on jälle siin! Kuidas ta sealt võsast nii hästi välja puges? Lätlased keeravad metsa, mina nende järel. Kohe taipan, et tegime seda liiga vara. Õnneks on soo väga hästi joostav. Vastased püüavad paremalt kaarega minnes tõusu vältida, mina ronin kõrgemale. Olengi üleval, nüüd alla tagasi. Punkti saavad konkurendid siiski enne mind võetud. 19., 4:02, 1:05 — kaotus tuli etapi esimesel poolel (Tõnis oli 25-s 43 sekundit taga, aga tee peal juba kohe sabas)


26-27 Lätlased otsivad nõlval kõrgemal head jooksukoridori, mina ragistan mööda oru põhja. Natuke edukamalt kui nemad. Tee peal olen vist üksinda, ähkimist tagant vähemalt ei kosta. Äkki läksid otse? Tagasi ei vaata ja keskendun oma orienteerumisele. Mööda teeradu saab punktile küll päris lähedale, aga tean, et selles piirkonnas nähtavusele just loota ei saa. Peale raja lõppu fikseerin U-lohu vasakul käel, olen paigas suures orvandis ja tahan sealt kohe alla ära joosta, et mitte punktist ülevalt mööda panna. All on tõsine risu. Tunnen jalge all maapinda jälle tõusmas (näha pole loomulikult midagi). Selge, ees on juba pooljooneküngas punkti taga. Väikse kaarega punkti. Piiksumine meelitab ka lätlased jälle kohale. 13., 5:10, 0:27
27-28 Ülim ettevaatus. Liigun mööda lohupõhju. Nüüd näen ees juba sooga lohku. Nõlvast üles, tahan kohe suurest lohust punkti võtta. On näha, et seal pole punkti, vaid hoopis Smitins ja Reskis. Asi selge, õige ka, suur mägi on ees ju veel. Ronin üles. Nüüd kõik klapib. 24., 2:15, 0:45 — Raini teevaliku edu (tagasi tuldud teerajale ja selle käänakust punktile peale) on küll müstiline
28-29 Punktist välja jooksen üldsuunaga, tee on ju risti ees. Saan päris hästi võsast läbi, aga leian end hoopis juba tuttaval teeristil joonest 150 m vasakul. Mis siis ikka. Lätlased on ka kannul. Võtan tõusu meeldivalt mööda teed, lõikan siis nurga maha ja keeran tunde järgi sisse. Tunne ei peta, KP-kivi paistab. 18., 2:26, 0:41
29-30 Jälle tee-etapp. Otsevarianti ei hakka kaalumagi. Loen viimased etapid ära. Ja käesoleva etapi pealemineku. Tahan järsaku juurest vasakule orvandisse keerata, aga seal paistab mets nii kole, et lükkan võssasukeldumist edasi. Loha ei ole ikka veel. Nüüd pole pääsu, ragistan mäe peale, siis natuke allapoole. Leian end sadula lõunaotsast. Korrigeerin suunda, aga liiga vähe ja jooksen liiga diagonaalis üle järgmise mäe. Näen ees juba poollagedat, keeran tagasi ja jõuan punkti. Etapi otse tulnud lätlased on ka jälle kohal. 20., 5:00, 1:12
30-31 Punktist välja joostes jään ikka totaalselt kinni. Mingi ime läbi harutan end lahti ja pääsen tee peale. Kontrollin asukohta, see on kontrolli all. Mõne sammuga olen üle soo ja asun mäge ründama. Võitlus on tasavägine. Võtan ikka tipu ka ära, kuigi natuke vasakult ronides (nagu lätlased teevad) oleks seda vältida saanud. Punktis oleme seega jälle koos. 11., 3:57, 0:29
31-32 Otsustan vasakult ringi joosta, et teist lohku vältida. Juba esimesest tõusust on mulle enam kui küll. 10., 3:08, 0:29
32-F 13., 0:26, 0:05

Tihti on kaasvõitlejatest (just raskema läbitavusega maastikel) pigem abi liikumiskiiruse säilitamisel. Sellel laupäeval sobis mulle üksinda orienteerumine tunduvalt paremini. Kui ma igal võistlusel suudaks nii hästi keskenduda kui seekord esimesed kümme punkti, võiks ma juba EMV medalitest unistama hakata...

22 mai 2007

SELLi mängud

Sprint

TULEMUSED
Sprindivõistlust võtsin ma täiesti pingevabalt. Kartsin, et eelmise päeva pikk sõit (õhtusele jooksule Kaunases ei jõudnud, kolmapäevane trenn oli ka ainult Astangul punktikohtade ülevaatamine (suuremas osas seismine)) ei anna sprindiks just parimat teravust. Tuleb välja, et mul ikkagi vist ei ole tingimata lahtijooksu vaja. Raja esimene pool oli tõesti nauditav, kõik tuli ideaalselt kätte (tõsi, ega seal kuhugi eksida ka ei andnud) ja nii lennukat jooksutunnet polnud ma ka veel orienteerumisrajal tundnud. Peale 30-meetrist tõusu ei sujunud kaardilugemine enam nii voolavalt, aga suuremaid (üle 5-sekundilisi) vigu õnnestus mul ka raja teisel poolel vältida. Medal oli üllatus. Vaheaegu pole kahjuks avaldatud, nii ei oska ma öelda, kas tegid teised raja lõpus vigu või olin ma tõesti Krepštast ainult 10 sek/km aeglasem (ja Gvildysest 2 sek/km kiirem).

Mõneti tuli meelde 2000.a EMV lühirada Valgesool. Enne seda võistlust oli mul olnud ehk ainult matemaatiline võimalus suurtelt võistlustelt poodiumikohti võtta. Jooksuvõime oli (enamvähem) olemas, aga tehniliselt kippus ikka palju (suuri) vigu sisse tulema. Valgesoo oli minu esimene praktiliselt puhas o-sooritus. Tulemuseks H18 klassi kuld, kusjuures samal rajal jooksnud H20 klassis (Siimsaare, Gans, Tomson, Klaasimäe jt staarid) oleksin ma oma ajaga kolmas olnud. See võistlus tõi minu orienteerumisse tõelise kvaliteedihüppe. Ilusaid jookse, mis varem olid vaid unistus, hakkas järjest tihemini välja tulema. Kui see medal tundus paljudele tollal juhus, tõestasin ma (loodetavasti) järgnevate tulemustega vastupidist.

Lühendatud tavarada

TULEMUSED
See jooks polnud küll midagi meenutamisväärset. Ehk ainult õppetunnina. Isegi polüglotist Leedu orienteerumiskorüfee (BMV2005: "Everybody go forest", "Kristjan Trossmann, fantastika") vangutas SI mahalugemisel pead: "Not good at all". Algus tundus ülilihtne, lisasin ainult kiirust. Kolmandas punktis sain 2 min varem startinud venelase kätte. Viiendaga tahtsin varakult üle oja minna, et siis turvaliselt orvandi või kraavini, mis alt ojast punkti pidi jooksma, liikuda, aga miskipärast viskas keegi mind 100 m itta, nii et olin ojast üleminekul punktist juba möödas. Kui see lohutab, siis Tammemägedega juhtus midagi sarnast. See ei seganud keskendumist veel palju, 13. KP asemel järgmisesse orvandisse (ja poole kõrgemale kui vaja) ronimine aga küll. Ja järgmine etapp (kõigepealt jälle valesse orvandisse, siis, viga taibanult, mööda risust ja nõgesest ja mudast nõlva) ajas veel rohkem vihale. 22. KP-s polnud võistlustahet enam üldse, kui kohe punkti ei leidnud, tuiasin sihitult paar minutit nõlval kõrgemal. Joosta polnud muidu vigagi, kuigi rajameister lasi sadistliku mõnuga mööda pehmet nõlva üles-alla joosta. Aasta esimene palava-ilma-jooks. Gvildysele oleks ka puhta jooksuga 30 sek/km kaotanud.

Teade

TULEMUSED
Teade oli mõnus. Ilus ilm, hea maastik, soe jõevesi, läikivad medalid. Vilniuse ülikooli võitmine oleks raske olnud (kuigi kilomeeter enne teise vahetuse lõppu olime neist veel ees, aga nende viimse vahetuse jooksjast Gvildysest jäi isegi Tiomila täht Trossmann kolme esimese etapiga maha). Õnneks sain mina metsa pingevabal positsioonil, vilniuslased ja Eesti-Leedu sõprusvõistkond olid 2 minutiga ees (ilma nendepoolsete vigadeta püüdmatud), tagant ei tundunud ka keegi meie hõbedat (segatiimid ei läinud arvesse) kuigi tõsiselt ohustavat. Tegin kindla peale jooksu (suuremad vead esimesest ja kuuendast punktist väljaminekud) ja tõin medali koju ära. Nädalavahetuse punktiks positiivsed emotsioonid.

Elu-olu
Söök ei olnud parem kui eelmisel aastal Tartus (ma muidugi ei tea, kas seal ka hommikusöögiks seene-sibula kastmes tatrapudruga üllatati). Esimese õhtu lusikatäis salatit ja 2 pikka viinerit jätsid ka kõhus küsimuse õhku. Majutati meid Kaunase põllumajandusülikooli ühiselamus linnast veidi väljas. Tõenäoliselt oli neil hiljuti president campuses jalutamas käinud, sest ühikate remont oli lõppenud fassaaditööde ja uute akendega. Muus osas olid hooned autentselt stalinistlikud. Tuppa oli kolme peale ettenägelikult 9 tekki jagatud. Pistikupesadest üks ei pildunud sädemeid ega pannud toa teises nurgas olevat pesa undama. Aga pühapäevaks harjusime päris ära, et pesema minekuks tuli (väga osavõtlikult ja abivalmis, kuigi ka vene keelt "otšen ploho"lt rääkivalt) tädilt võtit küsida ja keldrikäikudesse seiklema ronida. Jooksurajad kooli taga metsas olid mõnusad. Ja mängude avatseremoonia väga vinge.

19 mai 2007

Spordiüritus, mis jäi surnuaiale jalgu…

Maapiirkondades on teadupoolest probleeme noortele inimeste töö ja tegevuse leidmisega ja sellest tingituna sõidavad noored inimesed seal massiliselt ära linnadesse, Soome ehitajaks, Iirimaale kalkuneid kitkuma, Itaaliasse varastama või Belgiasse ja Saksamaale prostituudiks. Maapiirkonnad jooksevad tühjaks. Kolhoosikeskused, kus omal ajal kihas elu, on nüüd varemeis - katuseräästast kasvavad hein ja väiksemat sorti lehtpuud. Tolmustel külateedel võib liikumas näha ainult aastate poolt räsitud nägudega vanainimesi. Ei ole ühtegi naerul suud, ei ühtegi säravat silmpaari. Inimeste kohtumispaigaks on kalmistu. Jäänud on vaid minevik…
Ühes sellises Kagu-Eesti asulas on probleeme veel sellega, et inimesed kipuvad liiga massiliselt teise ilma minema ja kohalik surnuaed on lihtsalt väikseks jäänud.
Ristiusk, mida vanad eestlased järjekindlalt maha pesid, ei poolda ühishauda ja krematooriumit. Inimese maiset keha tuleb kõigepealt ikka sugulastele eksponeerida ja siis lasta tema viimsel puhkamiskohal aastakümnete viisi rehadega möllata. Suurema vedamise korral tõmbab tuulispask lähedalasuva puu koos juurtega maa seest välja ja koos juurtega ka mõned kadunukesed.
Seega selles väikeses asulas võeti ette plaan laiendada oma kalmistut. Selle projekti raames võeti maha hulk metsa, täideti maad ja suretati välja üks pikkade traditsioonidega spordiüritus.

Eelnevas tekstis olid kõik faktid kontrollimata ja osa sellest väljamõeldis!

Täna siis joosti viimane Rosma jooks. 40 aastat traditsioone on nüüdseks ajalugu. Järgmisest aastast kolib jooks Intsikurmu ja kinnitamata andmetel läheb ka pikemaks. Viimasele korrale olid kaugemad osalejad tulnud teiselt poolt Eestit, et rünnata veel kõigi aegade edetabelit.
Minu jaoks oli see teine kord selles ringil joosta. Viimati käisin arvatavasti 2000 aastal kui olin kosumas ületreeningust. Maha sain siis suurepärase 19 või 20 minutiga. Ei mäletagi täpselt. Priit Paasmaga koos sörkisime läbi igatahes. Ringist mul erilist ettekujutust polnud, nii et plaane teha oli keeruline. Eelmisel laupäeval joostud 6 km tempokross dendropargi 1,5km saepuru ringil koos 250m tõusuga näitas, et rekordite tabelis olevad ajad on minu jaoks ulme. Tõenäosusteooria abil kalkuleerisin välja aja 14.30, mis praeguse ettevalmituse juures tundus kättesaadav.
Jooksule läksin vastu julgelt. Stardijoonel seisin kõrvuti kahe pisikese tüdruku ja Kenny Kivikaga. Kuna füüsilised võimed on mul limiteeritud , siis otsustasin Kennyt võita kavalusega. Kuna mul olid jalad naelad, temal tavalised jooksutossud, siis alustasin kohe kiirendusega, et esimesel laskumisel ees olla ja kiirendada 9,8m/s². Plaan õnnestus 100% ja esimesel tõusul jooksin juba üksi, kuigi tundsin terve raja Kenny aurat enda vahetus läheduses. Esimesed paar kilomeetrit oli väga mõnusad aga siis sai see mõnu otsa. Viimane kilomeeter oli juba lauskannatamine. Surnuaiale ruumi tegemiseks muudetud rada pani viimase 500m jooksul proovile nii vaimsed kui füüsilised omadused. Abitu lõpuspurt ja kell kinni! Aeg displeil 13.52.
Ametlikus protokollis siiski kuidagiviisi 13.55. Aga enda kella siiski usaldan natuke rohkem. Tulemus minu kohta ikka üllatavalt hea. Jäin täiesti rahule. Eriti head meelt teeb seal juures see, et Avg oli 179 ja max 187. Selliseid numbreid ma ei ole oma kellal näinud ikka päris pikka aega. tavaliselt kipuvad nad kuni 10 lööki madalamale jääma. Seega sain küll hetke maksimumi oma kehast vist kätte. Kodus natuke vaatasin seda rada kaardilt ka. Faktiliselt öelda ei saa aga minu lugemine andis 115m tõusu raja peale. Tegelikkuses võiks see number kuhugi 105-115 jääda vist. Lisaks sellele veel oli see ikka korralik krossijooksu rada. Ma ei näe küll ühtegi põhjust, et nuriseda.
Triumfeeris natuke üllatavalt Aadli ja suhteliselt veenvalt ajaga 13.02. Selle ajaga õnnestus tal ennast raiuda ka nüüd siis juba igaveseks kõigi aegade edetabelisse. Neid õnnelikke oli tegelikult käputäis veelgi. Palju õnne teile kõigile!
Järgmine jooksuvõistlus on plaanis joosta juba 3 nädala pärast. Ees ootab Ramirendi Kevadjooksu 8km. Eesmärgiks olen seadnud omale 27 minutit. Eks näe mis välja tuleb. See tähistaks uuele tasemele jõudmist.

TULEMUSED

Värske uudis veel Leedust SELLi mängudelt, kus Jürgen on täna peetud sprindivõistluse lõpetanud kolmandana.


14 mai 2007

Nädal 19

... ehk siis orienteerumissportlaste keeles 7. tsükli 4. nädal tõi kokku 10 treeningtundi. Plaani sai tunniga ületatud, aga see pole väga hull, kuna pühapäevase trenni asendasin ma rattasõiduga.

Esmaspäev
54 min taastav jooks, AVG 140
Rahulik jooks Mustamäel. Taastumist oli peale Ilvest hädasti vaja. Keskmine pulss tuli siiski üsna kõrge, nagu see üksi joostes minuga ikka juhtub. Tiikide juures venitus ja 10 lõuga.

Teisipäev
75 min jooksu, sh 23 min jõutõuse (10+10)*35 sek, AVG 145
Jõutõusud vanakal koos Sandriga. Ilves3-st ma täielikult taastunud ei olnud, aga tõusudel väga raske ei olnudki. Taastumist tõusude vahel jäi natuke väheks, kuna pehmes liivas sai mäest alla väga kiiresti. Tossud läksid liiva täis. Elevust tekitas väike bullterjer, kes ka ennast treenida tahtis.

Kolmapäev
79 min jooksu, sh 10x400 m lõigud staadionil (1.12), AVG 142?
Jalad tundusid soojendust tehes juba päris korras, aga kiire jooks tuli väga raskelt. Tundub, et ega kiiremini polekski jõudnud. Poolteist kuud tagasi hallis oli samasugune trenn kuidagi kergem. Lõikude vahele jooksime 300 m. Sandriga staadionil jooksmise nipp seisneb selles, et teda ei tohi kurvis siserajale lasta. Sirged tuleb lihtsalt ära kannatada.

Neljapäev
70 min tempokamat jooksu Harkus, AVG 150
Üksinda joostes (kui energiat rääkimisele ei kulunud) tuli tempo päris mõnusalt. Jooksin Harku mägedel üles-alla ja edasi-tagasi. Positiivsed emotsioonid.

Reede
101 min jooksu Mustamäe-Kesklinn-Merimetsa-Mustamäe, AVG 130
Tähistasime Sandriga minu sünnipäeva sellega, et otsustasime minna vaatama seda imet, kuidas Harju tänav maikuus lund täis on. Google'i kaartidelt tundus tunniga teostatav ring. Tegelikult läks linnaekskursioon pisut pikemaks. Aga huvitav oli, sai üle pika aja Raekoja platsil käidud ja kodulinna jälle pisut enam tundma õpitud. Liibuvad püksid ei äratanudki liiga palju ebatervet tähelepanu. Me vähemalt loodame, et nägime välja nagu Norra suusatajad. Jooksu lõpetasime 10 minutit enne kümmet, siis sain koju torti sööma.

Laupäev
73 min jooksu Viimsi jooksul, jooksu AVG 183
Viimsi jooks. Kirti soovitusel astusime koos Sandriga Viimsi 10 km maanteejooksul joonele. Enne starti uurisime äreval pilgul konkurente ja mõistatasime, kes neist kui kiire võiks olla. Mina küsisin naljatamisi, kas joosta kohta või aega, Sander muigas selle peale. Peale paugu käimist oli palju rahulikum. Kerkisime rivi etteotsa, ajasime juttu. Umbes 2 km pärast otsustas Sander ikka aega jooksma hakata, mina kohta. Tempo oli ühtlane. Sander liikus 100 m eespool saateauto tuules. Konkurente jäi ka minu selja taga järjest vähemaks. 1,5 km enne lõppu oli Sandri edu hinnanguliselt juba üle 200 meetri. Jooksin koos Taavi Tamburi ja Jaanus Pedakuga. Siis hakkas järgmise päeva Tartu jooksumaratonil 4. koha saanud (alla 1.15!) Taavi oma käivitava treeninguga pihta. Sandril vedas, et rada otsa sai! Ma jõudsin tagasi staadionile jõudmiseni veel tihedalt talle tuulde hoida, kuid kaugeltki mitte tõsist võitlust pakkuda. "Kaugelt Põlvamaalt tulnud" Sandri aeg tuli 33.06 ja minul 33.32(PB). Kohad siis 1. ja 3. Eufooriat pole, kuna tugevamad jooksjaid valmistusid tähtsamateks jooksudeks, aga positiivsed emotsioonid siiski. Ja auhinda sai ka. Tulemused.

52 min rulluiskudega, AVG 129
Õhtul tegelesin hobidega. Kolmandat korda sellel aastal (ja kokku... vist viiendat). Päris lahe oli, enam ei olnudki vaja ainult tasakaalu hoidmisele keskenduda.

Pühapäev
100 min jalgrattaga, AVG 131
Kuna joostud on juba piisavalt (eelmises tsüklis näiteks 98% kogu treeningust), otsustasin pühapäevase trenni asendada üle pika aja (viimane kord 22.09.06) rattasõiduga. Jalad ei olnud sellise liigutusega absoluutselt harjunud, nii et loodetud taastavat efekti ma küll ei saavutanud. Lisaks hakkas lõpuks — just siis, kui ma mööda Tallinna ringteed kodu poole kiirustasin — (jääkülma) paduvihma ka sadama. Sain natuke märjaks. Aga muidu on ratas tore ja kiire riistapuu.