Espana; osa 3

Nii, täna võistlust ei olnud. Oli treening. Hommikul sõitsime üles mägedesse (Peguerinos), kus 4 päeva tagasi oli veel kohati põlvini lumi. Samuti üritasime sinna pääseda eelmisel aastal laagris olles aga ka siis takistas lumi sinna pääsu (teed ei olnudki, see oli üleni lume all). Nüüd saime läbi, sest korralik soojus kuni 17 kraadi oli oma töö teinud ning lumi oli kahanenud.



Hommikune trenn oli pikk jooksuots. Alustasime 1700 m kõrguselt, tasapisi allapoole, siis vahepeal üles ning jälle alla. Jooks kulmineerus lõpus 30 min pideva tõusuga ning ajaga 130 min. Eesti sellist asja ei saa. Kogu selle tõusu jooksul oli ~50 m horisontaalset osa. Näha olevad pildid on tehtud 1700 m peal stardis-finishis. Lõpus lasime verd, oli punasem küll:)



Õhtul orienteerumine La Berzosas. 8,2 km. Mina jooksin rahulikult, aega läks 70 min. Oli korralik kaljumaastik, tehniline, samas aluspind kohati suhteliselt hästi joostav. Väga meeleolukas päev oli.
Eelmine aasta olime samas kohas laagris ning tegelikult ei teadnud me paljudest headest maastikest, mis siin täitsa lähedal on. Kahju. See aasta oleme rootslase Per Sterneri organiseerimisel ning kõige olulisem on see, et on korralikud kaardid korralikel maastikel ning ka punkti lipikud on kõik metsades. Kaif. Ei ole mingit leiutamist nagu tavaliselt, et kas olen ikka õiges kohas.
Ühesõnaga – kõige olulisem on paigas. Meie ülesanne on ainult tirida.

Laupäeval oli päevak, mille peasponsoriks oli Shell (otsi pildilt tähist!). Homme paneme ka võistluse kaardi välja.

Espana; osa2

Täna toimus sportlastel „väljasõidu istung“. Vanakeste eestvedamisel otsustasime sõita laagripaigast 130 km. kaugusel asuvatele kaartidele ning veeta seal terve päev. Kuigi ilm oli tuuline ja ebameeldiv suutsime plaanitu, kaks orienteerumistreeningut, ellu viia. Maastikuks oli hästi läbitav ning suuri kiirusi lubav düünimaastik. Maastik võimaldas isegi treeningul arendada tempot 5 min/km.

Minu hommikuseks harjutuseks oli 13km. rada 15:000 kaardil. Tehniliselt kulges jooks rahuldavalt, sekka mõned vääratused seoses halva keskendumisega. Palju halvema üllatuse valmistas aga lihaskonditsioon. Peale 30´ jooksu hakkasid reielihased lihtsalt vaikselt „peedistuma“. Pinnas oli suhteliselt pehme ning tundub, et Eestis lumes sees kakerdades ennast maastikul jooksmiseks korralikult ette ei valmista. Raja peale kulus 72´. Emotsioon oli siiski hea.

Õhtul läbisin 7 km. raja 10:000 kaardil. see oli üks neist harukordsetest jooksudest kus võid öelda, et KPde läbimisel lisaaega ei kulunud. Kolm head – kaart, nähtavus ja läbitavus – tagasid olukorra, kus vea tegemine oli keeruline. Hiljem mõtlesime, kui palju kuluks sarnasel maastikul liikumiseks maailmaeliidil. Noh, 4.10-4.20 vast. Nii, et kiire. Pühapäevane külavõistlus-päevak tuleb sarnasel maastikul, eks siis saame näha, kui suurt kiirust meie praegune vorm kannatab.

Peale teist treeningpäeva tunnen, et ei ole veel saavutanud piisavat head treeningkonditsiooni. Trennid on läinud tahtmatult liialt intensiivseteks. Lisaks ei ole lihaskond maastikul jooksuks veel hästi valmis. Samas tean, et minul võtab uude keskkonda sisse elamine tihti kauem aega. Teengi homme kergema päeva. Loodetavasti loksub enesetunne järgmiseks nädalaks korda. Varasematel aastatel on taoline stsenaarium toiminud.

Espana; osa 1

OLA!

Mina ja Erkki teostame viimast hooaja eelset lihvi Hispaanias. Oleme laagripaigaks valinud Madridi külje all asuva San Escoriali. Ümbritsetuna kuni 2500 m. mägedest oleme leidnud elamiseks 900 m. kõrgusel asuva kämpingu. Laagri eesmärgiks on võimalikult palju orienteeruda ning teha hooaja avastardid. Kuigi kõrgemal asuvad maastikud on veel lume all, leidub ka madalamal väga põnevaid kaarte.

Minu jaoks oli tänane laagri esimene päev. Erkki, ambitsioonika sportlasena, saabus kaks päeva varem. Lisaks pakuvad meile seltskonda Rain, Timmo ja Markus. Lähipäevadel on siiakanti lisandumas veel eestlasest orienteerujaid.

Esimene päev algas kohe kohaliku päevakuga kiirel, kuid kohati väga tehnilisel maastikul. Korraldajad pakkusid meile 6,4 km ja 16 KPga raja. Oma jooksuga jäin üldjoontes rahule, kuigi otse reisilt tulnuna ei suutnud ma füüsiliselt leida head jooksurütmi. Lisaks mõned tehnilised vääratused. Harjumatu oli ka kohaliku „tarmaku“ komme KPd tihedate põõsaste sisse peita. Selletõttu tuli nii mõnegi KP objekti juures lisakaari teha. Lumetuisusest Tallinnast saabununa ei osanud ma paremat treeningut aga lootagi. Superlux.



Täna oli meist kiireim Erkki, kes läbis raja 39´. Ise kommenteeris ta, et tundis ennast suurepäraselt ning tal puudusid tõsiselt võetavad konkurendid. Õnnitleme Erkkit päevaku võidu eest, loomulikult helistas ka Juan Carlos. Minul läks aega 41´, Rainil 42´, Timmol 43´ ja suurt kala püüdma läinud Markusel 50´.

Õhtul tegime kerge 60´ taastava. Homme liigume 130 km. põhjapoole ja teeme kahe kaarditrenniga päeva Vallodolidi lähedal. Kaardipilt on igal juhul palju lubav.

Adios!

Talve finaal

Niisiis kõik hingega orienteerujad ootavad, et siia tuleks jutt sellest kuidas ma kaardil trenne teen ja sisehallis lõike jooksen, et kevadel hirmsas löögihoos olla, aga võta näpust.
Läinud pühapäeval toimus Haanjas minule juba traditsiooniks saanud talve grand finale ehk sedakorda siis 34. Haanja Maraton. Kuna tartu maratonil oli tehnilistel ja võibolla ka muudel põhjustel jäänud purakas välja laskmata, siis oli viimane võimalus seda teha Haanjas.
Eelmisel aastal saadud 126. koha üle olin oma mäletamist mööda maru õnnelik ja pidasin seda heaks sõiduks ja hindasin oma suusavormi ka heaks siis. See aasta natuke uurisin tulemusi ja kalkuleerisin omale välja koha natukese eespool, nii kuskil 50-70. Suusad valmistasin ette hoolega. Võtsin käiku Erikult saadud suusad, millega ma Tartu Maratonile ei julgenud veel sõitma minna, kuna pidasin libisemisomadusi viletsateks. Kaks nädalat töötlust ja vaeva hiljem olid nad arvatavasti valmis. Otsustasin ka minna teatud riskile välja ja panin pidamist mõlemast otsast mõned sentimeetrid vähem, et mittem inigl juhul ei hakkaks pidamine libisemist pärssima.
Starti läksin aga enamasti ühe mõttega - mul oli üks kana kitkuda ja selle kana nimi oli Erik. Ma ei teadnud ta stardinumbrit ja oamst arust teda endast eespool ei näinud, niiet tuli kõvasti alustada ja oligi korras. Endal oli stardikoht teise grupi suhteliselt ees otsas. Tagant oli veel väga vihasena ründamas Marek ja natuke vähem vihasena Jürgen.
Varem polnud ma nii eest startinud mitte kuskil ja ausalt öeldes ei osanud sellist tempot ette kujutadagi. Kõik hakkasid hirmsalt panema ja kõigil oli vaja kogaueg mööda sõita. Üks paras loomade sõit oli. Võtsin rahulikult kuni kolmanda kilomeetrini kui tuldi uuesti suusastaadionilt läbi, siis hakkasin oma positsiooni rajal otsima. Suure tmepo pealt veel võistlejatest möödumine aga suretas kogu keha. Kui taaskord staadionile tuldi kuskil 8km peal, siis oli ikka olukord väga kehva ja plaanisin matkama hakkamist. Ei olnud seda õiget tunnet tirimiseks. Eriti ei andnud ka jõudu see, et liidrid paistsid napi 3 minuti kaugusel, mis rohkem ehmatas kui motiveeris.
Siiski suutsin sõitu jätkata teatud asjaoludel ja Kurgjärve TPs ootas mind ees üllatus. Väga viletsas olekus Erik. Mul oli olnud kerge plaan enne starti, et kui teda näen, siis sõidan temaga koos kuni Mõrvaritõusuni 35ndal kilomeetril ja siis üritan äraminekukatset. Seda plaani asusin ka lahendama, sest tempo tundus mõnus selle piimhappe koguse kohta.
Ei läinud siiski kaua kui tundsin liiga palju teravust endas. Möödusin Erikust ja surusin järgnevate sõitjate poole. Edasine sõit läkski selles stiilis, et surusin seni kuni piimhape juba ninast välja tuli, siis tõmbasin mingi grupi taha puhkama ja siis taas tempsi. Kuskil 20 kilomeetri peal sain mööda grupist, kus sõitis naiste 2. koht. 25km peal kuulsin infot mis hõigati sellele naisele, et Suija on 2 minutit ees. Oma koha leidsin pikemaks joogipunktis 26km peal. Haakisin ennast mingi grupi sappa kus sõitis ka Raul Kudre. Tempo tundus hea. Vahepeal kippusin isegi maha jääma grupist. 5km hiljem siiski selle grupi tempo rauges ja ja grupp lagunes. Tuli taas rünnakule minna. 33km peal joogipunktis järsku vasakpööret tehes nägin silmanurgas Eriku kuju liikumas 50m maas minust. See sundis mind alustama lõpukiirendust. Sealt edasi ei jätnud ma enam midagi rajale. Surusin nii palju kui sain. Mõrvarist jooksin kääri üles. Peale seda sõitsin mööda veel ühest eessõitjast, kes mind lõpu eel siiski ära karistas.
Lõpusirgel oli juba olukord väga raske, nagu üldse ei liiguks. Tundus, et sõit oli hea olnud aga üllatus oli siiski suur kui kella kinni pannes vaatas seal 2.09.55 vastu. Eelmise aasta 2.27 oli purustatud. Koht lõpuprotokollis oli 38. Kudre ja Erik tulid 40 sekundi sees kohe tagant. Silja Suija jäi 79 sekundi kaugusele ja võitjad 15 minuti kaugusele. Kõik oli läinud hästi.
Tagant tulevatest tegi Jürgen kindlasti hea sõidu kuigi ta lipe oli olnud erakiordselt halb. Marek oli suure tuhinaga üritanud meid kinni püüda aga oli küpsenud. Mingit kõlakat kuulsin ka oksendamisest aga selle jutu tõesust ei kontrollinud.
Endal on hea meel eriti enda taastumise üle. Sellist piimhapet pole ammu tundun, suuremate kiirenduste lõpus ei tahtnud enam käed liikuda ja kops oli nii kinni kui saab aga siis peale kerget tempolangust ja kuni 1km pikkust puhkust mingi grupi lõpus oli tunne alati suht värske.
Plaanisin selle sõiduga suusad nurka panna suveks aga kahjuks on eestis ilus talv kevadeti ja see nädal veel mõned lõõgastavad sõidud teen. tuli ka pakkumine tasuta Tallinna Maratoni sõita pühapäeva. Selles veel kindel pole aga kardan, et peab minema. Seekord siiski enam mitte nii tõsiselt sõitma. Nädala eesmärk on siiski 7 korda jooksmas käia nädala jooksul. Viimase 3 kuu keskmine on 3 korda.

Kui Alaver näeb millise sammuga ma sealt tagant tuleb, siis kutsub ta mu koondisesse ka!!!

Ametlikud tulemused:
http://www.haanjamaraton.ee/tulemused/40km2006.html